Philipp Eduard Anton von Lenard (7. juuni 1862 - 20. mai 1947) oli ungari päritolu saksa füüsik. Ta sai 1905. aastal Nobeli füüsikapreemia oma töö eest katoodkiirguse alal. Tema tähtsaim töö oli fotoelektrilise efekti uurimine. Ta avastas, et elektronide energia (kiirus) katoodist sõltub valguse lainepikkusest, mitte selle intensiivsusest.

Lenard oli natsionalist ja antisemiit. Ta oli 1920. aastatel Adolf Hitleri toetaja. Ta oli natside ajal "Deutsche Physik" liikumise eeskujuks. Ta ütles, et Albert Einsteini panus teadusesse oli "juudi füüsika".

Elu ja teadustöö

Philipp Lenard sündis Pressburgis (tänapäeva Bratislava piirkond) Austro–Ungari impeeriumis. Ta õppis ja tegutses mitme Euroopa teadlasena tuntud rühma juures, töötades varases karjääris ka koos eksperimentaalse füüsiku Heinrich Hertzi uurimisrühmaga. Lenardi tugev pool oli täpne laboritöö ja seadmete arendus: ta konstrueeris mitmeid erivahendeid katoodkiirguse uurimiseks, sealhulgas nn Lenardi aken (erinevates kirjeldustes nimetatud ka Lenard-window), mis võimaldas katoodkiirgust uurida väljaspool vaakumit.

Põhilised panused teadusesse:

  • Katoodkiirguse (elektroonide) uurimine ja nende käitumise kirjeldamine – töö, mille eest ta 1905. aastal pälvis Nobeli füüsikapreemia.
  • Fotoelektrilise efekti täpsustamine: Lenardi katsed näitasid, et fotoelektriliste elektronide väljalöögi energia sõltub valgust eraldava kiirguse lainepikkusest (sagedusest), mitte valguse tugevusest. See tulemuseosa andis olulise eksperimendialuse valguse kvantteooriale, mida hiljem tõlgendas ja populariseeris Albert Einstein.
  • Mitu tehnilist lahendust ja meetodit, mis aitasid arendada vacuumtehnikaid ja elektromagnetiliste nähtuste mõõtmist.

Teaduslik ja poliitiline vastuolu

Kuigi Lenardi eksperimendid fotoelektrilise efekti valdkonnas olid olulised, oli ta isiklikult ja ideoloogiliselt tugevasti vastu olemasolevate teoreetiliste uuenduste — eriti relatiivsusteooria ja teiste kaasaegsete teoreetiliste suundade — omaksvõtmisele, mida ta seostas sageli oma antisemiitlike ja rahvuslike vaadetega. Tema terav kriitika suunas teda vastu paljudele kaasajastajatele, eelkõige Albert Einsteini suunas, keda ta halvustas kui esindajat nii-öelda "juudi füüsikast". Lenardi mõju kasvas 1920. ja 1930. aastatel, mil ta seadis end teaduse ja rahvusliku propaganda ristteele.

1920. ja 1930. aastatel kujunes Lenardist üks tuntumaid hääli krahvlikult rahvuslikus ja pseudoteaduslikus liikumises, mida hiljem nimetati "Deutsche Physik" suunaks. See liikumine propageeris rahvuslikku teaduspoliitikat, kritiseeris teoreetilist füüsikat ja püüdis marginaliseerida ning eemaldada juudi päritolu teadlasi ja mõtteviise Saksa akadeemilistest institutsioonidest.

Pärand ja hindamine

Teaduslikult jääb Lenardi pärandiks tugev eksperimentaalne panus katoodkiirguse ja fotoelektrilise efekti uurimisse ning mitmed tehnilised lahendused instrumentide ja katsete läbiviimiseks. Tema keeld aktsepteerida teoreetilisi arenguid ja tema poliitilised vaated on aga jäänud tugevasti kriitikat alla. Pärast Teist maailmasõda ja natsirežiimi kokkuvarisemist langes tema maine veelgi; paljud tipptasemel füüsikud ja ajaloolased hindavad teda vastuolulise, osalt andeka, kuid ideoloogiliselt paigutatuna ajastu tumedamatesse vooludesse kujunemisena.

Lenard suri 20. mail 1947. Tema elu lugu on sageli toodud näitena sellest, kuidas tugevad teaduslikud saavutused ei välista moraalset ja ühiskondlikku vastutust ning kuidas poliitilised ja ideoloogilised veendumused võivad jätta sügava jälje teadlase pärandile.