Canonic Variations on "Vom Himmel hoch da komm' ich her"

Kompositsiooni ajalugu

1747. aasta juunis lubati Bachil saada "Correspondierde Societät der Muscialischen Wissenschaften" (muusikateaduste korrespondeeriva seltsi) liikmeks. Bachi liitumisel oli seltsi 14 liiget. Selts uuris ja julgustas Leipzigi inimesi muusikat komponeerima. Liikmeks saamise tähistamiseks kinkis Bach seltsile ühe versiooni "Kaanonivariatsioonidest" ja ka Elias Gottlob Haussmanni maalitud portree endast. Portreepildil on Bach näha, kuidas ta hoiab käes teise kompositsiooni koopiat, milles on kasutatud palju kaanonit.

Viis variatsiooni "Von Himmel Hoch" ei ole variatsioonid tavapärases muusikalises mõttes. Need ei ole viis teemat koos ornamentidega. Need on viis osa, mis kõik kasutavad kaanonit muusika ülesehitamiseks. Oma elu viimastel aastatel komponeeris Bach mitmeid teoseid, mis põhinesid kaanonitel. Mitmed tema teosed sellest perioodist on kaanonilised, sealhulgas orelipalad "Clavier-Ühenduse" III ja IV osast, Goldbergi variatsioonid klavessiinile, "Muusikaline ohver" ja "Fooga kunst".

Kanoonilised variatsioonid põhinevad jõuluhümnil "Von Himmel hoch, da komm ich her". Sõnade ja meloodia autoriks oli 1539. aastal Martin Luther. Bach oli seda koraali (hümnilaulu) varemgi kasutanud. See esineb tema jõuluoratooriumis, Magnificat'is ja mitmes oreliprelüüdis, sealhulgas lühikeses oreliprelüüdis Orgelbüchlein'ist (Väike oreliraamat), mida võib kuulda Suurbritannias ja teistes riikides igal jõuluõhtul raadios ja televisioonis Cambridge'i King's College'i maailmakuulsa laulatusteenistuse lõpus.

Muusika

On olemas viis varianti:

Variatsioon I

See on kaheosaline kaanon parema ja vasaku käe vahel. See on "kaanon oktaavis", sest teine osa algab oktaavi võrra madalamalt kui esimene osa. Käed mängivad erinevatel manuaalidel, nii et nad saavad tekitada eri liiki heli, nagu kahe pilli duett. Kooraalimeloodia (cantus firmus) kõlab pedaalides. Seda mängitakse pikkade nootidena, kusjuures iga fraasi vahel on pooleteise takti pikkune vahe. Käte poolt mängitud kaanoni muusika kõlab osaliselt nagu koraali kuju. See algab kuue noodiga, mis lähevad alla. Bach võis seda teha tahtlikult, et vihjata Kristuse maale tulekule. Selline "sümbolism" või "sõnamaalimine", kus muusika tegelikud noodid näitavad sõnade tähendust (või seda, mis olid sõnad algses hümnis), on Bachi muusikas ja paljudes teistes selle aja muusikates väga levinud.

Variatsioon II

Jällegi on kaanon käte vahel ja koraalilaul pedaalides. Tegemist on range kolmepoolse kirjutamisega (iga käsi mängib korraga ainult ühte nooti, justkui meloodiapilli jaoks). Seekord on tegemist "kaanoniga viiendikul" (parem käsi alustab C-lt, vasak käsi imiteerib pool taktil hiljem, alustades F-lt allpool). Kaanon põhineb koraali esimesel ja teisel real. Kui kaanoni algus jõuab lõpu lähedal tagasi, on see sünkoopiline. Kõige lõpus mängivad käed ülespoole minevat skaalat. Bach võis mõelda, et see kõlab nagu taevasse tõusvad inglid või kui hing tõuseb ülespoole.

Variatsioon III

Kaanon on seekord vasaku käe ja pedaalide vahel. Kaanon liigub enamasti taktimõõtudes ja põhineb koraalimeloodial. Parem käsi mängib vaba meloodiat ja ka koraalimeloodiat pikkade nootidega üleval.

Variatsioon IV

Selles variatsioonis on paremas käes uus meloodia (kuid osa selle üldkujust pärineb koraali meloodiast). See on väga elav (sageli on demisemiquaverid, eriti lõpu lähedal) ja väga sünkoopiline. Vasaku käe alumine osa mängib sama meloodiat kaanonis, kuid see liigub ainult poole kiiremini kui ülemine osa. Seda nimetatakse "augmentatsiooniks". Vasaku käe ülemine osa on vahepeal vabam. Pedaalil on koraalimeloodia pikkades nootides. Kolm takti enne lõppu kuuleme vasakus käes BACHi motiivi. Need on neli nooti, mida Bach kasutab sageli oma nime tähistamiseks.

Variatsioon V

Viimane variatsioon muutub üha suurejoonelisemaks ja lõpeb suure kulminatsiooniga. See toimib hästi, kui seda mängitakse viimase variatsioonina (mitte keskmise variatsioonina, nagu autograafiakoopias).

Selle variatsiooni alguses on kaanon lihtsalt koraali meloodia. Seda mängivad parem ja vasak käsi, kuid seekord mängib vasak käsi seda tagurpidi (inversioon). Tegemist on "kaanoniga kuuendikul" (parem käsi alustab C-lt, seejärel vasak käsi alustab E-st allpool). Hiljem muutub see kaanoniks kolmandal. Pedaal mängib lihtsalt bassiosa (nagu continuo instrument).

Järgmises osas liigub parem käsi (tähistatud "forte" (kõva)) kiiretes nootides, samal ajal kui pedaal mängib koraalimotiivi ja vasaku käe alumine osa mängib seda kaanonina tagurpidi sekundil (pedaal algab C-lt, vasaku käe kaanon imiteerib B-lt alustades). Seejärel vahetavad parem ja vasak käsi ringi ja üheksandikul on kaanon.

Viimases osas, mis on märgitud forte, mängib pedaalipartii koraalimeloodiat tagurpidi. Kõige lõpus, kui muusika tõuseb kulminatsioonini, korratakse koraalimuusika viimast rida, lõpetades kõige madalamal pedaalinoodil: alumine C. Käed mängivad vahepeal samal manuaalil. Toimub "stretto": kõik hääled alustavad meloodiat (või meloodiaversiooni) kiiresti üksteise järel. Kõige lõpus kuuleme taas BACHi motiivi.

1747. aasta väljaande tiitelleht (esikaane)


Thomaskirche, Leipzig, 1735

Järeldus

Bachi kohta öeldakse sageli, et ta on "matemaatiline" helilooja. See variatsioonide komplekt on hea näide muusikast, milles Bach püüab näidata erinevaid kompositsioonitehnikaid. Selliste keeruliste kaanonite komponeerimiseks on vaja suurt oskust, et muusika samal ajal hästi kõlaks. Muusika kirjeldus võib kõlada väga keeruliselt, kuid muusikat võib nautida ka ilma, et mõistaks kõiki selle komponeerimisel kasutatud tehnikaid. Siiski on alati põnev näha, kuidas Bach on kõik need ideed kokku pannud.