Dekonstruktsioon: mõiste, põhimõtted ja tähendus kirjanduses
Dekonstruktsioon kirjanduses: mõiste, põhimõtted ja tähenduse mitmekihilisus — kuidas tekste lagundada, paljastada varjatud tähendusi ja binaarseid vastandeid.
Dekonstruktsioon on viis mõista, kuidas midagi on loodud, tavaliselt selliseid asju nagu kunst, raamatud, luuletused ja muud kirjutised. Dekonstruktsioon on millegi lagundamine väiksemateks osadeks. Dekonstruktsioon vaatleb väiksemaid osi, mida kasutati objekti loomiseks. Väiksemad osad on tavaliselt ideed.
Terminiga on seotud 20. sajandi prantsuse filosoof Jacques Derrida, kelle tööst kujunes dekonstruktsiooni peamine teoreetiline alus. Dekonstruktsioon ei tähenda lihtsalt tähenduse "purustamist" või teksti hävitamist, vaid on analüütiline meetod, mille abil uuritakse teksti sisemisi vasturääkivusi, rõhuasetusi ja neid kohti, kus tähendus nihkub või hajub.
Põhimõtted
Dekonstruktsiooni olulised mõisted on:
- Binaarsed vastandid – dekonstruktsioon uurib vastandeid (näiteks hea vs halb, sisekas vs välis), osutades, et need pole alati selgelt eristatavad ega neutraalsed. Tihti toetub üks pool teisest, nii et üks tähendustest määratakse läbi teise vastuolu.
- Hierarhiate destabiliseerimine – tekstis on sageli eelistatud mõiste, mis domineerib teist; dekonstruktsioon püüab näidata, kuidas see eelistus ei ole looduslik ega püsiv, vaid kõigutatav.
- Différance – Derrida mõiste, mis viitab tähenduse edasilükkumisele ja erinevusele: tähendus tekib alles seoses teiste tähendustega ja on alati nihkes, ei ole kunagi lõplikult kohal.
- Trace (jälg) – iga tähendus kannab endas vihjet muudele tähendustele ja kontekstidele; see, mida tekst ütleb, sisaldab alati varjatud viiteid millelegi muule.
- Ebamäärasus ja mitmetähenduslikkus – dekonstruktsioon rõhutab, et tekstid ei kanna ühtsel moel kindlat sõnumit; alati võivad ilmneda teisestunud või varjatud tõlgendused.
Kuidas dekonstruktsiooni tehakse kirjanduses
Dekonstruktsionaalne lugemine tähendab teksti väga lähedalt uurimist: sõnavaliku, lauseehituse, metafooride, korduste, negatsioonide ja oimetervete (gap) otsimist. Selle asemel, et küsida "mida autor tähendas", uurib dekonstruktsioon, kuidas tekst ise loob vastuolusid ja mitut võimalikku loogikat. Mõned sammud:
- tuvastada binaarseid paarisid ja vaadelda, kumb pool on positsioneeritud eelistatumana;
- otsida kohti, kus see baaspositsioon laguneb või kus teised tähendused murduvad läbi;
- analüüsida sõnade nihkumist ja ambivalentsust (sama sõna eri kontekstides erinev mõju);
- ette tuua, mida tekst vaikib või eeldab, ja kuidas need vaiked mõjutavad tähendust.
Näited kirjandusest
Kirjanduslik dekonstruktsioon võib ilmneda näiteks järgmiselt:
- romaan, mis algul toetab kindlat moraalset seisukohta, kuid lõpuks näitab, et selle "moraali" alused on nõrgad või enesestmõistetavad;
- luuletus, kus korduv sõna avab mitmeid osalt vastandlikke tähendusi, muutes luuletuse "üks-üheselt tõlgendatava" asemel mitmetasandiliseks;
- tekstid, mis mängivad autori ja teksti suhtega (näiteks ebakindlad jutustajad, vastuolulised kommentaarid), nõrgendades autoripositsiooni tähenduse lõplikkust.
Tähtsus ja praktiline kasutus
Dekonstruktsioon ei ole pelk teoreetiline mäng — see aitab paremini mõista, kuidas keel ja tekstid kujundavad meie arusaamu maailmast. Rakendused kirjanduskriitikas ja tõlgenduses hõlmavad:
- uute, varjatud või marginaliseeritud tähenduste esiletoomist;
- teksti poliitiliste ja ideoloogiliste eelduste paljastamist;
- tõlkeprobleemide ja semantiliste nihkete tundmaõppimist;
- kirjanduslike vormide ja narratiivistrateegiate analüüsi süvendamist.
Kriitika ja piirangud
Dekonstruktsiooni on kritiseeritud näiteks selle ebamäärasuse ja raskesti tõestatava teoreetilise retoorika pärast. Mõned väidavad, et see võib viia relativismi või teksti tähenduse täieliku eitamiseni. Kuid toetajad vastavad, et dekonstruktsioon ei ütle, et tähendust pole üldse, vaid et see on keerulisem ja kihilisem kui esmamulje lubab — ning et selle meetodi abil saab tuua välja olulisi nüansse ja eeldusi, mida muidu tähelepanuta jäetaks.
Kokkuvõttes on dekonstruktsioon kasulik tööriist kirjanduse ja tekstide lugemisel: see ei anna alati "lõplikku vastust", kuid pakub lähenemist, mis avab tekste uutele tõlgendustele ja näitab, kuidas keel ise kujundab mõtteid ja väärtusi.
Slippery Words
Sõnad koosnevad "tähistajatest" ehk helidest/kirjeldustest ja "tähistatavast" ehk tähendusest ja mõistetest, millest nad räägivad. Sõna tähendus on aga loomulikult mitmetähenduslik; sõna iseenesest ja tähendus ei ole loomulikult seotud. Sõna "bänd" võib viidata elastsele ansamblile, popmuusikagrupile, puhkpillimängijate kogunemisele või inimeste kogumile, millest igaühel on omaette tähendused ja mentaalsed kujutlused. See tähendab, et sõnade tähendused valib lugeja. Samamoodi on lugemine nagu püüe hoida märga kala, sest igal sõnal on erinevaid tähendusi. Jacques Derrida nimetab seda "libisemiseks piki tähendusahelat".
Tähenduste ahel on omavahel seotud sõnade pikk ahel, näiteks võib ahel välja näha nii: "bänd, messing, vask, politsei". Sellel ahelal ei ole tegelikult lõppu, sest iga sõna on seotud paljude teistega ja mida libedam sõna, seda rohkem sõnadega see seostub.
Olulised inimesed
Dekonstruktsionistid seavad kahtluse alla keele ja tähenduse. Mõnda Derridale väga lähedast inimest nimetatakse tavaliselt dekonstruktsionistideks. Nende inimeste hulka kuuluvad Helene Cixous ja Jean-Luc Nancy. Kui keegi tõesti dekonstrueeriks kõike, siis ta ei saaks rääkida ega mõelda! Selle asemel on inimesi, kes dekonstrueerivad asju (raamatuid, luuletusi, kirjutisi, sõnu - lühidalt öeldes tekste). Jacques Derrida hakkas asju dekonstrueerima 1960. aastatel, kuid ta ei olnud esimene. Martin Heidegger oli 1927. aastal Olemise ja ajaga rääkinud dekonstruktsioonist, kuid ta kasutas sõna "destruktion". Heidegger võis isegi öelda, et ta sai selle idee Vana-Kreeka filosoofidelt, nagu Platon ja Aristoteles. Teised olulised inimesed, kes sellest rääkisid, on Paul de Man ja Judith Butler.
Küsimused ja vastused
K: Mis on dekonstruktsioon?
V: Dekonstruktsioon on viis mõista, kuidas midagi on loodud, tavaliselt selliseid asju nagu kunst, raamatud, luuletused ja muud kirjutised.
K: Mida dekonstruktsioon vaatleb?
V: Dekonstruktsioon vaatleb väiksemaid osi, mida kasutati objekti loomiseks, kusjuures väiksemad osad on tavaliselt ideed.
K: Mida vaatab dekonstruktsioon mõnikord seoses kirjutamisega?
V: Mõnikord vaatab dekonstruktsioon seda, kuidas autor võib vihjata asjadele, mida ta ei mõtle. See ütleb, et kuna sõnad ei ole täpsed, ei saa me kunagi teada, mida autor mõtles.
K: Millele pöörab dekonstruktsioon tähelepanu seoses vastanditega?
V: Üks asi, millele see tähelepanu pöörab, on see, kuidas vastandid toimivad. (Ta nimetab neid "binaarseteks vastanditeks".) Ta ütleb, et kaks vastandit nagu "hea" ja "halb" ei ole tegelikult erinevad asjad.
K: Mida väidab dekonstruktsioon raamatute ja luuletuste tähenduse kohta?
V: Dekonstruktsioon väidab, et raamatud ja luuletused ei tähenda kunagi lihtsalt seda, mida me esialgu arvame, et nad tähendavad. Alati on seal ka teisi tähendusi ja raamat või luuletus toimib, sest kõik need tähendused toimivad koos.
K: Kas dekonstruktsioon väidab, et me võime täpselt teada, mida autor mõtles?
V: Ei, dekonstruktsioon väidab, et me ei saa kunagi täpselt teada, mida autor mõtles, sest sõnad ei ole täpsed.
K: Mis on dekonstruktsiooni eesmärk?
V: Kui me dekonstrueerime mõningaid asju, saame neist ja sellest, kuidas rääkimine ja kirjutamine toimivad, rohkem teada.
Otsige