Chełmno (Kulmhof) hävituslaager – natsi‑Saksamaa esimene surmalaager Poolas
Chełmno hävituslaager (saksa keeles Vernichtungslager Kulmhof) oli esimene hävituslaager (surmalaager), mille avas natsi‑Saksamaa. See asus Poolas, Łódźi linnast umbes 50 kilomeetrit põhja pool, Ner jõe kaldal. 1939. aastal oli natsi‑Saksamaa tunginud Poola ja annekteerinud (võtnud kontrolli alla) osa Poolast; Chełmno läks administratiivselt Reichsgau Wartheland ehk Warthegau koosseisu.
Tööaeg ja eesmärk
Natsid rajasid Chełmnot konkreetse eesmärgiga viia läbi etniline puhastus ja massimõrvad. Camp alustas tegevust 8. detsembril 1941 ning töötas aktiivselt operatsiooni Reinhard faasis, mis tähistas holokausti ühe kõige surmavama perioodi. Esimene tegevusetapp kestis kuni 1943. aasta kevadeni; laagrit kasutati uuesti 23. juunist 1944 kuni 18. jaanuarini 1945, kui Nõukogude väed pealetungis alad tagasi vabastasid.
Tapmise meetodid
Chełmnose iseloomulik ja varajane tapmismeetod oli gaasibusside (või gaasitruckide) kasutamine: inimesed lasti veoautodesse, uksed suleti ja auto mootori heitgaasid juhiti kabiini, mis tekitas surmava vingugaasi. Pärast vägivallaakti teisaldati hukkunud kas massihaudadesse või põletati. Hilisemal perioodil püüti natside poolt hävitada tõendid, ekskavaatorite ja põlemisvillade abil maetud surnukehad üles kaevati ning põletati — osa suuremahulistest katsetest kuulus laiemasse aktsiooni, mida nimetatakse sageli Sonderaktion 1005.
Ohvrid
Chełmnos mõrvatute hulka kuulusid ennekõike juudid, eriti paljud Łódźi geto elanikud ja muu Warthegau piirkonna juudi‑kogukond. Lisaks tapeti ka kohalikud elanikud, sealhulgas poolakad ja vähesel määral ka romad (sinti ja roma). Natside sihtmärgiks olid naised, mehed ja lapsed – vanus ega tervislik seisund ei päästnud kedagi.
Hinnangud hukkunute arvule varieeruvad, kuid tavapäraselt toovad ajaloolased välja, et Chełmnos tapeti hinnanguliselt üle 150 000 inimese; mõnedes hinnangutes ulatub arv kuni 200 000‑ni. Tänapäevased uurimused ja arvestused kaldud sageli ligikaudu 152 000–180 000 inimese vahele, kuid täpne number jääb osaliselt teadmata, sest natsid püüdsid hävitada tõendeid.
Teostajad ja pärast sõda
Laagrit opereerisid peamiselt Saksa SS‑üksused koos kohalike politseivõimude ja eriüksustega. Organisatsiooni ja juhtimise skeem oli osa laiemast natsi genotsiidiaparaadist, mis 1941–1944 viis sajad tuhanded inimesi surma. Pärast sõda mõnede kohalikest ja Saksa osalustest vastutajate üle algatati kohtuprotsesse, kuid paljud tegijad jäid karistamata või said vaid osalise vastutuse, sest tõendeid oli raske koguda ja mitmed süüdlased põgenesid või varjasid oma tegevust.
Mäletamine ja uurimine
Chełmno on tänapäeval oluline uurimis‑ ja mälupaik. Arheoloogilised uuringud, tunnistused ellujäänutelt ja sakslaste operatiivdokumendid on aidanud luua pildi laagri toimimisest ja ulatusest. Paigas on mälestusmärgid ja muuseumid, mis püüavad hoida mälestust ohvritest ning selgitada laagri ajaloolist tausta hariduslikul ja teaduslikul eesmärgil.
Chełmno oligi tähenduslik seetõttu, et tegu oli ühe esimesi keskuseid, kus rakendati sihipärast massilist „lahendust” juudi‑kogukondade hävitamiseks — eellaud sellele, mida järgnesid suuremad hävituslaagrid ja süsteemne holokaust Euroopas.
Ohvrid
Natsid tapsid Chełmnos vähemalt 152 000 inimest. Natsiametnikke süüdistati lõpuks vähemalt 180 000 ohvri tapmises.
Kulmhofi märtrisurma muuseum (pl)ütleb, et Chełmnos tapeti umbes 200 000 inimest.
Enamik Chełmnos tapetud inimestest olid:
- Lääne-Kesk-Poola juudid;
- Poola romad;
- Nõukogude sõjavangid või
- juudid, kes olid sunnitud elama Łódźi getos. Nende hulgas olid juudid Ungarist, Böömimaalt, Moraaviast, Saksamaalt, Luksemburgist ja Austriast.
Natsid tapsid need ohvrid gaasivankrite abil. Nad sundisid ohvrid suurtesse kaubikutesse ja pumpasid seejärel kaubikutesse süsinikmonooksiidi, et ohvrid lämmatada ja tappa.
Varakult eksperimenteerisid natsid Chełmnos. Nad töötasid välja meetodid, mida nad kasutasid hiljem holokausti ajal natside kontrollitud Poolas.
Magirus-Deutz'i gaasivaguni mudel, mida natsid kasutasid Chelmno vangide tapmiseks.
Destruction
Vene sõdurid vallutasid 17. jaanuaril 1945 Chełmno linna. Selleks ajaks olid natsid juba hävitanud tõendid selle kohta, et Chełmno laager kunagi eksisteeris. Nad ei jätnud ühtegi vangi maha. Üks laagri ellujäänutest, kes oli sel ajal viieteistkümneaastane, ütles, et ainult kolm juudi meest olid Chełmnost edukalt põgenenud.
1961. aastal andsid kolm tuntuimat ellujäänut Adolf Eichmanni kohtuprotsessil Jeruusalemmas tunnistusi Chełmno kohta. Aastatel 1962-1965 andsid kaks ellujäänut tunnistusi ka Lääne-Saksamaal peetud kohtuprotsessidel laagris töötanud inimeste vastu.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Chełmno hävituslaager?
V: Chełmno hävituslaager oli esimene hävituslaager (surmalaager), mille natsi-Saksamaa avas Poolas.
K: Kus asus Chełmno?
V: Chełmno asus Poolas Łódźi linnast 50 kilomeetrit põhja pool.
K: Millal tungis natsi-Saksamaa Poolasse?
V: Natsi-Saksamaa tungis Poolasse 1939. aastal.
K: Mis oli Chełmno konkreetne eesmärk?
V: Chełmno konkreetne eesmärk oli viia läbi etniline puhastus massimõrvade kaudu.
K: Millal Chełmno avati?
V: Chełmno hoiti avatuna alates 8. detsembrist 1941 operatsiooni Reinhard raames holokausti kõige surmavama faasi ajal ja uuesti 23. juunist 1944 kuni 18. jaanuarini 1945 Nõukogude vastupealetungi ajal.
K: Kui palju inimesi mõrvati Chełmnos?
V: Natsid mõrvasid Chełmnos üle 150 000 inimese, sealhulgas palju Łódźi getost pärit Poola juute ja kohalikke elanikke, kes elasid Reichsgau Warthelandis (Warthegau).
K: Kas Chełmno oli holokausti ajaloos oluline?
V: Jah, Chełmno oli holokausti ajaloos oluline, sest see oli esimene hävituslaager ja üle 150 000 inimese massimõrva koht.
