Samlesbury nõiad olid kolm naist, keda 1612. aastal süüdistati nõiadena, mõrtsukatena ja kannibalidena. Neid kolme — Jane Southworthi, Jennet Bierley'd ja Ellen Bierley'd — süüdistas 14‑aastane tüdruk Grace Sowerbutts nõiduses. Nende üle mõisteti kohut Samlesbury külas Lancashire'is; protsess toimus 19. augustil 1612 ja kuulus suuremasse kahepäevase nõiaprotsesside seeriasse, millest üks on Inglismaa ajaloo kuulsamaid. Kohtuprotsessid olid tollase Inglismaa jaoks ebatavalised kahel põhjusel. Esiteks kirjutas kohtu sekretär Thomas Potts neist hiljem oma teoses "The Wonderfull Discoverie of Witches in the Countie of Lancaster", mis jäi peamiseks allikaks. Teiseks oli süüdi mõistetute ja arestitute arv suur: ühe suurema kohtuprotsessi käigus Lancashire'is langeti kümnel inimesel karistus, Yorgi kohtumises lisandus veel üks. Mõnes teises samal ajal peetud kohtuasjas mõisteti süüdi ja hukati mitmeid inimesi; Inglismaal oli tavapärane täideviimise viis rippumine, mitte põletamine.
Kuid kolm Samlesbury naist vabastati lõpuks süüdistustest.
Neid naisi süüdistati muu hulgas laste mõrvas ja kannibalismis. Seevastu teisi samal ajal kohtu alla antud inimesi süüdistati maleficium'is, st kurja tegemises nõiduse abil — nende seas kuulusid ka nii‑öelda Pendle'i nõiad. Kohtuasi kolme Samlesbury naise vastu kollapseerus, kui kohtus selgus, et peamine tunnistaja Grace Sowerbutts oli oma ütlusi ilmselt ette valmistatud ning tunnistas lõpuks, et oli õpetatud valetama. Kohtuistungil tuli välja, et tema tunnistused olid mõjutatud ja kohtu ettevaatuse all nimetati seda isegi katoliku preestri mõjutustaktikaks.
Kohtuprotsessi käik ja olulisemad sündmused
Samlesbury kohtuprotsess toimus samal aastal kui mitmed teised märkimisväärsed nõiaprotsessid Põhja‑Inglismaal (nt Pendle). Kohus ja sekretär Thomas Potts dokumenteerisid sündmusi üksikasjalikult, mis andis protsessile suurema nähtavuse. Grace Sowerbutts esialgsed väited olid äärmiselt tõsised — räägiti rituaalidest, lapsemõrvadest ja kannibalismist —, kuid tunnistaja recantatsioon (tagasivõtmine) ja kohtuniku uurimised vähendasid nende väidete usaldusväärsust.
Pottsi kirjalik kirjeldus on tähtis ajalooline allikas, kuid see ei ole neutraalne dokument: ta kirjeldas sündmusi omal viisil, rõhutades mõningaid jooni ja minimeerides teisi. Tema teos mõjutas tugevalt kaasaegset ja hilisemat avalikku arusaama juhtumist.
Tulemus ja tähendus
Samlesbury naised vabanesid süüdistusest ning sündmus jäi ajalukku kui näide, kus kohtus väidetav tunnistaja taganes oma varasematest väidetest. See eristab Samlesbury juhtumit mõnest teisest samaaegsest protsessist, kus süüdistajad langesid karistuse alla — näiteks Pendle'i kohtuasjas, kus mitu inimest mõisteti süüdi ja hukkati.
Tänapäeva tõlgendused
Paljud ajaloolased, sealhulgas Hugh Trevor‑Roper, on väitnud, et 16. ja 17. sajandi nõiaprotsessid olid osaliselt religioosse võitluse ja sektidega seotud konfliktide tagajärg: nii katoliku kui protestantlik võim püüdis välja juurida seda, mida nad pidasid ketserluseks ja ühiskonna ohuks. Samlesbury kohtuprotsess on tihti tõlgendatud kui juhtum, mille ümber tekkis ka tugev anti‑katoliku retoorika. Mõned uurijad on rõhutanud, et selle protsessi esitluses oli elemente, mis sobitusid katoliikuvastasse propagandasse — st näidati, et Lancashire, mida peeti metsikuks ja seadusetuks maakohaks, puhastati nii nõidadest kui ka "paavstlikest vandenõulastest" ehk katoliiklastest.
Tänapäeva ajaloolased analüüsivad Samlesbury juhtumit mitmelt tahkult: usaldusväärsete allikate, kohtupraktika, sotsiaalse konteksti (näit. peresuhted, eelarvamused, poliitiline konkurents) ja religioosse polariseerumise seisukohalt. Kuigi detailid ja tõlgendused võivad erineda, on juhtum väärtuslik nii kui näide kohtumenetlusest kui ka õiguslikust ja kultuurilisest arusaamast nõidusest 17. sajandi Inglismaal.
Kokkuvõttes jääb Samlesbury protsess meelde eelkõige selle poolest, et üks peamisi tunnistusi taganes ja kolm naist vabanesid — ning et juhtum dokumenteeriti ja kasutati hiljem poliitilises ja usu kontekstis laiemate tähenduste rõhutamiseks.
