Bodo keel – sino-tiibetikeel Kirde-Indiast ja Assami ametikeel
Bodo (बर') ehk mehh on Kirde-India ja Bengali bodo rahva sino-tiibetikeel. See on üks India Assami osariigi ametlikest keeltest. See on üks 22st regulaarkeelest, millele on Indias antud põhiseaduslik eristaatus. Bodo keelt kirjutatakse devanagari kirjas alates 1963. aastast. Varem kirjutati seda bodo kirjaviisi abil.
Levik ja kõnelejad
Bodo on peamiselt Kirde-India elanike, eelkõige bodo rahva, emakeel. Kõnelejate arvuks hinnatakse ligikaudu umbes 1–1,5 miljonit (rahvaloendused ja eri allikad annavad veidi erinevaid numbreid). Peamised levikualad asuvad Assamis, eriti piirkondades, kus elab Bodolandi autonoomne territoriaalpiirkond (nt Kokrajhar, Chirang, Baksa, Udalguri). Bodo kõnelejaid leidub ka naaberpiirkondades (osaosa West Bengalist, Arunachal Pradeshist, mõningates piirkondades Bangladeshi äärealadel).
Keeleline kuulumine ja omadused
Bodo kuulub sino-tiibetikeelsete keelte suuremasse rühma ning konkreetsemalt Bodo–Garo harusse, mida mõnikord nimetatakse ka gabaari või boro–garo rühmaks. Keele struktuurilt on Bodo peamiselt SOV (sõna-järjestus: subjekt-objekt-predicate), agglutinatiivne ja kasutas lauses tihti postpositsioone ning mitmesuguseid liiteid sufiksi- ja prefiksivormis; nimisõnadel on käänete ja omadussidemete süsteemid, tegusõnadel rikkalik pööramis- ja aspektisüsteem.
Kirjaviis ja standardiseerimine
Varem oli bodo keel enamasti suuline ning selle kirjalikud vormid varieerusid: enne Devanagari laialdasemat kasutuselevõttu kasutasid erinevad kogukonnad ka ladina kirja ja kohalikke varasemaid tähestikke. Ametlikult võeti devanagari kirjutus 1963. aastal ning hiljem on toimunud standardiseerimisprotsesse, et paika panna ortograafia, koolitekstid ja ametlik terminoloogia. Bodo lisati India põhiseaduse listeeritud keeltesse (Eighth Schedule) 2003. aastal, mis tugevdas selle õigust ametlikule ja hariduslikule kasutusele.
Ajalugu, kirjandus ja meedia
20. sajandil hakkas bodo keel omandama kirjalikku kirjandust: ilmusid õpetus- ja usuteosed, rahvalaulude kogud, ajalehed ja ajakirjad. Tänapäeval ilmub bodo keeles raamatuid, ajalehti ning on olemas raadio- ja televisioonisaateid. Keele ja kultuuri edendamiseks tegutsevad mitmesugused kirjanduslikud ja kultuuriorganisatsioonid, mis toetavad nii kirjanduse avaldamist kui ka keeleõpet.
Haridus ja ametlik kasutus
Bodo keelt õpetatakse koolides paljudes piirkondades, kus keelt peetakse emakeeleks; see on kasutusel nii algkoolide õppekeelena kui ka kohalikus halduses ja ametlikes dokumentides teatud piirkondlikes tasanditel. Autonoomsetel piirkondadel on olnud olulist rolli keele edendamisel ning keele staatuse tugevdamisel kohaliku halduse praktikas.
Kultuuriline tähtsus
Bodo keel on tugevalt seotud kohaliku identiteedi ja traditsioonidega. Bodo rahvakultuur hõlmab muusikat, tantsu, rahvalaule ja aastapühasid (näiteks kevadine rahvapüha Bwisagu), kus keel mängib olulist rolli rituaalides ja ühiskondlikus elus.
Tulevik ja väljakutsed
Kuigi bodo keel on saanud ametliku tunnustuse ja selle positsioon on tugevnenud, seisavad keelevõitlejad ja kogukonnad silmitsi väljakutsetega nagu urbaniseerumine, noorema põlvkonna keelekasutuse muutumine ja mitmekeelsuse tasakaalustamine. Keele säilitamiseks ja elujõulisuse tagamiseks on olulised jätkuv haridus, meediaesindatus ning pärandkultuuri toetamine.
Ajalugu ja keeleline klassifikatsioon
Bodo keel on bodo rühma kuuluv sino-tiibeti keel. See on tihedalt seotud assami dimasa keele ja tiwa (lalungi) keelega. Samuti on see suguluses Meghalaya garo keelega ja Tripura kokboroki keelega. Assami bodo keelt kõnelevad piirkonnad ulatuvad Dhubrist läänes kuni Sadiyani idas. Alipurduaris, Cooch Beharis ja Jalpaiguris ning teistes Bengali osades on bordoad tuntud kui "Mech". 1991. aasta rahvaloenduse andmetel oli boro keelt kõnelevate inimeste arv 1 984 569 (bodo 1 324 748), (mech 659 821). Bodo hõimu rahvaloenduse aruanded hõlmavad siiski ainult bodosid. See jätab välja mechide hõimu. Sõna "Boro" tähendab keelt ja kogukonda. Seda hääldatakse kõrge tooniga teisel silbil.
Dialektid
Selles piirkonnas kõneldavad murded võib jagada kolme põhirühma:
- Lääne-Boro murre, {(Sønabari) WBD}:
- Ida-Boro dialekt, {(Sanzari) EBD} ja
- Lõuna-Boro murre, {(Hazari) SBD}.
Kokrajhari ja Bongaigaoni rajoonides räägitakse lääneboro murdeid. Idapoolseid bodo murdeid leidub peamiselt Barpeta, Nalbari ja Kamrupi ringkondades ning mõnes Darrangi linnaosas. Lääne-bodo murre on saanud standardmurde staatuse. Sellel on välja kujunenud ka kirjalik vorm. Nende kahe murdegrupi vahelised erinevused on peamiselt fonoloogilised ja leksikaalsed.
Assami bodo keeles on vähemalt neli selgelt piiritletud murdeala, millel on piisavalt palju murdevariante. Need on kirde-, edela-, põhja-kesk- ja lõunamurdealad. Igaühel neist on selged erinevused.
Geograafiline levik
Ethnologue loetleb järgmised piirkonnad, kus räägitakse bodo keelt. Bodo keelt räägitakse peamiselt Assami ja Lääne-Bengali madalikel ja mäealustel.
- Assam
- Darrangi piirkond
- Nagaoni piirkond
- Kamrupi piirkond
- Goalpara piirkond
- Sibsagari piirkond
- Lakhimpuri piirkond
- Lääne-Bengali
- Kolkata
- Jalpaiguri piirkond
- Cooch Behari piirkond
- Manipur
- Chandeli piirkond (Tengnoupal)
- Meghalaya
- 7 küla Tikrikilla plokis Lääne-Garo Hills'i ringkonnas
- Ida-Khasi Hills'i piirkond
Ajalugu
Kuigi bodo keel on rikas ja iidne keel, ei olnud sellel kuni 20. sajandi teise kümnendini kirjalikku kirjandust. Kristlikud misjonärid, kes sisenesid bodo keelt kõnelevatesse piirkondadesse oma usku kuulutama, avaldasid mõned usuteemalised raamatud, jutud, riimid ja laulud. Need misjonärid avaldasid ka mõned grammatika- ja sõnaraamatud. Reverend Sidney Endle koostas 1884. aastal raamatu "Kachari keele grammatika ülevaade". Grammatika põhineb Darrangi piirkonna murdel. Endle kirjutas ka olulise raamatu bodode kohta. Selle pealkiri on "The Kacharis". Raamat ilmus 1911. aastal ja sisaldab peatükke bodode sotsiaalsete tavade, põllumajandustavade, pühade, toidutraditsioonide, rituaalide, käsitöö ja tekstiili kohta. Raamat sisaldab ka näiteid bodo rahvajuttude, riimide ja grammatika kohta. J. D. Andersoni kogumik "Collection of Bodo Folktales and Rhymes" (1895) sisaldas seitseteist Bodo rahvajuttu, mis on tõlgitud inglise keelde. See on lisaks bodo keele originaalversioonidele.
1963. aastal kasutati seda keelt bodo domineerivate piirkondade algkoolides õpetamisel. Bodo keelt kasutatakse koolides kuni keskkooliastmeni. See keel on saanud uhkuseks, kui avati bodo keele järelkursus. Alates 1996. aastast kasutatakse Guwahati ülikoolis bodo kirjandust. Nüüdseks on bodo keeles ilmunud hulgaliselt luuletusi, draamat, novelle, romaane, elulooraamatuid, reisikirjandust, lastekirjandust ja kirjanduskriitikat. Kuigi kõneldavat keelt on mõjutanud teised kogukonnad ja murded, kuuleb seda endiselt puhtal kujul Udalguri piirkonnas ja selle ümbruses.
Kirjutussüsteem
Keel on ametlikult kirjutatud devanagari kirjas. Samuti on pikka aega kasutatud ladina kirjaviisi ja assami kirjaviisi. Mõned uurijad on oletanud, et kunagi kasutati selles keeles nüüdseks kadunud deodhai kirjaviisi. Kuid bodo kirjade kasutamisel on erinevus võrreldes devanagari kirjaga.
Seotud leheküljed
- Bodo inimesed
- Bodo Grammatika
- Bodo Sahitya Sabha
- Kokboroki keel
Küsimused ja vastused
K: Kes räägib peamiselt bodo keelt?
V: Bodo keelt kõneleb peamiselt Kirde-India bodo rahvas.
K: Mis on Bodolandi autonoomse piirkonna ametlik keel?
V: Bodolandi autonoomse piirkonna ametlik keel on bodo keel.
K: Milline on Indias asuva Assami osariigi kaashuvikeel?
V: India Assami osariigi kaasametlik keel on bodo.
K: Mitu keelt on loetletud India põhiseaduse kaheksandas loendis?
V: India põhiseaduse kaheksandas loendis on loetletud kakskümmend kaks keelt.
K: Millal hakati bodo keelt kirjutama devanagari kirjas?
V: Bodo keelt hakati kirjutama devanagari kirjas alates 1963. aastast.
Küsimus: Kas bodo keel kasutas vanasti teistsugust kirjaviisi?
V: Jah, mõnede teadlaste sõnul kasutati bodo keele kirjutamisel iidsetel aegadel deodhai kirjaviisi, mis on nüüdseks kadunud.
K: Kus asub Kirde-India?
V: Kirde-India asub India kirdeosas.
