John Hope, 1. Linlithgow'i markiis — Austraalia esimene kindralkuberner

John Hope, 1. Linlithgow'i markiis — Austraalia esimese kindralkuberneri elulugu: Šoti päritolu, Etoni ja Sandhursti haridus, poliitiline karjäär ja perevaldused.

John Adrian Louis Hope, 1st Marquess of Linlithgow KT, GCMG, GCVO, PC (25. september 1860 – 29. veebruar 1908), tuntud kui Viscount Aithrie kuni 1873. aastani ja kui The 7th Earl of Hopetoun aastatel 1873–1902, oli Austraalia esimene kindralkuberner. Ta on ajalooliselt tuntud nii oma varasemate rollide kui ka esimese kindralkubernerina tehtud otsuste kaudu, mis aitasid kujundada federatsiooni algusaastaid ning ametikoha tavasid ja piiranguid.

Varasem elu ja haridus

Hope sündis South Queensferrys, West Lothianis, Šotimaal, olles Hopetouni 6. krahvi vanim poeg. Ta sai hariduse prestiižsetes asutustes: Eton College ja Sandhursti kuninglik sõjaväeakadeemia, mille ta lõpetas 1879. aastal. Kuigi tal oli sõjaväeline haridus, ei astunud ta püsivalt armeesse, vaid võttis enda kanda perekonna kinnisvara ja maade majandamise kohustused ning tegi avaliku teenistuse samme.

Poliitiline tegevus ja avalik teenistus

Aastast 1883 hakkas ta osalema töös Lordide kojas. Ta tegutses lordina ootel periooditi: juunist 1885. kuni jaanuarini 1886. ning uuesti augustist 1886. kuni augustini 1889. Ta teenis ka kuninglikus teenistuses ning oli osa kõrgemast aatelkonnast, mis moodustas tollase Briti impeeriumi valitsusstruktuuride ja diplomaatia tiheda võrgustiku.

Ametikohad Austraalias

Enne kindralkuberneriks määramist teenis Hope Briti impeeriumi volinikuna Austraalias, sealhulgas Victoria kubernerina (1889–1895). Tema kogemused kolooniasid valitsevana ja tutvumine Austraalia poliitikaga tegid temast loogilise kandidaadi uuele föderaalsete suhete ametikohale, kui Briti kolooniad liitusid Austraalia Liiduks.

1900–1901. aasta paiku määrati ta Austraalia esimeseks kindralkuberneriks, kui 1. jaanuaril 1901 jõustus Austraalia föderatsioon. Tema ametiaeg jäi suhteliselt lühikeseks ja oli esiletoovate sündmuste tõttu meedias jälgitav. Üks tuntumaid vahejuhtumeid tema ametiajal on nii-öelda „Hopetouni apsakas“ (Hopetoun Blunder) — esimene katse määrata uue föderaalse valitsuse juht, mille käigus paluti esmalt moodustada valitsust New South Walesi peaminikul William Lyne’il. See otsus tekitas vastuseisu teiste liiduvõimude ja poliitiliste juhte seas, Lyne ei suutnud koondada toetust ning lõppkokkuvõttes sai esimeseks föderaalvalitsuse peaministriks Edmund Barton. See episood aitas selgitada ja piirata kindralkuberneri rolli praktikas ning rõhutas vajadust arvestada kohalike poliitiliste realiteetidega.

Tagasitulek ja pärand

Hope lahkus Austraaliast üsna ruttu pärast federatsiooni algusaega ja naasis Suurbritanniasse terviseprobleemide ja isiklike kaalutluste tõttu; tema ametiaeg kindralkubernerina lõppes 1902. aastal. Samal aastal tõusis ta pealkirja poolest kõrgemale ning temast sai esimene Marquess of Linlithgow. Hope suri 29. veebruaril 1908.

Talle järgnes pealkirjas tema poeg Victor, kes sai teiseks marquessiks (Victor Hope) ning kelle karjäär tõi talle hiljem olulise rolli Briti-impeeriumi teenistuses. John Hopetouni pärand Austraalias on mitmetahuline: tema lühike, ent mõjukas ametiaeg aitas kujundada kindralkuberneri institutsiooni varaseid norme ning tema tegevus ja otsused on sageli esitatud näidetena sellest, kuidas uues liidus tuli tasakaalustada Briti traditsioone ja kohalikku poliitikat.

Autasud ja tiitlid: tema nimetuse järel on mainitud autasusid (KT, GCMG, GCVO, PC), mis kajastavad tema kõrget positsiooni ühiskonnas ja teenet Briti riigile ning impeeriumile.

Kindralkuberner

Hopetouni esimene ülesanne oli valida peaminister, et moodustada valitsus, mis alustab tegevust 1. jaanuaril 1901. aastal. Esimesed valimised pidid toimuma alles märtsis, nii et ta ei saanud valida esindajatekoja suurima erakonna juhti. Selle asemel palus ta peaministriks Sir William Lyne'i, suurima osariigi, Uus-Lõuna-Walesi, peaministrit.

Kuigi see oli mõistlik valik, oli Lyne föderatsiooni vastu ja oli juhtivate föderalistlike poliitikute seas ebapopulaarne. Alfred Deakin ja teised tähtsad poliitikud ütlesid Hopetounile, et nad ei kavatse Lyne'iga koostööd teha. Hopetoun küsis seejärel Edmund Bartoni, föderaalse liikumise juhti ja meest, kellest kõigi arvates peaks saama peaminister. See sai tuntuks kui "Hopetouni eksitus".

Peagi tekkis rohkem probleeme. Hopetoun oli toonud kaasa oma ametliku sekretäri, kapten Edward William Wallingtoni. Austraallased ei tahtnud, et ametlike asjade eest vastutaks inglane. Samuti ei meeldinud neile kuninglik pidulikkus ja tseremoonia, mida Hopetoun oma ametikohal kasutas, ning raha, mida see maksis. Ta käitus justkui valitseks Austraaliat koos peaministriga. See ei olnud see, mida põhiseaduse kirjutajad olid tahtnud.

Hopetoun sai sõbraks Melbourne'i anarhisti ja ametiühingu pioneeri John "Chummy" Flemingiga. Mais 1901 protesteeris Fleming Melbourne'i tööpuuduse vastu, tormates Prince's Bridge'ile, et peatada kindralkuberneri vanker. Hopetoun kuulas, kuidas Fleming rääkis töötute probleemidest. Mõnede teadete kohaselt sundis Hopetoun valitsust tööprojekte kiirendada.

Lõpuks tekkis probleem sellega, kui palju peaks kindralkubernerile maksma, et tal oleks maja nii Sydneys, suurimas linnas, kui ka Melbourne'is, Austraalia valitsuse asukohas. Rahvaste Ühenduse ja Viktoriaani parlament ei tahtnud Hopetounile rohkem raha maksta. Hopetoun astus 1902. aasta mais tagasi. Ta ja tema perekond lahkusid Austraaliast (Brisbanest) 17. juulil 1902. Ta teadis, et oli ajaloolises rollis ebaõnnestunud. Ta sai 27. oktoobril 1902 Linlithgow' 1. markiisiks, kui ta oli veel kindralkuberner. Tema ametiaeg lõppes ametlikult 9. jaanuaril 1903. Ta sai 1905. aastal Šotimaa ministeeriumi sekretäriks.

Ta suri ootamatult 29. veebruaril 1908 Pau's, Pyrénées-Atlantiques'is, Prantsusmaal.

Marquess of Linlithgow kuju, Linlithgow Avenue, Melbourne

Otsing