AlegsaOnline.com

Austraalia põhiseadus: ajalugu, struktuur ja muutmise kord

Austraalia põhiseadus: põhjalik ülevaade ajaloost, struktuurist ja muudatuste protseduurist — kuidas 1901. aastast kuni tänapäevani põhiseadust muudetakse.

Autor: Leandro Alegsa

13-11-2025

Austraalia põhiseadus on seadused, mis kehtestavad Austraalia Liidu valitsuse ja selle töökorralduse. See koosneb mitmest dokumendist. Kõige tähtsam neist on Austraalia Ühenduse põhiseadus. Austraalia rahvas hääletas aastatel 1898-1900 rahvahääletusel põhiseaduse vastuvõtmise üle. Seejärel võeti põhiseadus vastu Austraalia Liidu põhiseaduse seaduse (Commonwealth of Australia Constitution Act 1900 (Imp)) osana. Kuninganna Victoria kirjutas sellele alla 9. juulil 1900. Põhiseadus sai seaduseks 1. jaanuaril 1901. Kuigi põhiseadus oli Ühendkuningriigi parlamendi seadus, võtsid Austraalia seadused Ühendkuningriigi parlamendi volitused põhiseaduse muutmiseks ära. Nüüd saab seda muuta ainult Austraalia rahvas rahvahääletuse teel.

Austraalia põhiseadust toetavad veel kaks seadust. Esimene neist on Westminsteri põhikiri, mille Commonwealth võttis vastu 1942. aasta Westminsteri põhikirja vastuvõtmise seadusena. Teine on 1986. aasta Austraalia seadus, mille võtsid vastu kõigi Austraalia osariikide parlamendid, Ühendkuningriik ja Austraalia föderaalparlament. Nende seaduste tulemusena katkesid kõik põhiseaduslikud sidemed Austraalia ja Ühendkuningriigi vahel. Kuigi sama isik, kuninganna Elizabeth II, on mõlema riigi monarh, on need nüüd eraldi riigid.

Austraalia tavaõiguse süsteemi kohaselt on Austraalia Ülemkohtul ja Austraalia föderaalkohtul õigus otsustada, mida põhiseadus tegelikult tähendab.

Ajalugu lühidalt

Põhiseaduse koostamine ja vastuvõtt 19. sajandi lõpus-20. sajandi alguses oli protsess, mis ühendaski kuus Briti kolooniat üheks föderatsiooniks. Rahvahääletused (referendumid) toimusid mitmes voorus 1898–1900, enne kui parlamentide ja Ühendkuningriigi kuningliku kinnituse kaudu jõuti 1901. aasta föderatsiooni väljakuulutamiseni. Kuigi algselt oli põhiseadus osa Ühendkuningriigi seadusandlusest, andis 20. sajandi teine pool Austraaliale järjest suurema seadusliku iseseisvuse.

Olulised sammud iseseisvuse suunas olid Statute of Westminster (1926; Austraalia võttis selle vastu 1942. aastal retroaktiivselt alates 3. septembrist 1939) ning Australia Act 1986, mis lõpetas viimased põhiseaduslikud ja juriidilised sidemed Ühendkuningriigiga ja kinnistas Austraalia täieliku seadusandliku sõltumatuse.

Põhiseaduse struktuur ja peamised institutsioonid

Põhiseadus loob föderaalriigi ja määratleb võimude jaotuse föderaalse (Commonwealth) ning osariikide vahel. Peamised komponendid on:

Parlament – kahesüsteemne: Rahvasaadikute Koda (House of Representatives) ja Senat. Põhiseadus kirjeldab parlamendi pädevusi, seadusandliku protsessi ja senati rolli ehk osariikide võrdset esindatust.
Täidesaatev võim – monarh esindajana tegutseb Governor-General (kuigi reaalse võimu teostavad peaminister ja ministrid, kelle üleval on vastutusparlamentaarne põhimõte).
Õigussüsteem – föderaalkohtudest kõrgeim on AÜÜ (High Court of Australia), millel on konstitutsiooniline järelevalve ja õigus tühistada föderaali- või osariigi seadusi, mis on põhiseadusega vastuolus.

Põhiseadus jagab võimu valdkondadeks: mõned volitused on antud ainult föderatsioonile (näiteks kaubandus, välissuhted, sõjavägi), mõned jäävad osariikidele ja mõned on jagatud (konkurentsivõim). Kui seadused on konfliktis, annab föderaalne õigus võidu vastavalt põhiseadusele.

Põhiseaduse muutmise kord

Austraalia põhiseadust saab muuta ainult erilise menetluse kaudu, mis ühendab parlamendi otsuse ja rahvahääletuse. Peamised sammud on järgmised:

Muudatusettepanek (seaduseelnõu) peab saama absoluutse enamuse mõlemas parlamendi kojas. Kui üks koda keeldub, on olemas mehhanism, mille alusel võib eelnõu esitada uuesti ja edasi viia — seda reguleerib põhiseaduse § 128.
Pärast parlamentide poolt heakskiitmist tuleb muudatus rahvahääletusele (referendumile). Referendumi heakskiitmiseks peab olema täidetud nn „topeltenamus“: enamus kõigist hääletanutest kogu riigis ning enamus hääletajatest vähemalt neljas kuuest osariigist (4/6 osariigi reegel). Territooriumide hääled loevad riikliku enamuse hulka, kuid ei loe osariikide enamuste hulka.

See keerukas protsess teeb põhiseaduse muutmise suhteliselt raskeks. Ajalugu näitab, et enamus ettepanekutest rahvahääletustel ei saa piisavat toetust: kuni viimaste aastakümneteni on edukaks osutunud vaid vähesed ettepanekud.

Kohtu roll ja põhiseaduse tõlgendamine

Austraalia tavaõiguse traditsiooni ja põhiseaduse alusel on Austraalia Ülemkohul eriline koht konstitutsioonitõlgenduses. Ülemkohus ehk High Court:

otsustab vaidlusi võimude jaotuse üle föderatsiooni ja osariikide vahel;
tõlgendab põhiseadusnorme ning hindab seaduste vastavust põhiseadusele;
on arendanud konstitutsioonilise õiguse valdkonnas ka nii-öelda implitsiitseid õigusi (näiteks poliitilise suhtluse vabaduse implitsiitne kaitse), kuigi põhiseaduses on kirjas vaid mõned otsesed põhiõigused (nt uskmatuse vabadus, osariikide vahel ei tohi olla diskrimineerimist jne).

Märkused tänapäevast

Tänapäeval on Austraalia põhiseadus elav dokument: see toimib raamistikuna demokraatiale, aga nõuab poliitilist laia kokkulepet, et seda muuta. Arutelud põhiseaduse üle puudutavad tihti nii võimu piire, demokraatlikku esindatust kui ka inimõiguste paremat kaitset. Avalik diskussioon sisaldab ka teemasid nagu monarhia roll ja võimalikud ümberkorraldused riigi põhistruktuuris.

Kui soovite, võin lisada näiteid konkreetsetest referendumitest, täpsema selgituse § 128 sätetest või kirjeldada Ülemkohtu olulisemaid otsuseid põhiseaduse tõlgendamisel.

Ajalugu

Austraalia põhiseaduse ajalugu algas 19. sajandil liikumisega föderatsiooni suunas. See viis Austraalia kolooniate ühinemiseni, et moodustada Austraalia Liit 1901. aastal.

Föderatsioon

sajandi keskel pidid Austraalia kolooniad tegema koostööd neid kõiki puudutavate küsimuste, eelkõige kolooniate vaheliste tariifide osas. See koostöö viis plaanideni ühendada kolooniad ühtseks föderatsiooniks. Tõuge selleks tuli peamiselt Suurbritanniast ja kohalikku toetust oli vähe. Väiksemad kolooniad arvasid, et suuremad kolooniad võtavad nad üle. Victoria ja Uus-Lõuna-Wales ei nõustunud vajadusega kaitsta kohalikku tööstust, vastupidiselt sellele, et lubada kõigil vabalt kaubelda. Ka tollane Ameerika kodusõda nõrgestas föderalismi pooldamist. Need raskused viisid selleni, et 1860. ja 1850. aastatel ebaõnnestusid mitmed katsed föderatsiooni loomiseks.

1880. aastateks olid austraallased mures sakslaste ja prantslaste kasvava kohaloleku pärast Vaikses ookeanis. Koos kasvava Austraalia identiteediga lõi see võimaluse luua 1885. aastal esimene koloniaalvaheline organ, Austraalia Föderaalnõukogu. See föderaalnõukogu võis teatud teemadel seadusi vastu võtta, kuid tal ei olnud alalist ametit, täitevvõimu ega oma sissetulekuallikat. Uus-Lõuna-Wales, suurim koloonia, ei osalenud.

Uus-Lõuna-Walesi peaminister Henry Parkes kutsus 1890. aastatel üles korraldama föderalismi teemalisi konverentse. Esimene neist toimus 1890. aastal Melbourne'is ja teine, National Australasian Convention, 1891. aastal Sydneys. Nendel osalesid koloonia juhid. 1891. aasta konverentsil soovisid paljud inimesed föderaalset süsteemi. Enamik aruteludest käis selle üle, kuidas see föderaalsüsteem toimiks. Sir Samuel Griffithi abiga kirjutati põhiseaduse eelnõu. Need koosolekud ei leidnud rahva toetust. Põhiseaduse eelnõust jäeti välja ka olulised, kuid keerulised küsimused, näiteks tariifipoliitika. 1891. aasta eelnõu anti koloniaalparlamentidele, kuid Uus-Lõuna-Wales ei toetanud seda. Ilma NSW-ta ei soovinud teised kolooniad jätkata.

1895. aastal leppisid kuus Austraalia kolooniate peaministrit kokku, et uue konvendi loomine toimub rahva hääletuse teel. Konvent kogunes aasta jooksul 1897-1898. Koosolekute tulemusel koostati uus põhiseadus, mis oli sama, mis 1891. aasta eelnõu, kuid millele lisati sätted vastutustundliku valitsemise kohta. Et saada rahva toetust, hääletasid eelnõu üle iga koloonia valijad. Pärast ühte ebaõnnestunud katset anti muudetud eelnõu iga koloonia valijatele, välja arvatud Lääne-Austraalia. Viis kolooniat võttis eelnõu vastu, mis seejärel saadeti Westminsteri parlamendile koos kirjaga, milles paluti kuningannal see seaduseks muuta.

Briti valitsus tegi enne seaduseelnõu vastuvõtmist ühe muudatuse. Kolooniate ülemkohtunikud soovisid, et neil oleks õigus kaevata kõrgema kohtu otsused põhiseaduslikes küsimustes salajase nõukogu ette. Nad olid mures, et parlament võib muuta Rahvaste Ühenduse või osariikide volituste piire. Briti parlament võttis 1900. aastal vastu Austraalia Liidu põhiseaduse seaduse. Lääne-Austraalia nõustus lõpuks liituma Austraalia Rahvaste Ühendusega, mis algas ametlikult 1. jaanuaril 1901. aastal.

1990. aastal laenas Londoni riiklik arhiivibüroo Austraaliasse Austraalia Liidu põhiseaduse seaduse 1900. aasta originaaleksemplari. Austraalia valitsus soovis koopiat säilitada. Briti parlament nõustus sellega, võttes vastu Austraalia põhiseaduse (avalikustatav koopia) 1990. aasta seaduse.

Westminsteri põhikiri ja Austraalia seadused

Kuigi föderatsioon tegi Austraalia iseseisvaks Suurbritanniast, oli Austraalia Liit juriidiliselt Briti keisririigi parlamendi loodud Austraalia Liidu põhiseaduse seaduse (Commonwealth of Australia Constitution Act 1900) kaudu, mis kehtis Austraalia suhtes. Selle tulemusena valitses jätkuvalt ebakindlus selles osas, kas Briti keisririigi seadused kehtisid ka Rahvaste Ühenduse suhtes. See fikseeriti 1931. aasta Westminsteri statuudiga, mille Rahvaste Ühendus võttis vastu 1942. aasta Westminsteri statuudi vastuvõtmise seadusega. Westminsteri põhikiri vabastas dominiikmesriigid, sealhulgas Rahvaste Ühenduse, keiserlikest seadustest ja kontrollist. Juriidiliselt on see Austraalia riikliku iseseisvuse hetk.

Siiski olid Briti seadused Austraalia osariikides endiselt olulisemad. See fikseeriti 1986. aasta Austraalia seadusega, mille võtsid vastu Austraalia, Ühendkuningriigi ja iga osariigi parlament. See seadus lõpetas Briti parlamendi volitused Austraalia osariikide üle seadusi teha. Samuti lõpetas see Austraalia kohtute kaebuste esitamise Privy Council'i kohtukomiteele (Judicial Committee of the Privy Council). Kuna tegemist oli väga olulise dokumendiga, sõitis kuninganna Elizabeth II Austraaliasse, et seaduse väljakuulutamisele alla kirjutada.

Nende kahe seaduse üks tulemus on see, et Austraalia on nüüd täiesti iseseisev riik. Põhiseadus erineb nüüd algsest seadusest, sest Austraalia rahvas võib põhiseadust muuta, kasutades selleks rahvahääletust^[]. Kuid algne seadus jääb Ühendkuningriigi seadustikusse märkusega: "Põhiseadus ei pruugi olla sellisel kujul, nagu see Austraalias kehtib". Isegi kui Ühendkuningriigi parlament tühistaks Austraalia Liidu 1900. aasta põhiseaduse seaduse, ei oleks sellel Austraalias mingit mõju^[].

Artiklid

Austraalia Ühenduse 1900. aasta põhiseaduse seadus (Imp) sisaldab preambulit ja üheksa jagu. 1.-8. jaos selgitatakse Rahvaste Ühenduse loomise seadusi. 9. jagu, mis algab sõnadega "The Constitution of the Commonwealth shall be as follows ...", sisaldab Austraalia Liidu põhiseadust. Põhiseadus ise koosneb kaheksast peatükist, milles on 128 jagu.

Parlament

I peatükis luuakse Austraalia parlament. See koosneb kolmest osast:

Austraalia suverään (kuningas või kuninganna), keda esindab Austraalia kindralkuberner.
esindajatekoda
Senat.

Jaos 1 on öeldud, et seadusandlik võim kuulub parlamendile. See on valitsuse kõige võimsam osa.

1. peatüki II osa käsitleb senatit. Senaatorid peavad olema "riigi rahva poolt otse valitud", hääletades ühtse valijaskonnana. Igas osariigis peab olema sama arv senaare. Praegu on igas osariigis 12 senaatorit ning mandriosas, Põhja-territooriumil ja Austraalia pealinnaterritooriumil kummalgi 2 senaatorit.

Esimese peatüki III osa käsitleb esindajatekoda. Jaos 24 on öeldud, et esindajatekojas peab olema kaks korda rohkem liikmeid kui senatis, kes kõik valitakse ühe valijaskonna poolt. Seda nimetatakse "Nexuseks". Selle eesmärk on vältida senati võimu ülekaalumist ühisistungi korral (vt 57. jagu allpool). Valijaskonna arv osariigis peab põhinema selle osakaalul riigi elanikkonnast.

peatüki IV osas on sätestatud, kes võivad hääletada, keda saab parlamenti valida, kui palju võib parlamendiliikmetele maksta, parlamendieeskirjad ja sellega seotud küsimused.

1. peatüki V osa käsitleb parlamendi volitusi. Jagu 51 käsitleb Rahvaste Ühenduse parlamendi volitusi ja neid nimetatakse "erivolitusteks". On olemas "kaasnevad volitused", sest nii Rahvaste Ühendus kui ka osariigid võivad nende teemade kohta seadusi vastu võtta. Föderaalõigus on olulisem, kui seadused on erinevad (jagu 109). Jaotise 51 kolmekümne üheksast osast on mõned muutunud väga oluliseks, kui otsustatakse, kui palju võimu on Commonwealthi valitsusel seadustes. Nende hulka kuuluvad kaubandus- ja kaubandusvolitused, korporatsioonide volitused ja välissuhete volitused. Jaotis 52 käsitleb volitusi, mis kuuluvad ainult Rahvaste Ühenduse parlamendile. Osariigid ei saa nende teemade kohta seadusi teha.

Täidesaatev valitsus

II peatükis määratakse kindlaks täidesaatev võim. Täidesaatvat võimu teostab kindralkuberner, keda nõustab föderaalne täitevnõukogu. Kindralkuberner on ülemjuhataja. Ta võib ametisse nimetada ja ametist vabastada täitevnõukogu liikmed, riigiministrid ja kõik täidesaatva valitsuse ametnikud. Neid volitusi koos parlamendi laialisaatmise (või laialisaatmisest keeldumise) volitustega (5. jagu, 57. jagu) nimetatakse "reservvolitusteks". Nende volituste kasutamine on kokkuleppeline. Üldiselt tegutseb kindralkuberner ainult peaministri nõuandel. On olnud vaid üks juhtum, kus kindralkuberner ei ole võtnud arvesse peaministri nõuannet. Austraalia 1975. aasta põhiseadusliku kriisi ajal vabastas kindralkuberner Sir John Kerr omal algatusel peaminister Gough Whitlami ametist.

Reservvolitusi kasutatakse kõigis Westminsteri riikides väljaspool kokkulepitud konventsioone väga harva. Kuid erinevalt teiste Rahvaste Ühenduse kuningriikide, näiteks Kanada, põhiseadustest, mis annavad ametlikult monarhile ulatuslikke reservvolitusi, on isegi Austraalia kuninganna ametlikud volitused äärmiselt piiratud ja enamikku volitusi saab kasutada ainult kindralkuberner.

Paragrahv 68 ütleb, et Austraalia mereväe ja sõjaväe ülemjuhataja on: "Commonwealth'i mere- ja sõjavägede ülemjuhatus on antud kindralkubernerile kui kuninganna esindajale". Austraalia kaitseväe ülemjuhataja on nüüd Tema Ekstsellents Quentin Bryce kui Austraalia kindralkuberner. Austraalia kuninganna ei ole sõjaväeülem.

Kohtupraktika

III peatükis sätestatakse kohtuvõimud. Paragrahv 71 annab kohtuvõimu "föderaalsele ülemkohtule", mida nimetatakse Austraalia kõrgeks kohtuks (High Court of Australia). Parlament võib luua ka uusi föderaalseid kohtuid või anda teistele kohtutele föderaalseid volitusi. Selliseid kohtuid nimetatakse "III peatüki kohtuteks", mis on ainsad kohtud, mis võivad kasutada föderaalset kohtuvõimu. Paragrahvides 73 ja 75-78 kirjeldatakse kõrgema kohtu alg- ja apellatsioonikohtu pädevust. Jaos 74 selgitatakse, kuidas saab esitada apellatsioonkaebuse Queen in Councilile. Paragrahv 79 võimaldab parlamendil piirata nende kohtunike arvu, kes võivad kasutada föderaalset kohtualluvust, ja paragrahv 80 tagab vandekohtumenetluse žürii poolt süüdistatavate kuritegude puhul Commonwealth'i vastu.

Rahandus ja kaubandus

IV peatükis käsitletakse föderaalse süsteemi rahandust ja kaubandust. Paragrahv 81 ütleb, et kõik Commonwealthi tulud moodustavad konsolideeritud tulufondi. Parlament võib vastu võtta seadusi selle raha kasutamise kohta (53. jagu). Erinevalt enamikust teistest parlamendi volitustest ei saa selle volituse alusel vastuvõetud seadusi tavaliselt vaidlustada. Paragrahv 90 annab Commonwealthile ainupädevuse tolli- ja aktsiisimaksude üle.

Paragrahv 92 sätestab, et "kaubandus, kaubavahetus ja suhtlemine riikide vahel on täiesti vaba". Selle fraasi täpne tähendus on märkimisväärse hulga õigusaktide teemaks.

Paragrahv 96 annab Rahvaste Ühendriigile õiguse anda riikidele raha "tingimustel, mida parlament vajalikuks peab". Seda õigust ei piira ükski teine põhiseaduse osa, näiteks paragrahv 99, mis keelab eelistada üht või teist riiki. Selle suhtes kohaldatakse ainult paragrahvi 116, usuvabaduse ja võimalike muude selliste vabaduste suhtes. Seda volitust, mis oli mõeldud ainult kasutamiseks ("kümne aasta jooksul ... ja pärast seda, kuni parlament sätestab teisiti"), on Rahvaste Ühendus aastate jooksul kasutanud riikide koostöö soodustamiseks erineval määral.

Paragrahvis 101 luuakse riikidevaheline komisjon, organ, mida enam ei eksisteeri, kuid millel pidi olema oluline roll föderaalses struktuuris.

Riigid

V peatükis sätestatakse, mida riigid saavad föderaalses süsteemis teha. Paragrahvid 106-108 säilitavad põhiseaduse, parlamendi volitused ja iga osariigi kehtivad seadused.

Paragrahv 109 ütleb, et kui osariigi seadus erineb föderaalseadusest, siis on seaduslikuks seaduseks föderaalseadus.

Paragrahv 111 ütleb, et riik võib loovutada mis tahes osa oma maadest Commonwealthile. Seda on juhtunud mitu korda. Lõuna-Austraalia andis Põhja-Territooriumi Rahvaste Ühendriigile.

Paragrahv 114 takistab igal riigil omada oma sõjalisi jõude. Samuti takistab see osariigil või liidumaal üksteise vara maksustada.

Paragrahv 116 sätestab "usuvabaduse", keelates Commonwealthil teha seadusi usundi alustamiseks, mis tahes religioossete kommete kehtestamiseks või usundi lõpetamiseks või usulise diskrimineerimise avalikuks ametikohaks.

Uued riigid

VI peatükk lubab luua uusi riike või liituda Commonwealthiga. Paragrahv 122 võimaldab parlamendil sätestada iga uue territooriumi esindatuse parlamendis. Paragrahv 123 ütleb, et osariigi piiride muutmine vajab selle osariigi parlamendi toetust ja peab läbima selles osariigis rahvahääletuse.

Pärast föderatsiooni moodustamist ei ole liiduga liitunud ühtegi uut riiki.

Mitmesugused

VII peatükk ütleb, et Rahvaste Ühenduse (praegu Canberra) valitsuse asukoht on Uus-Lõuna-Walesis, kuid mitte vähem kui sada miili Sydneys, ja et kindralkuberner võib nimetada asetäitjaid. Paragrahvis 127 öeldakse kõigepealt, et aborigeene ei saa loendada üheski Rahvaste Ühenduse või osariigi rahvaloenduses. Seda paragrahvi muudeti 1967. aastal.

Põhiseaduse muutmine

VIII peatükis sätestatakse, kuidas põhiseadust saab muuta. Paragrahv 128 ütleb, et muudatused tuleb heaks kiita rahvahääletusel. Edukaks muutmiseks on vaja:

enamus föderaalparlamendi mõlemas kojas; ja
rahvahääletusel häälteenamusega.
enamus enamikus riikides

Peakuberner peab rahvahääletuse seaduseelnõu rahvale esitama kahe kuni kuue kuu jooksul pärast parlamendi vastuvõtmist. Pärast seda, kui põhiseaduse muutmise seaduseelnõu on läbinud nii parlamendi kui ka rahvahääletuse, saab see seejärel kindralkuberneri kuningliku nõusoleku. Sellega muutub see uueks seaduseks ja põhiseaduse sõnastus muutub.

Erandiks on see, kui föderaalparlamendi üks koda lükkab muudatusettepaneku tagasi. Kui seaduseelnõu läbib esimese koja, kuid teine koja lükkab selle tagasi, võib esimene koja selle kolme kuu pärast uuesti vastu võtta. Kui teine koda lükkab seaduseelnõu siiski tagasi, võib kindralkuberner otsustada, et ta paneb seaduseelnõu ikkagi rahva hääletusele.

Muudatused

Nagu eespool mainitud, on põhiseaduse muutmiseks vaja referendumit, kus "jah" hääl saavutab enamuse nii üleriigiliselt kui ka enamuses osariikides.

Neljakümne nelja põhiseaduse muutmise ettepaneku üle on hääletatud rahvahääletusel. Kaheksa on heaks kiidetud. Järgnevalt on esitatud loetelu heakskiidetud muudatustest.

1906 - Senati valimised - muudeti 13. jagu, et muuta senaatorite ametiaja pikkust ja kuupäevi.
1910- Riigi võlad- muudeti paragrahvi 105, et anda Commonwealthile õigus võtta üle riigi võlad.
1928 - Riigi võlad - lisati paragrahv 105A, et tagada 1927. aastal Commonwealthi ja osariikide valitsuste vahel sõlmitud finantskokkuleppe seaduslikkus.
1946 - Sotsiaalteenused - lisati paragrahv 51 (xxiiiA), et anda Commonwealthi valitsusele rohkem volitusi mitmesuguste sotsiaalteenuste osas.
1967- Aborigeenid- muudeti paragrahvi 51 (xxvi), et anda Rahvaste Ühenduse valitsusele õigus anda aborigeenidele õigusakte mis tahes rassi kuuluvatele inimestele; tunnistati kehtetuks paragrahv 127, mis sätestas, et "Rahvaste Ühenduse või osariigi või muu Rahvaste Ühenduse osa rahvaarvu arvestamisel ei arvestata aborigeene.".
1977

Senati juhuslikud vabad kohad - osa 1975. aasta põhiseadusliku kriisi poliitilistest tagajärgedest; vormistati 1975. aastal katkestatud konventsioon, et kui senatis vabaneb juhuslik koht, peab asjaomase osariigi parlament valima uue senaatori samast erakonnast kui lahkuv senaator (kui see erakond veel eksisteerib).
Rahvahääletused - muudeti paragrahvi 128, et võimaldada territooriumide elanikel hääletada rahvahääletustel ja arvestada neid riigi üldarvu hulka.
Kohtunike pensionile jäämine - muudeti paragrahvi 72, et muuta kohtunike pensionilejäämine 70-aastaselt föderaalsete kohtute puhul.

Konventsioonide roll

Lisaks kirjalikule põhiseadusele ja krooni poolt välja antud patendile on põhiseaduse oluliseks osaks ka konventsioonid. Need on aastate jooksul välja kujunenud ja määravad kindlaks, kuidas erinevad põhiseaduslikud mehhanismid praktikas toimivad.

Konventsioonid mängivad Austraalia põhiseaduse toimimises võimsat rolli, sest see on loodud ja toimib Westminsteri vastutava valitsuse süsteemina. Mõned olulised konventsioonid on järgmised:

Põhiseaduses on sätestatud Austraalia peaminister. See ametikoht algas kabineti juhina. Peaministrit peetakse valitsusjuhiks.
Kuigi kindralkuberneri volitusi on põhiseadusega vähe piiratud, tegutseb kindralkuberner kokkuleppeliselt peaministri nõuandel.

Kuna aga konventsioone ei ole kirja pandud, on nende olemasolu ja praktika vaieldav. Konventsiooni tegelik või väidetav rikkumine on sageli põhjustanud poliitilisi vaidlusi. Üks äärmuslik juhtum oli Austraalia 1975. aasta põhiseaduslik kriis, mille käigus konventsiooni toimimine sattus tõsisele proovile. Järgnenud põhiseaduslik kriis lahenes dramaatiliselt, kui kindralkuberner Sir John Kerr vabastas tööpartei peaministri Gough Whitlami ametist ja määras Malcolm Fraseri ajutiseks peaministriks kuni 1975. aasta üldvalimisteni. Selle episoodi käigus rikuti väidetavalt mitmeid konventsioone. Nende hulka kuuluvad:

Konventsioon, et kui konkreetse osariigi senaator vabastab oma ametikoha ametiaja jooksul, nimetab asjaomase osariigi valitsus asendaja sama erakonna esindajatest, kellest lahkuv senaator on pärit. Väidetavalt rikkus seda kokkulepet kõigepealt New South Walesi Lewis'i valitsus ja seejärel Queenslandi Bjelke-Peterseni valitsus, kes mõlemad täitsid leiboristide vaba ametikoha vastavalt Whitlami valitsuse vastase sõltumatu ja leiboristide liikmega.

Märkus: konventsioon kirjutati põhiseadusse pärast 1977. aasta rahvahääletust. Muudatus tähendab, et uus senaator peab olema samast erakonnast kui vana. See oleks takistanud Lewise, kuid mitte Bjelke-Peterseni ametisse nimetamist. Kuid muudatus ütleb ka, et kui uus senaator "enne oma kohale asumist lakkab olemast selle partei liige... loetakse, et teda ei ole selliselt valitud või ametisse nimetatud". Bjelke-Peterseni ametisse nimetatud Albert Patrick Field arvati enne oma kohale asumist Tööparteist välja ja teda ei oleks uue põhiseaduse muudatuse kohaselt ametisse nimetatud.

Konventsioon, et kui senati kontrollib partei, mis ei kontrolli esindajatekoda, siis ei hääletaks senat valitsuse rahavarustuse vastu. Seda konventsiooni rikkus väidetavalt 1975. aastal liberaalide ja riikidepartei koalitsiooni kontrollitav senat.

Tõlge

Kooskõlas Austraalia tavaõiguse traditsiooniga on põhiseaduse tõlgendamise ja kohaldamise õigus kujunenud peamiselt Austraalia Ülemkohtu eri kohtuasjades tehtud otsuste kaudu. Kõrgem kohus on mitmetes olulistes kohtuasjades välja töötanud mitu doktriini, mis on Austraalia põhiseaduse tõlgendamise aluseks. Mõned näited on järgmised:

Võimude lahusus - kolm eraldi peatükki, mis käsitlevad kolme valitsemisharu, viitab võimude lahususele, mis sarnaneb Ameerika Ühendriikide omaga, kuid on Westminsteri süsteemis asuva valitsuse jaoks ebatavaline. Nii ei saa näiteks seadusandja taotleda, et ta määraks eelnevalt kindlaks kohtuasja õigusliku tulemuse või muudaks selle suunda või tulemust.
Volituste jagunemine - valitsemisvolitused on jagatud Commonwealth'i ja osariikide valitsuste vahel, kusjuures teatavad volitused kuuluvad ainult Commonwealth'ile, teised teostatakse paralleelselt ja ülejäänud volitused on ainuüksi osariikide valduses.
Valitsustevaheline puutumatus - kuigi kohtuasjas Engineers' Case leiti, et osariikide ja Commonwealthi valitsuste vahel ei ole üldist puutumatust üksteise seaduste suhtes, ei saa Commonwealth võtta vastu maksuseadusi, mis diskrimineerivad osariike või osariikide osi (paragrahvi 51 punkt ii), ega võtta vastu seadusi, mis diskrimineerivad osariike või takistavad osariiki eksisteerimast ja toimimast riigina (Melbourne Corporation vs. Commonwealth).

Enamik kõrgema kohtu menetluses olevatest põhiseaduslikest kohtuasjadest käsitlevad iseloomustust: kas uued seadused kuuluvad põhiseadusega Rahvaste Ühenduse valitsusele antud volituste hulka.

Kriitika

Õiguste kaitse

Austraalia põhiseadus ei sisalda õiguste deklaratsiooni. Mõned inimesed soovisid 1898. aasta konstitutsioonikonverentsil õiguste deklaratsiooni nagu Ameerika Ühendriikide põhiseaduses, kuid enamik leidis, et Briti alamate traditsioonilistest õigustest ja vabadustest piisab. Neid oleks kaitsnud parlamentaarne süsteem ja sõltumatu kohtusüsteem, mille põhiseadusega oleks loodud. Seetõttu on Austraalia põhiseadust sageli kritiseeritud selle eest, et see ei kaitse õigusi ja vabadusi.

Mõned õigused olid lisatud:

Õigus kohtulikule arutamisele - paragrahv 80 loob õiguse kohtulikule arutamisele Commonwealth'i õiguse vastaste süütegude puhul. Sellel õigusel on siiski tõsised piirangud, kuna Commonwealth võib teha mis tahes süüteo, olenemata sellest, kui raske on selle eest määratud karistus, kohtu alla andmiseks muul viisil kui süüdistuse alusel. Nagu kohtunik Higgins ütles kohtuasjas R. v. Archdall & Roskruge; Ex parte Carrigan and Brown (1928) 41 CLR 128: "kui on olemas süüdistus, siis peab olema vandekogu, kuid miski ei sunni menetlust süüdistusega". Praktikas ei ole aga selle lünga kuritarvitamise kohta olulisi probleeme tõstatatud.
Õigus õiglasele hüvitisele - paragrahvi 51 punkt xxxi loob õiguse õiglasele hüvitisele varade eest, mille ühendus on võtnud.
Õigus usuvabadusele - paragrahv 116 loob piiratud õiguse usuvabadusele. See keelab Commonwealthil (kuid mitte osariikidel) "võtta vastu mis tahes seadusi mis tahes religiooni kehtestamiseks või mis tahes religioossete kommete kehtestamiseks või mis tahes religiooni vaba teostamise keelamiseks". See paragrahv põhineb USA põhiseaduse esimesel muudatusel, kuid on nõrgemalt toimiv. Kuna osariigid säilitavad kõik volitused, mis neil enne föderatsiooni moodustamist kolooniatena olid, välja arvatud need, mis on selgesõnaliselt antud Commonwealthile, ei mõjuta see jagu osariikide volitusi religioonialaste õigusaktide vastuvõtmiseks, ja vastavalt kõrgema kohtu tõlgendustele ei piirataks sellega ka ühtegi usundialast föderaalset õigusakti, välja arvatud Austraalia ametliku religiooni kehtestamine.
Õigus vabadusele riigivälise elaniku diskrimineerimisest - paragrahv 117 peatab ühe riigi elaniku puude või diskrimineerimise teise riigi elaniku suhtes. Seda tõlgendatakse laialt (Street vs. Queenslandi advokatuur), kuid see ei keela osariikidel kehtestada elukohanõudeid, kui seda nõuab riigi autonoomia ja vastutus oma rahva ees.

Aastatel 1992 ja 1994 leidis Austraalia Ülemkohus mitmes kohtuasjas, sealhulgas kohtuasjas Australian Capital Television ja kohtuasjas Theophanous, et põhiseadus annab "kaudse" õiguse poliitilisele teabevahetusele. Seda peeti põhiseadusega loodud demokraatliku süsteemi vajalikuks osaks. Selle "kaudse õiguse" kohaldamist on aga hilisemates kohtuasjades, näiteks Lange vs. ABC, piiratud. See ei ole kuidagi samaväärne sõnavabadusega ja kaitseb üksikisikuid ainult selle eest, et valitsus ei püüaks piirata nende poliitilist suhtlemist: see ei paku mingit kaitset teiste üksikisikute vastu.

2007. aastal ütles Austraalia Ülemkohus kohtuasjas Roach vs. valimisvolinik, et põhiseaduse paragrahvid 7 ja 24, mis näevad ette, et esindajatekoja ja senati liikmed on "rahva poolt otse valitud", loovad piiratud valimisõiguse. See tähendab, et põhimõtteliselt on olemas üldine valimisõigus ja piiras föderaalparlamendi seadusandlikku võimu selle muutmiseks. Antud juhul lükati tagasi seadusandlik muudatus, millega keelati kõigi vangide valimisõigus (erinevalt ainult neist, kes kannavad vähemalt kolmeaastast karistust, nagu see oli enne muudatust), kuna see rikkus seda õigust.

Teised katsed leida muid "kaudseid õigusi" kõrgema astme kohtutes ei ole olnud edukad.

Preambul

Kuigi Austraalia Ühenduse 1900. aasta põhiseaduse seaduse (Imperial Commonwealth of Australia Constitution Act) sissejuhatuseks on pro forma preambula, ei ole Austraalia põhiseadusel endal preambulit. Mõned on kutsunud üles lisama preambulit, et väljendada põhiseaduses sisalduvat vaimu ja püüdlusi. Kuid sellele on olnud ägedat vastuseisu, tavaliselt preambuli sisu ja selle teksti võimalike õiguslike tagajärgede tõttu. 1999. aastal lükati kavandatav preambula, mille oli kirjutanud tollane peaminister John Howard, tagasi referendumil, mis toimus samaaegselt vabariigi referendumiga. "Jah" (preambuli lisamise poolt) ei saavutanud enamust üheski kuuest osariigist.

Vabariigi ettepanekud

Paljud inimesed on soovinud, et Austraaliast saaks vabariik. 6. novembril 1999 ei toetanud austraallased seadust kuninganna ametist tagandamiseks ja kindralkuberneri asendamiseks presidendiga. President pidi olema ametisse nimetatud kahekolmandikulise häälteenamusega Commonwealth'i parlamendi liikmetest. Arvamusküsitluste tulemused ütlesid, et enamik austraallasi pooldab mingisugust vabariiki. Paljud valijad, kes hääletasid 1999. aasta referendumi vastu, soovisid, et nad saaksid hääletada presidendi poolt. Pärast 1999. aasta referendumit korraldatud uuringutes ja küsitlustes ütlesid inimesed, et ametisse määratud president ei saaks tegutseda parlamendist sõltumatult. Kuna presidenti saab ametisse nimetada, selle asemel, et rahvas valiks presidendi, arvasid paljud, et parlamendile antakse liiga palju võimu, ilma et seda võimu kontrollitaks või tasakaalustataks. Tundub, et toetus uue rahvahääletuse korraldamisele lähitulevikus kasvab ja teine rahvahääletus võidakse korraldada. Endine peaminister Kevin Rudd ütles, et praegune olukord "ei kajasta enam Austraalia rahvuse aluseks olevaid demokraatlikke aluspõhimõtteid ega selle mitmekesisust". Ta mõtles referendumi korraldamist sõltumatu, valitud presidendi jaoks. Ta jätkas, et "järgmise aasta jooksul toimub "kiirendatud avalik arutelu" monarhia küsimuse üle".

Mälestus

Põhiseaduse päeva tähistatakse 9. juulil, mil 1900. aastal sai põhiseadusest seadus. See kuupäev ei ole riigipüha. Põhiseaduse päeva tähistati esimest korda 9. juulil 2000. aastal, et tähistada põhiseaduse sajandat aastapäeva osana föderatsiooni sajandast aastapäevast. Pidustused ei olnud suured ja neid ei ole pärast 2001. aastat laialdaselt korraldatud. Põhiseaduse päev taaselustati 2007. aastal ja seda korraldavad ühiselt Austraalia Rahvusarhiiv, kus hoitakse põhiseaduse originaaldokumente, ning immigratsiooni- ja kodakondsusministeerium.

Seotud leheküljed

Konstitutsionalism

Küsimused ja vastused

K: Mis on Austraalia põhiseadus?

V: Austraalia põhiseadus on seadus, millega loodi Austraalia Liidu valitsus ja milles on kirjas, kuidas see toimib. See koosneb mitmest dokumendist, millest kõige olulisem on Austraalia Liidu põhiseaduse (Constitution of the Commonwealth of Australia).

K: Kuidas võeti vastu põhiseadus?

V: Austraalia rahvas hääletas aastatel 1898-1900 rahvahääletustel põhiseaduse vastuvõtmise poolt, mis võeti seejärel vastu Austraalia Ühenduse põhiseaduse seaduse 1900 (Imp) osana. Kuninganna Victoria kirjutas sellele alla 9. juulil 1900 ja see sai seaduseks 1. jaanuaril 1901.

K: Kellel on nüüd volitused seda muuta?

V: Nüüd saab seda muuta ainult Austraalia rahvas rahvahääletuse teel.

K: Millised teised seadused toetavad seda põhiseadust?

V: Seda põhiseadust toetavad veel kaks seadust - The Statute of Westminster Adoption Act 1942 ja The Australia Act 1986, mis mõlemad on vastu võetud eri parlamentides, sealhulgas igas Austraalia osariigis, aga ka mõlemas riigis - Austraalias ja Ühendkuningriigis.

K: Kuidas need seadused mõjutasid Austraalia ja Ühendkuningriigi põhiseaduslikke sidemeid?

V: Need seadused katkestasid kõik põhiseaduslikud sidemed Austraalia ja Ühendkuningriigi vahel, nii et kuigi neil on sama monarh - kuninganna Elizabeth II -, on nad nüüd eraldi riigid.

K: Kellel on õigus otsustada, mida see põhiseadus tegelikult tähendab?

V: Austraalia tavaõiguse süsteemi kohaselt on nii Austraalia Ülemkohtul kui ka föderaalkohtul õigus otsustada, mida see põhiseadus tegelikult tähendab.