Bodo (बर') ehk mehh on Kirde-India ja Bengali bodo rahva sino-tiibetikeel. See on üks India Assami osariigi ametlikest keeltest. See on üks 22st regulaarkeelest, millele on Indias antud põhiseaduslik eristaatus. Bodo keelt kirjutatakse devanagari kirjas alates 1963. aastast. Varem kirjutati seda bodo kirjaviisi abil.

Levik ja kõnelejad

Bodo on peamiselt Kirde-India elanike, eelkõige bodo rahva, emakeel. Kõnelejate arvuks hinnatakse ligikaudu umbes 1–1,5 miljonit (rahvaloendused ja eri allikad annavad veidi erinevaid numbreid). Peamised levikualad asuvad Assamis, eriti piirkondades, kus elab Bodolandi autonoomne territoriaalpiirkond (nt Kokrajhar, Chirang, Baksa, Udalguri). Bodo kõnelejaid leidub ka naaberpiirkondades (osaosa West Bengalist, Arunachal Pradeshist, mõningates piirkondades Bangladeshi äärealadel).

Keeleline kuulumine ja omadused

Bodo kuulub sino-tiibetikeelsete keelte suuremasse rühma ning konkreetsemalt Bodo–Garo harusse, mida mõnikord nimetatakse ka gabaari või boro–garo rühmaks. Keele struktuurilt on Bodo peamiselt SOV (sõna-järjestus: subjekt-objekt-predicate), agglutinatiivne ja kasutas lauses tihti postpositsioone ning mitmesuguseid liiteid sufiksi- ja prefiksivormis; nimisõnadel on käänete ja omadussidemete süsteemid, tegusõnadel rikkalik pööramis- ja aspektisüsteem.

Kirjaviis ja standardiseerimine

Varem oli bodo keel enamasti suuline ning selle kirjalikud vormid varieerusid: enne Devanagari laialdasemat kasutuselevõttu kasutasid erinevad kogukonnad ka ladina kirja ja kohalikke varasemaid tähestikke. Ametlikult võeti devanagari kirjutus 1963. aastal ning hiljem on toimunud standardiseerimisprotsesse, et paika panna ortograafia, koolitekstid ja ametlik terminoloogia. Bodo lisati India põhiseaduse listeeritud keeltesse (Eighth Schedule) 2003. aastal, mis tugevdas selle õigust ametlikule ja hariduslikule kasutusele.

Ajalugu, kirjandus ja meedia

20. sajandil hakkas bodo keel omandama kirjalikku kirjandust: ilmusid õpetus- ja usuteosed, rahvalaulude kogud, ajalehed ja ajakirjad. Tänapäeval ilmub bodo keeles raamatuid, ajalehti ning on olemas raadio- ja televisioonisaateid. Keele ja kultuuri edendamiseks tegutsevad mitmesugused kirjanduslikud ja kultuuriorganisatsioonid, mis toetavad nii kirjanduse avaldamist kui ka keeleõpet.

Haridus ja ametlik kasutus

Bodo keelt õpetatakse koolides paljudes piirkondades, kus keelt peetakse emakeeleks; see on kasutusel nii algkoolide õppekeelena kui ka kohalikus halduses ja ametlikes dokumentides teatud piirkondlikes tasanditel. Autonoomsetel piirkondadel on olnud olulist rolli keele edendamisel ning keele staatuse tugevdamisel kohaliku halduse praktikas.

Kultuuriline tähtsus

Bodo keel on tugevalt seotud kohaliku identiteedi ja traditsioonidega. Bodo rahvakultuur hõlmab muusikat, tantsu, rahvalaule ja aastapühasid (näiteks kevadine rahvapüha Bwisagu), kus keel mängib olulist rolli rituaalides ja ühiskondlikus elus.

Tulevik ja väljakutsed

Kuigi bodo keel on saanud ametliku tunnustuse ja selle positsioon on tugevnenud, seisavad keelevõitlejad ja kogukonnad silmitsi väljakutsetega nagu urbaniseerumine, noorema põlvkonna keelekasutuse muutumine ja mitmekeelsuse tasakaalustamine. Keele säilitamiseks ja elujõulisuse tagamiseks on olulised jätkuv haridus, meediaesindatus ning pärandkultuuri toetamine.