Krabi udukogu
Krabi-udu (katalooginimetus M1, NGC 1952, Taurus A) on supernoova jäänuk ja "pulsarituule-udu" Sõnni tähtkujus. Nebulat täheldas John Bevis 1731. aastal; see vastab Hiina ja islami astronoomide poolt 1054. aastal registreeritud heledale supernoovale. Aastal 1840 andis astronoom William Parsons sellele tänapäevase nime.
Nebula on Maast umbes 6500 valgusaasta (2 kpc) kaugusel. Selle läbimõõt on 11 ly (3,4 pc) ja see laieneb umbes 1500 kilomeetrit sekundis. See on osa Linnutee galaktika Perseuse harust.
Nebula keskel asub Krabi pulsar, 28-30 km läbimõõduga neutrontäht (või pöörlev neutronite pall), mis kiirgab kiirgusimpulsse gammakiirgusest kuni raadiolaineteni 30,2 korda sekundis. Udukogu oli esimene astronoomiline objekt, mis tuvastati ajaloolise supernoova plahvatusega.
Udukogumik toimib kiirgusallikana, et uurida taevakehi selle ja meie vahel. 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel kaardistati Päikese koroona, vaadeldes seda läbivaid raadiolainete Krabist, ning 2003. aastal mõõdeti Saturni kuu Titaani atmosfääri paksust, kuna see blokeeris nebulast lähtuvat röntgenkiirgust.
SN 1054 hägused jäänused on nüüd tuntud kui Krabi-udu. Nebulat nimetatakse ka Messier 1 või M1, kuna see on esimene Messier' objekt, mis katalogiseeriti 1758. aastal.
Energiatasemed
Varasemad analüüsid näitasid, et röntgen- ja gammakiirguse energiaga üle 30 keV on Krabi tugevaim püsiv kiirgusallikas taevas. Tema kiirgusvoog (energiaemissioon) oli teadaolevalt üle 1012 eV.
Hiljutine töö on aga näidanud, et energiatasemed on palju kõrgemad, kui varem arvati. Teadlased leidsid heitkoguseid rohkem kui 100 GeV (gigaelektronvolt) - 100 miljardit korda suurema energiaga kui nähtav valgus.
Päritolu
Krabi-udu tekkimine vastab heledale SN 1054 supernoovale, mille Hiina astronoomid registreerisid 1054. aastal pKr. Krabi-udu ise täheldas esimest korda 1731. aastal John Bevis. Sõltumatult avastas udukogu uuesti 1758. aastal Charles Messier, kui ta vaatles heledat komeeti. Messier kandis selle esimesena oma komeedilaadsete objektide kataloogi. Rosse'i krahv vaatles udukogu 1848. aastal Birr Castle'is ja nimetas seda objekti krabinoblikuks, sest tema tehtud joonis nägi välja nagu krabin.
20. sajandi alguses näitas mitme aasta tagant tehtud varajaste fotode analüüs, et udukogu laieneb. Paisumise jälgimine näitas, et udukogu pidi muutuma Maale nähtavaks umbes 900 aastat tagasi. Ajaloolised andmed näitasid, et Hiina astronoomid olid 1054. aastal registreerinud samas taevapiirkonnas uue tähe, mis oli piisavalt hele, et seda päeval näha. Arvestades selle suurt kaugust, võis hiinlaste poolt täheldatud päevane "külalistäht" olla ainult supernoova - massiivne, plahvatav täht, mis oli ammendanud oma tuumasünteesi energiavarud ja kukkunud endasse.
Hiljutine ajalooliste andmete analüüs on näidanud, et Krabisudu tekitanud supernoova ilmus tõenäoliselt aprillis või mai alguses ning saavutas juulis oma maksimaalse heleduse, mis jääb vahemikku -7 kuni -4,5 (heledam kui kõik muu öötaevas, välja arvatud Kuu). Supernoova oli palja silmaga nähtav umbes kaks aastat pärast esimest vaatlust. Tänu Kaug-Ida ja Lähis-Ida astronoomide 1054. aasta registreeritud vaatlustele sai Krabi-udu esimeseks astronoomiliseks objektiks, mis tunnistati supernoovaplahvatusega seotuks.
Mängi meediat NASA video Krabi udust
Küsimused ja vastused
K: Mis on krabinahk?
V: Krabi-udu on supernoova jäänuk ja "pulsarituule udukogu" Sõnni tähtkujus. Seda täheldas esmakordselt John Bevis 1731. aastal ja see vastab hiina ja islami astronoomide poolt 1054. aastal registreeritud heledale supernoovale.
K: Kui kaugel Maast on Krabi-udu?
V: Krabi-udu on Maast umbes 6500 valgusaasta (2 kpc) kaugusel.
K: Mis asub udukogu keskmes?
V: Nebula keskmes asub Krabi pulsar, mis on neutrontäht, mis kiirgab kiirgusimpulsse gammakiirguse pursetest kuni raadiolaineteni 30,2 korda sekundis pöörlemiskiirusega.
Küsimus: Kes andis talle nime?
V: Astronoom William Parsons andis sellele 1840. aastal oma praeguse nime.
K: Millisesse ossa meie galaktikat see kuulub?
V: Krabi-udu kuulub meie Linnutee galaktika Perseuse haru ossa.
K: Kui kiiresti ta laieneb?
V: Udukogu laieneb umbes 1500 kilomeetrit sekundis.
K: Kuidas on teadlased kasutanud selle objekti vaatlusi teaduslikel eesmärkidel?
V: Teadlased on kasutanud selle objekti vaatlusi Päikese koroona kaardistamiseks, Saturni kuu Titani atmosfääri paksuse mõõtmiseks ja selle ja meie vahel asuvate taevakehade uurimiseks.
