Edward B. Lewis (20. mai 1918 - 21. juuli 2004) oli Ameerika Ühendriikide geneetik. Ta jagas 1995. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemiat.

Lewis sündis Wilkes-Barre'is, Pennsylvanias. 1939. aastal omandas ta bakalaureusekraadi biostatistika alal Minnesota ülikoolis.

1942. aastal sai Lewis California Tehnoloogiainstituudi (Caltech) doktorikraadi, töötades Alfred Sturtevanti juhendamisel Drosophila melanogasteri uurimisel.

Pärast teenimist meteoroloogina USA õhujõududes Teises maailmasõjas liitus Lewis 1946. aastal Caltechi teaduskonnaga õppejõuna. 1956. aastal nimetati ta bioloogiaprofessoriks ja 1966. aastal Thomas Hunt Morgani bioloogiaprofessoriks.

Tema Nobeli preemia saanud uuringud Drosophilaga rajasid arengugeneetika valdkonna ja panid aluse meie praegusele arusaamisele universaalsetest, evolutsiooniliselt konserveeritud strateegiatest, mis kontrollivad loomade arengut.

Tema peamised publikatsioonid geneetika, arengubioloogia, kiirguse ja vähi valdkonnas on kättesaadavad raamatuna.

Varajane elu ja haridus

Lewis kasvas üles Pennsylvanias ja omandas 1939. aastal bakalaureusekraadi biostatistikas Minnesota ülikoolis. Järgnes doktorikraad Caltechis (1942), kus ta töötas legendaarse kromosoomiteadlase Alfred Sturtevandi juhendamisel. Tema uuringute keskmes oli pärilikkus ja arengu geneetika kasutades mudelorganismina ära tuntud Drosophila melanogasterit.

Akadeemiline karjäär ja teenistus

Teise maailmasõja ajal teenis Lewis meteoroloogina USA õhujõududes. Pärast sõda naasis ta teadustöösse ja liitus 1946. aastal Caltechi õppejõududega. Ta edenes õppetöös ja teaduses, saavutades professori tiitli 1956. aastal ning 1966. aastal sai temast Thomas Hunt Morgani bioloogiaprofessor — prestiižne ametikoht, mis tunnustas tema panust geneetikasse ja arengubioloogiasse.

Teaduslikud saavutused ja panus

Lewis on tuntud eelkõige oma töö eest homeootiliste geenide ja nii-öelda bithorax-kompleksi uurimisel Drosophila embrüogeneesis. Tema geneetilised analüüsid näitasid, kuidas kindlad geenid määravad kehasegmentide identiteeti ning kuidas geenide järjestus kromosoomil võib peegeldada nende toimimise järjestust embrüo teljel — idee, mis oli otsustav arengugeneetika kujunemisel. Need tulemused lõid aluse hilisematele molekulaarsetele avastustele, näiteks homeobox-geenide olemasolu ja evolutsiooniline säilimine paljudes loomagruppides.

Lisaks segmentide määramise uurimisele käsitles Lewis töid ka geneetika, kiirguse ja vähi vaheliste seoste teemadel. Tema töö ühendas klassikalise mutatsioonianalüüsi, arengubioloogia ja teoreetilise mõtlemise, mis mõjutas tugevalt nii põhi- kui ka rakendusuuringuid.

Au ja pärand

1995. aastal jagas Lewis Nobeli preemiat koos Christiane Nüsslein-Volhardi ja Eric Wieschausega tunnustamaks nende tööd varase embrüo arengut kontrollivate geenide avastamisel. Tema teadustöö on mõjutanud sadu teadlasi, kujundanud kogu arengubioloogia valdkonda ja aidanud selgitada, kuidas geenid juhivad organismide keha planeerimist.

Lewis oli ka pühendunud juhendaja ja mentor: tema juhendamisel valmis mitu eduka teadlaskarjääriga õpilast, ning tema loengud ja kirjutised jäävad kasutusse arengu- ja geneetikateemade õpetamisel. Tema teadusartiklite ja ülevaadete kogumikud on kättesaadavad raamatutes ja teaduspublikatsioonide arhiivides ning neid kasutatakse endiselt õppe- ja uurimistöö allikatena.

Surm ja pärand

Edward B. Lewis suri 21. juulil 2004. Tema panus geneetikasse ja arengubioloogiasse elab edasi nii teaduslike ideede kui ka nende teadlaste kaudu, keda ta mõjutas ning kelle töös tema pärand jätkuvalt kajab.