Austraalia valitsus

Föderaalvalitsus

Austraalia põhiseaduse paragrahv 1 sätestab demokraatliku seadusandja, Austraalia kahekojalise parlamendi. See on kuninganna ja kaks koja, senat ja esindajatekoda. Põhiseaduse paragrahv 51 sätestab Commonwealth Government'i seadusandlikud volitused ja annab föderaalvalitsusele teatavad volitused ja kohustused (mida nimetatakse "volituste juhtideks"). Kõik ülejäänud kohustused jäävad kuuele osariigile. Igal osariigil on oma põhiseadus, nii et Austraalias on seitse suveräänset parlamenti, millest ükski ei saa ühegi teise volitusi üle võtta. Austraalia Ülemkohus otsustab kõik vaidlused, mis on seotud Commonwealthi ja osariikide vahel või osariikide vahel nende volituste üle.

Rahvaste Ühenduse parlament võib teha ettepanekuid põhiseaduse muutmiseks. Selleks, et ettepanekud saaksid seaduseks, tuleb need panna rahvahääletusele, kus osalevad kõik hääleõiguslikud austraallased. Muudatused peavad saama "kahekordse häälteenamuse": enamus kõigist häältest ja enamus häältest enamikus osariikides.

Liitriigi põhiseaduses on samuti öeldud, et osariigid võivad nõustuda andma mis tahes oma volitusi liitriigile. Seda saab teha põhiseaduse muutmisega rahvahääletuse teel. Tavalisemalt, kui kõik osariigid nõustuvad, siis võtavad kõik osariikide ja Rahvaste Ühenduse parlamendid vastu seadused, mis lubavad üleandmist. Nendel "üleandmise" seadustel võib olla "aegumisklausel". See on seaduse osa, mis tähendab, et seadus kehtib ainult teatud aja jooksul. Pärast seda pannakse tagasi algne pädevuste jaotus.

Austraalias on mitu territooriumi, millest kolm on omavalitsuslikud: Austraalia pealinnaterritoorium (ACT), Põhjaterritoorium (NT) ja Norfolki saar. Nende territooriumide seadusandjatel on volitused, mis on neile antud Rahvaste Ühenduse poolt. Liitriigi parlamendil on õigus tühistada territoriaalseid õigusakte ning anda või võtta volitusi. Kui Austraalia pealinnaterritooriumil ja põhjaterritooriumil elavad Austraalia kodanikud on esindatud Rahvaste Ühenduse parlamendis, siis Norfolki saare elanikud ei ole.

Austraalia teised territooriumid (Jervis Bay, Jõulusaar ja Kookose (Keelingi) saared) ei ole omavalitsuslikud. Selle asemel reguleerivad neid territooriume föderaalseadused, kusjuures Jõulusaarel ja Kookossaartel on ka kohalikud omavalitsused. Suures osas asustamata Korallimeresaared moodustati 1969. aastal Rahvaste Ühenduse territooriumiks. Ashmore'i ja Cartier'i saared on alates 1933. aastast territoorium, mida juhitakse Põhjaterritooriumi seaduste alusel.

Austraalia Liitriigi föderaalse iseloomu ja Austraalia parlamendi struktuuri üle peeti kolooniate vahel pikki läbirääkimisi. Esindajatekoda valitakse osariikide erineva suurusega elanikkonna alusel. Nii on Uus-Lõuna-Walesil 50 liiget, Tasmaanias aga ainult viis. Senat aga valitakse osariikide võrdsuse alusel: kõigil osariikidel on 12 senaatorit, sõltumata nende rahvaarvust. See tehti selleks, et väiksemate osariikide senaatorid saaksid moodustada enamuse ja muuta või isegi tagasi lükata esindajatekoja seadusi. ACT ja NT valivad kumbki kaks senaatorit.

Kolmas valitsemistasand pärast Commonwealthi ja State/Territooriumi on kohalik omavalitsus. Need on korraldatud maakondade, linnade või alevite kujul. Kohalikud omavalitsused koosnevad valitud esindajatest (sõltuvalt osariigist nimetatakse neid kas volikoguks või volikogu liikmeks), kes tavaliselt töötavad osalise tööajaga.

Valitsemistegevusega tegelevad kolm omavahel seotud valitsemisala:

• Seadusandlus: Rahvaste Ühenduse parlament
• Juhatuse liige: Suveniir, kelle täidesaatvat võimu kasutavad kindralkuberner, peaminister, ministrid ja nende ministeeriumid.
• Kohtusüsteem: Austraalia kõrgem kohus ja teised föderaalsed kohtud.

Võimude lahusus on põhimõte, mille kohaselt kolm valitsemisala teevad oma tööd üksteisest eraldi:

• seadusandja teeb seaduseelnõudeid seaduseelnõude vormis. Ta kehtestab õigusliku raamistiku kahe teise haru tööks. Riigivanem on formaalselt parlamendi osa, kuid ei osale nendes küsimustes aktiivselt.
• täitevvõim võtab seadused vastu kuningliku nõusoleku alusel, haldab seadusi ja täidab talle õigusaktidega pandud ülesandeid.
• kohtusüsteem arutab õigusemõistmise käigus tekkivaid kohtuasju, kasutades nii seadust kui ka tavaõigust. Austraalia kohtud ei saa anda nõuandvaid arvamusi seaduste põhiseaduspärasuse kohta
• teised relvad ei saa mõjutada kohtusüsteemi.

Enne 1986. aasta Austraalia seadust ja Ühendkuningriigi parlamendi vastavaid õigusakte võis mõned Austraalia kohtuasjad saata lõpliku apellatsioonkaebuse esitamiseks Privy Council'i kohtukomiteele (Judicial Committee of the Privy Council). Austraalia õiguse üle otsustatakse nüüd ainult Austraalias ja Austraalia kõrgem kohus on kõrgeim apellatsioonikohus. Samuti kaotati võimalus, et Briti parlament võib Austraalia põhiseaduse ümberlükkamiseks vastu võtta seadusi.

Seadusandja

Seadusandja koostab seadusi ja teostab järelevalvet kahe teise haru tegevuse üle, et vajadusel seadusi muuta. Austraalia parlament on kahekojaline ja koosneb kuningannast, 76-liikmelisest senatist ja 150-liikmelisest esindajatekojast. Igast osariigist valitakse kuuseks aastaks kaksteist senaatorit, kasutades proportsionaalset esindatust ja ühekordset ülekantavat häält (Austraalias tuntud kui "eelhääletamine", millest pooled valitakse iga kolme aasta tagant.

Samuti on kaks senaatorit, kelle valivad valijad põhjaterritooriumilt (sealhulgas India ookeani territooriumid, Jõulusaar ja Kookose (Keelingi) saared). Veel kaks senaatorit valivad Austraalia pealinnaterritooriumi (sealhulgas Jervis Bay territooriumi) valijad. Territooriumide senaatorid valitakse samuti eelhääletamise teel, kuid nende ametiaeg ei ole kindel: see algab esindajatekoja üldvalimiste päeval ja lõpeb järgmisel valimispäevale eelneval päeval.

Esindajatekoja liikmed valitakse eelhääletamise teel üksikutest piirkondadest, mis on jaotatud osariikide ja territooriumide vahel umbes proportsionaalselt rahvaarvuga. Tavalises seadusandluses on mõlemal kojal samad volitused, kuid kõik seadused raha kulutamiseks või maksude kehtestamiseks peavad tulema esindajatekojast. Westminsteri süsteemis palutakse valitsuse moodustamiseks selle erakonna või erakondade rühma juhti, kellel on esindajatekoja liikmete enamuse toetus, ja teda nimetatakse peaministriks.

Peaminister ja kabinet vastutavad parlamendi ees, mille liikmed nad peavad olema. Üldvalimised toimuvad vähemalt kord kolme aasta jooksul. Peaminister võib soovitada kindralkuberneril igal ajal korraldada esindajatekoja valimised, kuid senati valimisi saab korraldada ainult teatud põhiseaduses sätestatud ajavahemike jooksul. Viimased üldvalimised toimusid 21. augustil 2010. aastal.

Rahvaste Ühenduse parlament ning kõik osariikide ja territooriumide seadusandjad kasutavad Westminsteri süsteemi. Neil on tunnustatud opositsiooniliider, tavaliselt suurima valitsusvälise partei juht. Samuti on olemas opositsiooni liikmetest koosnev varikabinet, kes "varjutavad" iga ministeeriumi liiget, esitades küsimusi ministri vastutusalaga seotud küsimustes. Kuna valitsusel on seadusandliku kogu alamkoja liikmete enamus, saab ta tavaliselt oma seadusi vastu võtta ja kontrollida parlamendi tööd. Opositsioon võib soovi korral protsessi aeglustada ja valitsuse tegevust takistada. Parlamendi igapäevase tööga tegelevad tavaliselt kõrgemalseisev minister, kes kannab parlamendi juhi tiitlit, ja opositsiooni esinumbrite esindaja, keda nimetatakse opositsiooni tööjuhiks.

Juhatuse liige

Riigipea

Austraalia põhiseadus kirjutati 1901. aastal, kui Briti impeeriumi dominiigid ei olnud iseseisvad riigid, ja selles ei kasutata sõnu "riigipea". Praktikas on Austraalia riigipea roll jagatud kahe inimese, Austraalia kuninganna ja Austraalia kindralkuberneri vahel. Kindralkuberneri nimetab kuninganna Austraalia peaministri soovitusel. Kuigi paljudes aspektides on kindralkuberner kuninganna esindaja ja kasutab tema nimel mitmesuguseid põhiseaduslikke volitusi, on talle põhiseadusega antud ka iseseisvalt palju olulisi põhiseaduslikke volitusi.

Austraalia suverään on praegu kuninganna Elizabeth II. Ta on ka viieteistkümne teise Rahvaste Ühenduse kuningriigi, sealhulgas Ühendkuningriigi valitseja. Nagu teisedki dominiigid, sai Austraalia 1931. aasta Westminsteri statuudiga Ühendkuningriigi parlamendist seadusandliku sõltumatuse. See jõustus Austraalias 1942. aastal, kuid tagasi dateeritud 3. septembrini 1939. 1953. aasta kuningliku stiili ja tiitlite seadusega andis Austraalia parlament kuningannale Austraalia kuninganna tiitli. 1973. aastal ei sisaldanud tema Austraalia tiitel enam tema staatust Ühendkuningriigi kuninganna ja usu kaitsjana.

Põhiseaduse paragrahv 61 ütleb, et "Rahvaste Ühenduse täidesaatev võim kuulub kuningannale ja seda teostab kindralkuberner ‑kuninganna esindajana ning see laieneb käesoleva põhiseaduse ja rahvaste Ühenduse seaduste ‑täitmisele ja säilitamisele". Austraalia põhiseaduse paragrahv 2 ütleb, et Austraalia kuningannat esindab Austraalias kindralkuberner. Praktikas täidab kindralkuberner kõiki ülesandeid, mida tavaliselt teeb riigipea, ilma kuningannat küsimata.

Küsimus, kas kuninganna on Austraalia riigipea, muutus poliitiliseks 1999. aasta Austraalia vabariigi referendumi ajal, kui Austraalia vabariigiks muutmise vastased väitsid, et Austraalia riigipeaks on juba austraallane kindralkuberner, kes alates 1965. aastast on alati olnud Austraalia kodanik. Endine kindralkuberner, kindralmajor Michael Jeffery ütles 2004. aastal: "Tema Majesteet on Austraalia riigipea, kuid mina olen tema esindaja ja täidan oma rolli täies ulatuses." Kuid 2005. aastal keeldus ta kuningannat riigipeana nimetamast, vastates selle asemel otsesele küsimusele: "Kuninganna on monarh ja mina esindan teda ning täidan kõiki riigipea funktsioone." Kindralkuberner esindab Austraaliat rahvusvaheliselt, tehes ja vastu võttes riigivisiite.

2009. aastal nimetas peaminister Kevin Rudd kindralkuberneri Austraalia riigipeaks. Ta ütles, et Quentin Bryce'i ülemerevisiit "...Austraalia riigipea nii ulatuslik visiit Aafrikasse väljendab Austraalia tõsist pühendumust".

Westminsteri süsteemis kasutatakse kindralkuberneri volitusi peaaegu alati peaministri või teiste ministrite nõuandel. Kindralkuberneril on reservvolitused, mis on sarnased kuninganna volitustega Ühendkuningriigis. Neid kasutatakse harva, kuid 1975. aasta Austraalia põhiseadusliku kriisi ajal kasutas kindralkuberner Sir John Kerr neid kuningannast ja peaministrist sõltumatult.

Austraalias on mitu korda soovitud monarhia kaotamist. Austraalia rahvas hääletas 1999. aasta rahvahääletusel põhiseaduse muutmise ettepaneku üle. Ettepaneku kohaselt oleks kuninganna põhiseadusest eemaldatud ja kindralkuberner asendatud peaministri poolt ametisse nimetatud presidendiga, kuid selleks on vaja parlamendi mõlema koja kahekolmandikulise häälteenamuse heakskiitu. Ettepanek lükati tagasi. Austraalia vabariiklik liikumine nõuab jätkuvalt monarhia kaotamist Austraalias, mille vastu on Austraalia põhiseadusliku monarhia pooldajad (Australians for Constitutional Monarchy).

Täitevnõukogu

Föderaalne täitevnõukogu koosneb kindralkubernerist, peaministrist ja ministritest. See on ametlik organ, mis on loodud selleks, et anda õiguslikuks väljundiks kabineti poolt tehtud otsustele ja täita mitmesuguseid muid ülesandeid. Täitevnõukogu liikmetel on õigus kanda tiitlit "austatud", mis jääb neile eluaegselt. Tavaliselt juhatab nõukogu koosolekuid kindralkuberner, kuid valitsuse ja nõukogu vahelise ühenduslüliks on minister, kes kannab täitevnõukogu asepresidendi tiitlit.

Kabinet

Austraalia põhiseaduses ei ole kabinetti mainitud ja selle otsused ei oma õiguslikku jõudu. Kõik ministeeriumi liikmed peavad olema föderaalse täitevnõukogu liikmed. Seda nõukogu juhib kindralkuberner ja see nõukogu koguneb üksnes selleks, et kinnitada ja anda õiguslik jõud kabineti poolt juba tehtud otsustele. Seepärast on alati üks ministeeriumi liige, kellel on täitevnõukogu asepresidendi tiitel.

Kuni 1956. aastani olid kõik ministeeriumi liikmed kabineti liikmed. Kuna 1940. ja 1950. aastatel lisandus rohkem ministreid, muutus kabinet liiga suureks. 1956. aastal lõi Robert Menzies kahetasandilise ministeeriumi, kus kabinetis olid ainult kõrgemad ministrid. Neid nimetatakse esipingiks, sest nad istuvad parlamendis esipingi kohtadel. Seda tava on jätkanud kõik valitsused, välja arvatud Whitlami valitsus.

Kui võimul on olnud muud kui tööparteid, on peaminister teinud kõik kabineti- ja ministrikohad. Kui Liberaalne Partei ja selle eelkäijad (Rahvuspartei ja Ühinenud Austraalia Partei) on olnud koalitsioonis Rahvusparteiga või selle eelkäija Maaparteiga, on noorema koalitsioonipartei juhil olnud õigus otsustada oma partei koalitsiooniministeeriumi liikmete üle ja teha koostööd peaministriga, et anda neile oma kohustused.

Kui tööjõud esimest korda Chris Watsoni juhtimisel ametis olid, kasutas Watson õigust valida oma kabineti liikmeid. 1907. aastal otsustas partei siiski, et tulevased Labor'i kabinetid valitakse parlamendi Labor'i partei liikmete poolt ehk Caucus'i poolt. Peaminister määraks neile vastutuse. Laborite peaministritel oli suur mõju sellele, kes valiti Laborite ministriteks, kuigi ka parteisiseste väikeste rühmade juhtidel oli palju võimu. Enne 2007. aasta üldvalimisi ütles Kevin Rudd, et tema ja ainult tema valib ministeeriumi, kui temast saab peaminister. Tema partei võitis valimised ja ta valis ministeeriumi, nagu ta ütles, et ta valib.

Kabinet ei kohtu mitte ainult Canberras, vaid ka teistes Austraalia osariikide pealinnades, kõige sagedamini Sydneys ja Melbourne'is. Kevin Rudd ütles, et ta soovib, et kabinet kohtuks ka teistes kohtades, näiteks suuremates piirkondlikes linnades. Sydney's asuvad Commonwealth Parliament'i bürood Phillip Streetil.

Hooldaja valitsused

Mõnikord tegutseb valitsus "ajutiselt", peamiselt enne ja vahetult pärast üldvalimisi.

Kohtusüsteem

Kohtunikud tõlgendavad seadusi, võttes aluseks seadused sellisel kujul, nagu need on vastu võetud, ja selle, mida seadusandja ütles seaduste vastuvõtmise ajal.

• Austraalia Ülemkohus
• Austraalia föderaalne kohus
• Austraalia perekonnakohus
• Föderaalne magistraadikohus

Seotud leheküljed

• Austraalia föderaalne eelarve
• Austraalia avalik teenistus