Jõulusaar

Ajalugu

Briti Ida-India kompanii laeva Royal Mary kapten William Mynors andis saarele selle nime, sest nad saabusid saarele jõulupühal, 25. detsembril 1643. aastal.

Varaseim registreeritud visiit oli 1688. aasta märtsis William Dampier Briti laevaga Cygnet. Dampier sai tuule tiibadesse, kuhu ta tahtis minna, ja ta eksis ära. Pärast 28 päeva jõudis ta Jõulusaarele. Kaks tema meeskonnaliiget olid esimesed registreeritud inimesed, kes astusid Jõulusaarele.

Saart külastati ja uuriti mitmel korral, kuid alles siis, kui avastati väärtuslik fosforiit, liideti saar 6. juunil 1888 Briti krooniga.

Arveldamine ja ekspluateerimine

Varsti pärast seda rajas G. Clunies Ross, Keelingi saarte (umbes 900 kilomeetrit edelas) omanik, Flying Fish Cove'is väikese asula, et koguda puitu ja varusid Kookose saarte kasvava tööstuse jaoks.

Fosfaadi kaevandamist alustati 1890. aastatel Singapuri, Hiina ja Malaisia renditööliste abil.

Saart valitsesid ühiselt Briti fosforiidikomissarid ja Ühendkuningriigi koloniaalameti ringkonnaametnikud Straits Settlements'i ja hiljem Singapuri kroonikoloonia kaudu.

Jaapani invasioon

Jaapan vallutas ja okupeeris saare 1942. aastal, kui India garnison mässas, ja nad interneerisid elanikud (sundisid neid jääma sinna, kus nad olid) kuni Teise maailmasõja lõpuni 1945. aastal.

Üleviimine Austraaliasse

Austraalia palus Ühendkuningriigil lubada neil saart valitseda; 1957. aastal maksis Austraalia valitsus Singapuri valitsusele 2,9 miljonit naelsterlingit kompensatsioonina. See summa otsustati ära, kui palju oli Singapuri poolt loovutatud fosfaat väärt.

Esimene Austraalia ametlik esindaja saabus 1958. aastal ja asendati 1968. aastal administraatoriga. Jõulusaart ja Kookose saari (Keelingi saared) nimetatakse koos Austraalia India ookeani territooriumideks ja alates 1997. aastast on neil üks ühine administraator, kes elab Jõulusaarel.

Alates 1980. aastate lõpust on jõulusaarele läinud paaditäied põgenikke, peamiselt Indoneesiast. 2001. aastal saabus Jõulusaarele suur hulk varjupaigataotlejaid, kes sõitsid paadiga, enamik neist Lähis-Idast ja kavatsesid Austraalias varjupaika taotleda. Norra kaubalaev MV Tampa päästis inimesi uppuvast Indoneesia kalapaadist Palapa. Laeval oli 420 varjupaigataotlejat Afganistanist, 13 Sri Lankalt ja viis Indoneesiast. Laeva kapten palus, et pagulased lastakse laevalt lahkuda Jõulusaarel. Austraalia SAS astus pardale ja võttis kontrolli alla. Varjupaigataotlejad saadeti Naurule. Teine laevalasti varjupaigataotlejaid viidi Jõulusaarelt Paapua Uus-Guineasse. Räägitakse, et paljud täiskasvanud varjupaigataotlejad viskasid oma lapsed vette, et protesteerida, et nad tagasi lastakse. Hiljem tõestati, et see ei vasta tõele. Uus-Meremaa võttis paljud pagulased vastu.

Hiljem võttis Austraalia parlament vastu seaduse, millega keelatakse jõulusaarele saabunud inimestel automaatselt pagulasseisundit taotleda. See võimaldab Austraalia mereväelastel viia nad teistesse riikidesse (Paapua Uus-Guinea Manuse saarele ja Naurule). 2005. aastal hakkas immigratsiooniministeerium ehitama "immigrantide vastuvõtu- ja töötlemiskeskust", mis valmis 2007. aastal 210 miljoni dollari eest. Seal on 800 voodikohta. ^[]

Valitsus

Jõulusaar on Austraalia mittesõltuv territoorium. Austraalia kuningannat esindab kindralkuberneri määratud administraator. Neil Lucas määrati halduriks 28. jaanuaril 2006.

Föderaalvalitsuse teenuseid osutavad transpordi- ja regionaalteenuste ministeerium ja Jõulusaare administratsioon.

Lääne-Austraalia valitsus ja teised töövõtjad osutavad osariigi valitsuse teenuseid, kuid kuna Jõulusaar on territoorium, maksab kulud Austraalia Liitvabariigi (föderaalne) valitsus.

Kohalik omavalitsus on Jõulusaare maakond. Selles nõukogus on 9 liiget, pooled liikmed valitakse iga kahe aasta tagant.

Jõulusaare elanikud, kes on Austraalia kodanikud, hääletavad ka Põhja-Territooriumi Lingiari valimisringkonnas toimuvatel Commonwealthi valimistel. Neid esindavad senatis Põhja-Territooriumi senaatorid.

1986. aasta alguses korraldas Jõulusaare assamblee saare lipu kujunduskonkursi; võitnud kujundus võeti üle kümne aasta vastu territooriumi mitteametlikuks lipuks ning 2002. aastal sai sellest Jõulusaare ametlikuks lipuks.

Iga-aastast punakrabide massirännet (umbes 100 miljonit looma) merre kudemiseks on nimetatud üheks looduse imeks ja see toimub igal aastal novembri paiku; pärast vihmaperioodi algust ja sünkroonis kuu tsükliga.

Turism

Jõulusaare rahvuspark hõlmab 63% saarest. See tähendab, et taimedest ja loomadest huvitatud külastajale on seal palju vaadata. Samuti on meres palju hämmastavat mereelu.

Taimed ja loomad

• Christmas Island Pipistrelle on väga väike nahkhiir, kes elab ainult Christmas Islandil. Ta on kantud kriitiliselt ohustatud liigi nimekirja. Aastal 2008 oli seal alles umbes 20 nahkhiirt ja teadlased arvasid, et nad võivad 2009. aasta jooksul välja surra. Nahkhiiri on korduvalt otsitud, kuid alates 27. augustist 2009 ei ole ühtki neist nähtud. ICUN usub, et nahkhiir on nüüdseks välja surnud.