Hurraafasan (Catreus wallichii), tuntud ka kui Wallichi faasan (Nepaalis: "Kahir", "Chihir") on faasanlaste sugukonda Phasianidae kuuluv ohustatud liik. Ta on ainus perekonna Catreus liige.
Liigi nimetas 1827. aastal inglise zooloog Thomas Hardwicke Phasianus wallichi nime all; ta nimetas selle Taani botaaniku Nathaniel Wallichi järgi. Hiljem muutis nime praeguseks inglise ornitoloog John Gould.
Kirjeldus
Hurraafasan on keskmise kuni suure faasanisarnane lind, isenditel on ebatavaliselt pikk saba. Sulestik on üldiselt hallikaspruun ja triibuline, peal tuduvad tumedad jooned ja heledamad servad, mis annavad linnule kamuflaaži paljude lehepinnaste ja põõsaste vahel. Emased on tavaliselt veelgi kahvatumad kui isased. Pea ja kaela võivad kanda kontrastseid markeeringuid, ning linnu kõlav hääl on kuuldav ka kaugele — sellest tuleneb ingliskeelne nimetus "cheer".
Levik ja elupaik
Hurraafasan elab Himaalaja piirkonnas ja lähiümbruses. Tema levila hõlmab osa Pakistanist, India lääne- ja kesk-Himaalajast, Nepaalist ning Bhutanist; üksikuid populatsioone võib esineda ka lähemates mäestikualadel. Ta eelistab künklikke ja mägiseid elupaiku: avatud segapuid ja põõsastikke, okasmetsade ja rododendroni alade servasid, niite ning künklikke steppiala, tavaliselt mõõdukal kuni suuremal kõrgusel mägedes.
Eluviis ja toitumine
Hurraafasan on peamiselt päevane ja liikumisharjumuselt kohati varjuliste põõsaste vahel peituv. Toitub peamiselt seemnetest, teraviljatängidest, putukatest ja muudest väikestest selgrootutest ning mõnikord ka väikestest taimsetest osadest nagu marjad ja lehed. Toitumine võib varieeruda aastaaegade ja kättesaadavuse järgi.
Paljundamine ja eluiga
Kui pesitsusaeg algab, otsib lind sobiva maapealse või madalas põõsas paikneva pesa, kus emane tavaliselt haub munad. Munade arv ühes pesitsuses võib olla mitme muna kuni kümnete pikkune — sõltuvalt populatsioonist ja keskkonnatingimustest — ning poegimine ja haudumine järgneb tavaliselt kevadel või suve alguses. Poeg on üsna iseseisev kohe pärast koorumist (precocial), kuid vanemad jäävad neid kaitsema ja juhendama kuni noorlinnud suudavad ise hakkama saada.
Ohud ja kaitse
Hurraafasaneid ohustab peamiselt elupaiga kadumine ja killustumine, mis tuleneb maaharimisest, arendusest, metsaraie intensiivistumisest ning liikumisest inimeste poolt mägialadel. Lisaks mõjutab populatsiooni kahanemist salaküttimine ja häirimine, sest linnu liha ja sulgi võidakse kohapeal väärtustada. Ka kliimamuutustest tulenev elupaikade muutus võib pikaajalises perspektiivis nende pingutusi raskendada.
IUCN hindab liiki haavatavaks (Vulnerable, VU) ning mitmed riiklikud ja kohalikud kaitsealgatused püüavad populatsioone stabiliseerida. Kaitsemeetmed hõlmavad:
- elupaikade kaitset ja taastamist
- salaküttimise vähendamist ja järelevalvet
- kogukonnapõhiseid programme, mis julgustavad kohalikku koostööd ja alternatiivseid sissetulekuallikaid
- haridus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid
- sünnituskeskuste ja aretusprogrammide kasutamist vajadusel selliste paikade jaoks, kus looduslikud populatsioonid on väga väikesed
Mida teha, kui näed hurraafasani?
Kui satud kohtama seda haruldast liiki, on kõige tähtsam jälgida teda isoleerivalt ja mitte häirida — eemaldu vaikselt ning ära proovi lindu pildistada või ajada liiga lähedale. Rõhuta kohalikele kogukondadele liigi tähtsust ja vajadust kaitse järele; paljud edulood kaitses tulebki just kohaliku kaasatusega.
Märkused: artiklis esitatud üldised bioloogilised ja geograafilised kirjeldused on mõeldud lugejale ülevaate andmiseks. Täpsemad andmed (nt kõrgusvahemikud, pesitsusparameetrid ja viimased hindamisandmed) võivad erineda sõltuvalt allikast ja uuemast teadusuuringustest.
