Samlesbury nõiad

Taust

Kuningas James I tuli 1603. aastal Inglismaa troonile. Teda mõjutas väga palju Šoti range reformatsioon. Ta oli väga huvitatud nõidusest. 1590. aastate alguseks oli ta veendunud, et šoti nõiad vehklesid tema vastu. Oma 1597. aasta raamatus "Daemonologie" käskis ta oma järgijatele, et nad peavad teatama kõigist nõiduse toetajatest või praktiseerijatest ja neid kohtu alla andma. 1604. aastal koostati uus nõiduseadus, mis kandis pealkirja "Seadus nõidumise, nõiduse ja kurjade ja kurjade vaimudega tegelemise vastu" (An Act against Conjuration, Witchcraft and dealing with evil and wicked spirits). Igaühele, kes tekitas kahju maagia abil või surnukehade ekshumatsiooniga maagilistel eesmärkidel, määrati surmanuhtlus. James oli, ei uskunud mõningaid nõiaprotsessides esitatud tõendeid, ta isegi isiklikult näitas vastuolusid mõnede süüdistatavate nõidade vastu esitatud tunnistustes.

Süüdistatud nõiad elasid Lancashire'is. 16. sajandi lõpul pidas valitsus seda maakonda metsikuks ja seadusetuks piirkonnaks, "mis oli kuulus oma varguste, vägivalla ja seksuaalse lõtvuse poolest, kus kirikut austati, ilma et lihtrahvas oleks selle doktriinidest eriti aru saanud". Alates kuninganna Maarja surmast ja tema poolõe Elizabethi troonile tulekust 1558. aastal olid katoliku preestrid sunnitud end varjama, kuid kaugetes piirkondades nagu Lancashire'is võisid nad endiselt salaja missat pidada. 1612. aasta alguses, mil toimusid kohtuprotsessid, anti igale Lancashire'i rahukohtunikule (JP) korraldus koostada oma piirkonna rekusantide - nende, kes keeldusid osalemast Inglismaa kiriku jumalateenistustel, mis oli tol ajal kriminaalkuritegu - nimekiri.

Southworthi perekond

16. sajandi Inglise reformatsiooni ajal lahkus Inglismaa kirik paavsti ja katoliku kiriku valitsemisest. See sündmus lõhestas Samlesbury Halli Southworthi perekonna. Sir John Southworth, kes oli perekonnapea kuni oma surmani 1595. aastal, oli juhtiv rekusant. Ta oli mitu korda arreteeritud, kuna ta ei loobunud katoliku usust. Tema vanim poeg, keda samuti kutsuti Johniks, astus siiski Inglismaa kirikusse, mille eest tema isa ta pärandist ilma jättis. Ülejäänud perekond jäi rangelt katoliiklaseks.

Üks süüdistatavatest nõidadest, Jane Southworth, oli pärandamata jäänud poja Johni lesk. Isa ja poja suhted ei olnud viisakad; John Singleton, ütles, et isa ei läheks isegi oma poja majast mööda, kui ta saaks sellest eemale hoida, ja uskus, et Jane tapab tõenäoliselt oma mehe. Jane Southworth (sündinud Jane Sherburne) ja John abiellusid umbes 1598. aastal ning paar elas Samlesbury Lower Hallis. John oli surnud vaid mõni kuu enne tema kohtuprotsessi nõiduse eest 1612. aastal, ja tal oli seitse last.

Samlesbury Hall, Southworthide perekonnakodu

Uuringud

21. märtsil 1612 kohtus Alizon Device, kes elas Lancashire'i Fence'i küla lähedal Pendle Hilli lähedal, Halifaxist pärit kaupmehe John Law'ga. Ta palus temalt mõned nõelad, mida mees keeldus talle andmast, ning mõni minut hiljem sai Law insuldi, milles ta süüdistas Alizonit. Koos oma ema Elizabethi ja vennaga Jamesiga pidi Alizon 30. märtsil 1612. aastal ilmuma kohaliku kohtuniku Roger Nowelli ette. Nowell saatis saadud tõendite ja ülestunnistuste põhjal Alizoni ja veel kümme inimest Lancasteri vanglasse, et neid mõistetaks kohut maleficium'i - nõiduse abil kahju tekitamise eest.

Teised Lancashire'i kohtunikud said teada, et Nowell avastas maakonnas nõiduse. 15. aprillil 1612 alustas kohtunik Robert Holden uurimist oma piirkonnas Samlesburys. Selle tulemusena saadeti kohtusse kaheksa isikut, sealhulgas Jane Southworth, Jennet Bierley ja Ellen Bierley. Nad olevat kasutanud nõidust Grace Sowerbuttsi, Jenneti lapselapse ja Elleni vennatütre suhtes.

Trial

Kohtuprotsess toimus 19. augustil 1612 Sir Edward Bromley ees, kes oli kohtunik, kes soovis edutamist Londonile lähemal asuvasse ringkonda. Ta võis soovida avaldada muljet kuningas Jamesile, kohtute juhile. Enne kohtuprotsessi andis Bromley korralduse vabastada Samlesbury kaheksast süüdistatavast viis, hoiatusega nende edaspidise käitumise kohta. Jane Southworth, Jennet Bierley ja Ellen Bierley olevat kasutanud "mitmesuguseid kuratlikke ja õelad kunstid, mida nimetatakse nõiakunstideks, inchauntments, charmes ja nõidused, ühes Grace Sowerbuttsis ja tema peal", milles nad tunnistasid end süüdimatuks. Neliteistkümneaastane Grace oli peamine süüdistuse tunnistaja.

Grace andis esimesena tunnistusi. Ta ütles, et nii tema vanaema kui ka tädi, Jennet ja Ellen Bierley, suutsid ennast koerteks muuta ja et nad olid teda aastaid "kummitanud ja häirinud". Ta ütles ka, et nad olid teda juuste abil heinaküüni tippu transportinud. Samuti olid nad püüdnud teda uputada. Grace ütles, et naised olid viinud ta Thomas Walshmani ja tema naise majja, kellelt nad olid varastanud lapse, et imeda selle verd. Grace ütles, et laps suri järgmisel ööl ning pärast selle matmist Samlesbury kirikusse kaevasid Ellen ja Jennet laiba välja ja viisid selle koju. Seejärel keetsid ja sõid naised sellest osa ning kasutasid ülejäänud osa salvi valmistamiseks, mis võimaldas neil end teistesse kujudesse muuta.

Grace ütles ka, et tema vanaema ja tädi käisid koos Jane Southworthiga igal neljapäeva ja pühapäeva õhtul Red Bankis, Ribble'i jõe põhjakaldal, toimuvatel sabbatitel. Nendel salajastel kohtumistel kohtusid nad "nelja mustaga, kes käisid püsti, kuid ei olnud siiski nagu mehed näost", kellega nad sõid, tantsisid ja seksisid.

Thomas Walshman, süüdistatava poolt väidetavalt tapetud ja söödud lapse isa, oli järgmine, kes andis tunnistusi. Ta kinnitas, et tema laps suri teadmata põhjustel umbes üheaastasena. Ta lisas, et Grace Sowerbutts leiti umbes 15. aprillil oma isa laudas surnuna lebamas ja ta sai alles järgmisel päeval terveks. Kaks teist tunnistajat, John Singleton ja William Alker, kinnitasid, et Sir John Southworth, Jane Southworthi ämm, ei tahtnud mööduda majast, kus tema poeg elas, sest ta pidas Jane'i "kurjaks naiseks ja nõiaks".

Eksamid

Kohtutäitur Thomas Potts kirjutas, et pärast tõendite ärakuulamist olid paljud kohtus viibijad veendunud süüdistatava süüst. Kui kohtunik küsis neilt, mida nad võiksid nende vastu esitatud süüdistustele vastata, teatas Potts, et nad "langesid alandlikult ja nutuste pisaratega põlvili" ja "soovisid, et ta [Bromley] uuriks Grace Sowerbuttsi jumalate pärast". Kohe "muutus selle Grace Sowerbuttsi nägu"; tunnistajad "hakkasid tülitsema ja üksteist süüdistama" ning tunnistasid lõpuks, et Grace'i oli oma jutu osas juhendanud katoliku preester, keda nad kutsusid Thompsoniks. Seejärel saatis Bromley tüdruku kahe kohtuniku, William Leigh' ja Edward Chisnali, uurimiseks. Ülekuulamisel tunnistas Grace kergekäeliselt, et tema jutt ei vasta tõele, ja ütles, et talle oli öelnud, mida öelda Jane Southworthi onu Christopher Southworth ehk Thompson, jesuiitidest preester, kes oli Samlesbury piirkonnas peidus; Southworth oli Samlesbury Halli kaplan ja Jane Southworthi onu abielu kaudu. Leigh ja Chisnal küsitlesid kolme süüdistatavat naist, püüdes teada saada, miks Southworth võis nende vastu tõendeid fabritseerida, kuid ükski neist ei suutnud pakkuda muud põhjust kui seda, et igaüks neist "käib [anglikaani] kirikus".

Pärast ütluste ette lugemist kohtus käskis Bromley vandekohtunikel tunnistada süüdistatavad süüdimatuks, märkides, et:

Jumal on teid üle ootuste päästnud, ma palun Jumalat, et te kasutaksite seda halastust ja armu hästi; ja jälgige, et te edaspidi ei kukuks: Ja nii on kohus määranud, et teid vabastatakse.

Potts lõpetas oma raamatu sõnadega: "Nii pääsesid need vaeseid süütuid olendeid selle auväärse kohtuniku suure hoole ja vaevaga selle konspiratsiooni ohust; see preestri häbematu praktika paljastati".

The Wonderfull Discoverie of Witches in the Countie of Lancaster

Peaaegu kõik, mis on kohtuprotsesside kohta teada, pärineb Lancasteri kohtuistungi sekretäri Thomas Pottsi koostatud menetlusaruandest. Pottsile anti kohtunikelt korraldus kirjutada oma aruanne ja ta oli selle 16. novembriks 1612 valmis saanud. Bromley vaatas käsikirja enne selle avaldamist 1613. aastal läbi ja parandas seda ning ütles, et see on "tõepärane aruanne" ja "sobiv ja vääriline avaldamiseks". Kuigi raamat on kirjutatud näiliselt sõna-sõnalise aruandena, ei ole see aruanne selle kohta, mida kohtuprotsessil tegelikult öeldi, vaid pigem mõtisklus toimunu üle. Sellegipoolest näib Potts "andvat üldiselt usaldusväärse, kuigi mitte põhjaliku ülevaate Assize'i nõiaprotsessist, tingimusel, et lugeja on pidevalt teadlik sellest, et ta kasutab sõna-sõnaliste aruannete asemel kirjalikku materjali".

Oma kohtuprotsessi sissejuhatuses kirjutab Potts: "Nii oleme me mõneks ajaks jätnud Pendle'i metsa Graundi nõiad väga piisava žürii hea kaalutluse alla." Bromley oli selleks ajaks juba ära kuulanud kolme Pendle'i nõia, kes olid oma süüd tunnistanud, kuid tal oli veel vaja tegeleda teiste nõidadega, kes väitsid oma süütust. Ta teadis, et ainus tunnistus nende vastu tuleb üheksa-aastaselt tüdrukult ja et kuningas James oli hoiatanud kohtunikke, et nad uuriksid hoolikalt süüdistatavate nõidade vastu esitatud tõendeid, hoiatades kergeusklikkuse eest. Kohtuprotsessi kirjelduse kokkuvõttes ütleb Potts, et see sekkus oodatud järjekorras "erilise korralduse ja käsuga", arvatavasti kohtunike poolt. Pärast seda, kui Bromley oli süüdi mõistnud ja surma mõistnud kolm nõidu, võis ta olla huvitatud sellest, et vältida igasugust kergeusklikkuse kahtlust, esitades oma "meisterliku paljastuse" Grace Sowerbuttsi esitatud tõendite kohta, enne kui ta pööras oma tähelepanu tagasi ülejäänud Pendle'i nõidadele.

1613. aastal avaldatud originaalväljaande tiitelleht

Kaasaegne tõlgendus

Potts deklareerib, et "see Lancashire'i krahvkond ... võib nüüd õiguspäraselt öelda, et seal on nii palju mitmesuguseid nõidusi kui ka seminare, jesuiite ja paavste", ning kirjeldab kolme süüdistatavat naist kui "kangekaelsed paavstid, kes nüüd tulid kirikusse". Kohtunikud oleksid kindlasti soovinud, et kuningas Jaakob, kohtute juht, oleks pidanud neid otsustavalt tegelema nii katoliiklike retsusantide kui ka nõidusega, mis on "kaks suurt ohtu jaakoblaste korrale Lancashires". Ametivõimud kahtlustasid Southworthide perekonnakodu Samlesbury Halli katoliiklike preestrite varjupaika ning see oli enne 1612. aasta kohtuprotsessi mõnda aega valitsuse salajase järelevalve all. Võimalik, et kohtunik Robert Holdenit motiveeris oma uurimistes vähemalt osaliselt soov "suitsutada välja selle jesuiitide kaplan" Christopher Southworthi.

Inglismaa kogemus nõidusega oli Euroopa omast mõnevõrra erinev, sest seal toimus vaid üks tõeline massiline nõiajaht, Matthew Hopkinsi juhtum Ida-Inglismaal 1645. aastal. See üks juhtum moodustas rohkem kui 20% Inglismaal 15. sajandi alguse ja 18. sajandi keskpaiga vahel hukatud nõidade arvust, hinnanguliselt vähem kui 500. Inglismaa õigussüsteem erines oluliselt ka Euroopas kasutatavast inkvisitsioonilisest mudelist, mis nõudis, et rahvas süüdistaks oma naabreid mõnes kuriteos ja et asja otsustaks eakaaslastest koosnev žürii. Inglise nõiaprotsessid sel perioodil "keerlesid rahvauskumuste ümber, mille kohaselt oli nõiduse kuritegu ... kurja tegu", mille kohta tuli esitada käegakatsutavad tõendid.

Potts pühendab mitu lehekülge Grace Sowerbuttsi avalduses esitatud tõendite üsna üksikasjalikule kriitikale, andes ülevaate 17. sajandi algul eksisteerinud lahknevustest protestantliku institutsiooni arusaamade ja tavakodanike uskumuste vahel, keda võisid mõjutada katoliku preestrite, näiteks Christopher Southworthi, kontinentaalsemad vaated. Erinevalt oma Euroopa kolleegidest uskus inglise protestantlik eliit, et nõiad pidasid peremeest ehk kaaslasi, mistõttu ei peetud usutavaks, et Samlesbury nõidadel ei olnud ühtegi. Ka Grace'i jutt sabbatist oli tollal inglastele tundmatu, kuigi usk sellisesse salajasse nõidade kogunemisse oli Euroopas laialt levinud. Enamik tolleaegseid demonolooge, sealhulgas kuningas James, oli seisukohal, et ainult Jumal võib teha imesid ja et ta ei ole andnud looduslike seaduste vastu tegutsemise võimu neile, kes on liitunud kuradiga. Seetõttu lükkab Potts tagasi Sowerbuttsi väite, et Jennet Bierley muutis end mustaks koeraks, kommentaariga "Ma teaksin, milliste vahenditega saab mõni preester seda tõendusmaterjali väita". Sama kergekäeliselt lükkab ta tagasi Grace'i jutustuse sabbatist, kus ta väidetavalt osales ja kus ta kohtus "foure black things ... not like men in the face", kommentaariga, et "The Seminarie [preester] eksitab nägu jalaga: Sest Chattox [üks Pendle'i nõidadest] ja kõik tema nõiakaaslased on ühel meelel, et Devill on klompjalgne: aga Fancie [Chattoxi tuttav] oli väga hea näoga ja oli korralik mees."

Võib-olla on ebatõenäoline, et süüdistatavad naised ei oleks esimesel ülekuulamisel juhtinud eeluurimiskohtuniku tähelepanu nende kahtlustele Grace Sowerbuttsi motiivide suhtes, vaid tegid seda alles kohtuprotsessi lõpus, kui kohtunik küsis neilt, kas neil on midagi öelda oma kaitseks. Samlesbury nõidade kohtuprotsess 1612. aastal võis olla "suures osas katoliikavastane propaganda" või isegi "näidisprotsess", mille eesmärk oli näidata, et Lancashire'i puhastatakse mitte ainult nõidadest, vaid ka "paavstlikest vandenõulastest".

Pärast seda

Bromley saavutas 1616. aastal oma soovitud edutamise Midlandsi ringkonda. Pottsile anti 1615. aastal kuningas Jakobi poolt Skalme Parki valvuriks, et kasvatada ja koolitada kuninga jahikoeri. 1618. aastal anti talle vastutus "kahekümne ühe aasta jooksul kanalisatsiooni puudutavate seadustega seotud trahvide kogumise eest". Jane Southworthi vanim poeg Thomas päris lõpuks oma vanaisa mõisa Samlesbury Halli.

Illustratsioon William Harrison Ainsworthi 1848. aastal ilmunud romaanist "Lancashire'i nõiad". Lendamine oli vastuolus loodusseadustega ja seega võimatu kuningas Jamesi demonoloogia kohaselt.