Chlorophyta (rohevetikad): määratlus, liigid ja elupaigad

Chlorophyta (rohevetikad): tutvu ~7000 liigiga, nende määratluse, elupaikade ja kohastumustega mage- ja merevees ning ökosüsteemide tähtsusega.

Chlorophyta on rohevetikate osakond.

See hõlmab umbes 7000 liiki enamasti vees elavaid fotosünteetilisi eukarüootseid organisme.

Sarnaselt maismaataimedele sisaldavad rohevetikad klorofülli a ja b ning talletavad toidu tärklise kujul oma plastidides. Enamik liike on vähemalt ühes oma elutsükli etapis lipitsalised.

Nad on suguluses Charophyceae (ka Charophyta) ja maismaataimedega, mis koos moodustavad Viridiplantae.

Jaotus sisaldab nii ühe- kui ka mitmerakulisi liike. Kuigi enamik liike elab mageveekogudes ja suur osa mereelupaikades, on teised liigid kohanenud väga erinevate keskkondadega. Vesilumi ehk Chlamydomonas nivalis elab suvistel alpi lumeväljadel. Teised elavad kivide või puude puitunud osade küljes. Mõned samblikud on sümbiootilised suhted seente ja rohevetikate vahel.

Klorofüta liikmetel on ka sümbiootilised suhted algloomade, käsnade ja nakkusloomadega. Mõned neist paljunevad suguliselt.

Ehitus ja morfoloogia

Rohevetikad on väga mitmekesised: esinevad üksikrakulised (näiteks Chlamydomonas), kolooniad (nt Volvox), niidjad (nt Spirogyra) ja leherakujulised formsioonid (nt Ulva). Rakuseinad koosnevad tavaliselt tselluloosist ning mõnel liigil esinevad lisaks glykoproteiinid või kitiinilaadsed ühendid. Paljudel liikidel on lipitsad (flagellid) liikumiseks või sugurakkudel; lipitsate arv ja paiknemine varieerub.

Pigmentide ja ainevahetuse eripärad

Rohevetikad kasutavad fotosünteesiks klorofülli a ja b, lisaks karotenoide. Sarnaselt maismaataimedele talletavad nad süsivesikuid peamiselt tärklise kujul plastidides. See on üks põhjusi, miks nende raku biofüsioloogilised protsessid on sarnased taimede omadega ja miks nad on olulised uurimismudelid evolutsiooni ja fotosünteesi alal.

Paljunemine ja elutsüklid

• Paljunemine võib olla aseksuaalne (zoosporeid, põlvnemistervirakke või fragmentatsiooniga) või suguline.
• Suguline paljunemine esineb erinevates vormides: isogamia (sarnaste sugurakkudega), anisogamia (erinevate suurustega sugurakud) ja oogamia (suured mitteliikuvad munarakud ja väiksemad liikuvad seemnerakud).
• Elutsüklid võivad olla haploidsetest või diploidsetest staadiumitest koosnevad, sealhulgas mõnel liigil vahelduv generatsioon (haplobiontne — diplohaplobiontne liigid on harvemad kui sinivetikatel).

Taksonoomia ja evolutsiooniline tähtsus

Rohevetikate hulka kuuluvad nii vabaelavad formsioonid kui ka sümbiootsed partnerid. Nad on tihedalt seotud Charophyceae rühmaga ning koos moodustavad need Viridiplantae kladi, mis hõlmab ka maismaataimed. See seos teeb Chlorophyta rühmast olulise lingi vetikate ja maismaataimede evolutsioonis ning paljud raku- ja geneetilised uuringud kasutavad rohevetikaid modelorganismidena.

Elupaigad ja ökoloogilised rollid

Nagu mainitud, elavad Chlorophyta esindajad peamiselt mageveekogudes ja mereelupaikades, kuid nad on kohastunud ka maa- ja äärmuslike keskkondadega — pinnasel, lumel (nt Chlamydomonas nivalis), kivipindadel ja puukoorel. Mõned liigid elavad sümbioosis seentega samblikena, teised elavad koos algloomade või käsnadega.

Ökoloogiliselt on rohevetikad olulised primaarproduktorid: nad toodavad hapnikku, moodustavad toiduahela aluse ja võivad põhjustada vetikarohelisi õitsenguid (nt Ulva rohelained). Mõned õitsengud võivad mõjutada veekvaliteeti ja põhjustada ökosüsteemset stressi.

Inimesele mõju ja kasutusalad

• Toit ja toidulisandid: mõned liigid nagu Chlorella kasutatakse toidulisandina ja toiduainetööstuses.
• Biotehnoloogia: uuritakse biosaaduste, biokütuste ja jääkide kõrvaldamise võimalusi.
• Keskkonnahooldus: rohevetikad osalevad reoveepuhastuses ja bioremideerimises.
• Negatiivsed mõjud: kohati põhjustavad rohket paljunemist vetikapuhangud, mis võivad muuta ranniku- ja veekogude olukorda.

Tuntud näited

• Chlamydomonas — üksikrakne, mudelorganism fotosünteesi ja raku-liikumise uurimisel.
• Volvox — kolooniline vetikas, mille uurimine aitab mõista rakkude tööjaotust ja mitmerakulise organismi teket.
• Spirogyra — niidjas mageveevetik, sageli nähtav kevadistel vetikakogumitel.
• Ulva (merhernes) — leherakujuline merevetikas, mis võib tekitada rohelisi vooge rannikualadel.

Kokkuvõte

Chlorophyta ehk rohevetikad on mitmekesine ja ökoloogiliselt tähtis rühm fotosünteetilisi eukarüoote. Nad on nii uurimis- kui ka praktilise kasutuse seisukohalt olulised, olles samal ajal evolutsiooniliselt seotud maismaataimedega. Nende mitmekülgsus elupaikade, morfoloogia ja paljunemisviiside osas teeb neist huvitava ja tähtsa teema nii bioloogiaõppuses kui ka looduskaitses ning biotehnoloogias.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Chlorophyta?

K: Milliseid pigmente sisaldavad rohevetikad?

K: Kuidas säilitavad rohevetikad oma toitu?

K: Milline on seos klorofüütide, karofüütide ja maismaataimede vahel?

K: Kus elab enamik Chlorophyta liike?

K: Mis on vesilumi?

K: Millised on mõned sümbiootilised suhted, mida Chlorophyta omab?

Otsing