Bachi kanoonilised variatsioonid "Vom Himmel hoch" (BWV 769) — oreliülevaade
Johann Sebastian Bachi kanoonilised variatsioonid "Vom Himmel hoch" (BWV 769) — oreliülevaade: teose ajalugu, viie variatsiooni analüüs ning trüki- ja esitustavade eripärad.
Kanoonilised variatsioonid teosele "Vom Himmel hoch da komm' ich her" (Taevast ma tulen), BWV 769 on Johann Sebastian Bachi tuntud orelimuusika. Teos on kirjutatud kahe manuaali (kaks klahvistikku) ja pedaalidega orelile ning nõuab esitamiseks manuaalide eristatavat registrit ja kindlat pedaalitehnikat. Teose lähteks on tuntud jõuluhümn "Von Himmel hoch", mille autoriks on Martin Luther; see meloodia oli laialt levinud luteri kiriku palveraamatutes ja oli Bachile, kes töötas Leipzigis linna- ja kirikuorganistina, hästi tuntud.
Taust ja avaldamine
Bach komponeeris selle teose hilisemas eluperioodis ja saatis selle 1747. aastal Leipzigis Mizleri Muusikaühingu liikmeks astumise kontekstis. Esialgu trükiti see 1747. aastal. Hiljem on tuntud ka autograafne käsikiri, mis sisaldas BWV 769 kõrval ka muud orelimuusikat — muuhulgas kuut triosonaati (organotriosid) ja osa nii‑öelda Suurest kaheksateistkümnesest kooriprelüüdide sarjast. Üks oluline erinevus versioonide vahel on variatsioonide järjekord: Bach muutis hilisemal autograafilisel väljaprintimisel variatsioonide asetust, nii et viiendale variatsioonile paigutati teine koht (see variant viiakse vahel keskmesse).
Struktuur ja muusikaline lahendus
Teos koosneb viiest kanoonilisest variatsioonist, mis kõik töötlevad sama jõuluhümni meloodiat, kuid kasutavad erinevaid kanontehnikaid ja polüfoonilisi võtteid. Kõik variatsioonid põhinevad hümni teemal, mis võib esineda pedaalis või ühes manualidest, samal ajal kui teised häälestad töötavad varieeruvate kanontehnikatega:
- Kanoonid — Bach kasutab nii otseseid kanoone (same tuntus erineval alal) kui ka modulatsiooniga ja pikkusest sõltuvaid variante (augmentation ehk teema pikkendatuna, diminution ehk lühendatuna).
- Tekstuur ja registrid — eri variatsioonides on selgelt eristatavad käe‑häälestused ja pedaaliroll; mõnikord on teema pidev bassirida, mõnikord aga kõige kõrgemal või siseselt häälekanonis.
- Kontrapunktiline meisterlikkus — BWV 769 demonstreerib Bachi võimet ühendada liturgiline meloodia range kanonilise käsitlusega, säilitades samal ajal väljendusrikkuse ja harmoonilise mitmekülgsuse.
Esituspraktika ja nõuded organistile
Teose esitamine eeldab tehniliselt osavat organisti: kahe manuaali selge eristamine registri poolest, täpne tahteajastus kanonite täpseks kokkujõudmiseks ning kindel pedaalimine, sest pedal esitab sageli kas hümni teema või polüfoonilise tugistruktuuri. Praktilised soovitused esituseks:
- kasutada kahte eristatavat manuali‑registrit (näiteks üks kõvem principal'i tüüp ja teine soojem flööt), et esile tuua canoni eri hääled;
- hoida pedaal puhtana ja selge pealetoimetusega, eriti kui pedal kannab hümni teemat;
- tempost ja fraseeringust lähtuvalt otsustada, millal rõhutada liturgilist, laululikku elementi ja millal kontrapunktilist pinget;
- kui võimalik, valida orel, millel on selge pedaalregisteerimisvõimekus ja eristatavad manualid — see aitaks kanone ja hümni teemat paremini eraldada.
Tähendus ja pärand
BWV 769 on sageli esitatud pühade perioodil, sest teose materjaliks on jõuluhümn. Samas on see ka tähtis näide Bachi hilisematest kanonitest ja tema huvist vanemate, range kontrapunkti tehnikate taaselustamise vastu. Teos on nii liturgiliselt kui ka akadeemiliselt hinnatud: see sobib nii kirikukasutusse kui ka kontsertesitusteks, kus rõhutatakse Bachi käsitlust polüfoonilisest traditsioonist ja temaatilisest variatsioonist.
Lühidalt: BWV 769 on meisterlik kombineering tähenduslikust liturgilisest meloodiast ja rangedest kanoonilistest võtetest — teos, mis nõuab interpreedilt nii tehnilist osavust kui ka sügavat muusikalist mõistmist.
Johann Sebastian Bach 1746. aastal, käes veel üks tema kaanonil põhinev kompositsioon: tema kaanon triplex a 6 voci, BWV 1076. Elias Gottlob Haussmanni õlimaal.
Kompositsiooni ajalugu
1747. aasta juunis lubati Bachil saada "Correspondierde Societät der Muscialischen Wissenschaften" (muusikateaduste korrespondeeriva seltsi) liikmeks. Bachi liitumisel oli seltsi 14 liiget. Selts uuris ja julgustas Leipzigi inimesi muusikat komponeerima. Liikmeks saamise tähistamiseks kinkis Bach seltsile ühe versiooni "Kaanonivariatsioonidest" ja ka Elias Gottlob Haussmanni maalitud portree endast. Portreepildil on Bach näha, kuidas ta hoiab käes teise kompositsiooni koopiat, milles on kasutatud palju kaanonit.
Viis variatsiooni "Von Himmel Hoch" ei ole variatsioonid tavapärases muusikalises mõttes. Need ei ole viis teemat koos ornamentidega. Need on viis osa, mis kõik kasutavad kaanonit muusika ülesehitamiseks. Oma elu viimastel aastatel komponeeris Bach mitmeid teoseid, mis põhinesid kaanonitel. Mitmed tema teosed sellest perioodist on kaanonilised, sealhulgas orelipalad "Clavier-Ühenduse" III ja IV osast, Goldbergi variatsioonid klavessiinile, "Muusikaline ohver" ja "Fooga kunst".
Kanoonilised variatsioonid põhinevad jõuluhümnil "Von Himmel hoch, da komm ich her". Sõnade ja meloodia autoriks oli 1539. aastal Martin Luther. Bach oli seda koraali (hümnilaulu) varemgi kasutanud. See esineb tema jõuluoratooriumis, Magnificat'is ja mitmes oreliprelüüdis, sealhulgas lühikeses oreliprelüüdis Orgelbüchlein'ist (Väike oreliraamat), mida võib kuulda Suurbritannias ja teistes riikides igal jõuluõhtul raadios ja televisioonis Cambridge'i King's College'i maailmakuulsa laulatusteenistuse lõpus.
Muusika
On olemas viis varianti:
Variatsioon I
See on kaheosaline kaanon parema ja vasaku käe vahel. See on "kaanon oktaavis", sest teine osa algab oktaavi võrra madalamalt kui esimene osa. Käed mängivad erinevatel manuaalidel, nii et nad saavad tekitada eri liiki heli, nagu kahe pilli duett. Kooraalimeloodia (cantus firmus) kõlab pedaalides. Seda mängitakse pikkade nootidena, kusjuures iga fraasi vahel on pooleteise takti pikkune vahe. Käte poolt mängitud kaanoni muusika kõlab osaliselt nagu koraali kuju. See algab kuue noodiga, mis lähevad alla. Bach võis seda teha tahtlikult, et vihjata Kristuse maale tulekule. Selline "sümbolism" või "sõnamaalimine", kus muusika tegelikud noodid näitavad sõnade tähendust (või seda, mis olid sõnad algses hümnis), on Bachi muusikas ja paljudes teistes selle aja muusikates väga levinud.
Variatsioon II
Jällegi on kaanon käte vahel ja koraalilaul pedaalides. Tegemist on range kolmepoolse kirjutamisega (iga käsi mängib korraga ainult ühte nooti, justkui meloodiapilli jaoks). Seekord on tegemist "kaanoniga viiendikul" (parem käsi alustab C-lt, vasak käsi imiteerib pool taktil hiljem, alustades F-lt allpool). Kaanon põhineb koraali esimesel ja teisel real. Kui kaanoni algus jõuab lõpu lähedal tagasi, on see sünkoopiline. Kõige lõpus mängivad käed ülespoole minevat skaalat. Bach võis mõelda, et see kõlab nagu taevasse tõusvad inglid või kui hing tõuseb ülespoole.
Variatsioon III
Kaanon on seekord vasaku käe ja pedaalide vahel. Kaanon liigub enamasti taktimõõtudes ja põhineb koraalimeloodial. Parem käsi mängib vaba meloodiat ja ka koraalimeloodiat pikkade nootidega üleval.
Variatsioon IV
Selles variatsioonis on paremas käes uus meloodia (kuid osa selle üldkujust pärineb koraali meloodiast). See on väga elav (sageli on demisemiquaverid, eriti lõpu lähedal) ja väga sünkoopiline. Vasaku käe alumine osa mängib sama meloodiat kaanonis, kuid see liigub ainult poole kiiremini kui ülemine osa. Seda nimetatakse "augmentatsiooniks". Vasaku käe ülemine osa on vahepeal vabam. Pedaalil on koraalimeloodia pikkades nootides. Kolm takti enne lõppu kuuleme vasakus käes BACHi motiivi. Need on neli nooti, mida Bach kasutab sageli oma nime tähistamiseks.
Variatsioon V
Viimane variatsioon muutub üha suurejoonelisemaks ja lõpeb suure kulminatsiooniga. See toimib hästi, kui seda mängitakse viimase variatsioonina (mitte keskmise variatsioonina, nagu autograafiakoopias).
Selle variatsiooni alguses on kaanon lihtsalt koraali meloodia. Seda mängivad parem ja vasak käsi, kuid seekord mängib vasak käsi seda tagurpidi (inversioon). Tegemist on "kaanoniga kuuendikul" (parem käsi alustab C-lt, seejärel vasak käsi alustab E-st allpool). Hiljem muutub see kaanoniks kolmandal. Pedaal mängib lihtsalt bassiosa (nagu continuo instrument).
Järgmises osas liigub parem käsi (tähistatud "forte" (kõva)) kiiretes nootides, samal ajal kui pedaal mängib koraalimotiivi ja vasaku käe alumine osa mängib seda kaanonina tagurpidi sekundil (pedaal algab C-lt, vasaku käe kaanon imiteerib B-lt alustades). Seejärel vahetavad parem ja vasak käsi ringi ja üheksandikul on kaanon.
Viimases osas, mis on märgitud forte, mängib pedaalipartii koraalimeloodiat tagurpidi. Kõige lõpus, kui muusika tõuseb kulminatsioonini, korratakse koraalimuusika viimast rida, lõpetades kõige madalamal pedaalinoodil: alumine C. Käed mängivad vahepeal samal manuaalil. Toimub "stretto": kõik hääled alustavad meloodiat (või meloodiaversiooni) kiiresti üksteise järel. Kõige lõpus kuuleme taas BACHi motiivi.
1747. aasta väljaande tiitelleht (esikaane)
Thomaskirche, Leipzig, 1735
Järeldus
Bachi kohta öeldakse sageli, et ta on "matemaatiline" helilooja. See variatsioonide komplekt on hea näide muusikast, milles Bach püüab näidata erinevaid kompositsioonitehnikaid. Selliste keeruliste kaanonite komponeerimiseks on vaja suurt oskust, et muusika samal ajal hästi kõlaks. Muusika kirjeldus võib kõlada väga keeruliselt, kuid muusikat võib nautida ka ilma, et mõistaks kõiki selle komponeerimisel kasutatud tehnikaid. Siiski on alati põnev näha, kuidas Bach on kõik need ideed kokku pannud.
Küsimused ja vastused
K: Milline on kaaniline variatsioon "Vom Himmel hoch da komm' ich her"?
V: See on Johann Sebastian Bachi loodud muusikapala orelile.
K: Millist tüüpi orelit on selle teose mängimiseks vaja?
V: Selle teose mängimiseks on vaja kahe manuaali (klahvpillide) ja pedaalidega orelit.
K: Mitu varianti on teoses "Kaanilised variatsioonid"?
V: Kaanonivariatsioonides on viis varianti.
K: Millisel hümnil põhineb muusika?
V: Muusika põhineb jõuluhümnil "Von Himmel hoch".
K: Millal Bach selle teose komponeeris?
V: Bach komponeeris teose, kui ta sai 1747. aastal Leipzigis Mizleri muusikakogukonna liikmeks.
K: Millal see teos esimest korda trükiti?
V: Teos trükiti esmakordselt 1747. aastal.
K: Mis oli Bachi hilisemas versioonis kõige olulisem erinevus?
V: Kõige olulisem erinevus, mille Bach hilisemas versioonis tegi, on see, et viies variatsioon viidi keskele.
Otsige