Vana-Roomas peeti Dignitas't isikliku mõju summaks, mille meessoost kodanik omandas kogu oma elu jooksul. See hõlmas isiklikku mainet, moraalset positsiooni ja eetilist väärtust ning mehe õigust austusele ja nõuetekohasele kohtlemisele nii avalikus kui eraelus. Dignitas kandis endas nii sotsiaalset kapitali kui poliitilist kaalu: see aitas saada ametikohti, võita hääli, kinnistada kliente-patronite suhteid ning mõjutada kolleegide ja rahva otsuseid.
Sellel sõnal ei ole otsest tähendust ega tõlget inglise keeles. Mõned tõlgendused hõlmavad väärikust (pelgalt tuletis) ja prestiiži. Oxfordi ladina sõnaraamat defineerib väljendit kui sobivus, sobivus, väärikus, visuaalne muljetavaldavus või erilisus, stiili ja žestide väärikus, auaste, staatus, positsioon, positsioon, positsioon, lugupidamine, tähtsus ja au.
Staatus ja ühiskondlik mõju
Dignitas oli kompleksne sotsiaalne vara: see ei olnud ainult isiklik au, vaid ka praktiline vahend – kel rohkem dignitas't, sellel oli suurem võimalus mõjutada poliitikat, õigusemõistmist ja ühiskondlikke suhteid. See õigustas austust, millele aitasid kaasa nii pärija au, saavutused (militaar- või poliitiline karjäär), kui ka perekonna ja suhete võrgustik.
Kuidas dignitas tekib ja kaob
Dignitas kujunes välja läbi avalike tegude ja maine hoidmise: edukad sõjakäigud, kõrged ametikohad, kõnelised saavutused (näiteks osav oratoorium) ja heldus klientidele tõstsid kandidaadi dignitas't. Samuti mõjutasid seda traditsioonid (mos maiorum), perekondlik maine ja materiaalne rikkus.
Vastupidi, skandaalid, rahvusvahelised ja sisepoliitilised kaotused, süüdistused korruptsioonis või moraalne tõrjutus võisid dignitas't tõsiselt kahjustada. Mõnel juhul sai maine taastada läbi avalike auhindade (triumf, magistratuur), liitude ja hoolika mainehaldusega.
Seos teiste rooma mõistetega
Dignitas kattub mõningal määral selliste mõistetega nagu au ja prestiiž, kuid Rooma poliitilises mõtlemises on oluline eristada seda mõistetest nagu auctoritas ja gravitas. Auctoritas tähistas pigem moraalset autoriteeti ja mõju, mis tulenes ametist, kogemusest ja pooltõest; gravitas oli isiklik tõsidus ja raskus, mis toetas austust. Virtus aga rõhutas voorust ja julgust, eriti sõjakilmetes. Dignitas oli nende elementide koosmõju avalikus hinnangus.
Mõned ajaloolised tähelepanekud
Rooma eliit oli väga teadlik oma dignitas'ist: poliitilised vastasseisud, nagu näiteks senati ja populaaride konfliktid, olid sageli samal ajal maine- ja au küsimused. Kuni isik säilitas oma dignitas'it, suutis ta mobiliseerida toetust; kui see katkes, kaotas ka poliitilise mõju.
Pärand
Dignitas'i idee on jätnud jälje nii keelelises kui kultuurilises plaanis: mõisteid nagu „dignity” ja „dignitas” kasutatakse ka hilisemas kirikusõnas ja keskaegses bürokraatias, kus need tähistasid tihti ametist või seisusest tulenevat väärikust. Ajaloolastele annab dignitas väärtusliku akna Rooma ühiskonna väärtustesse, kus isiklik maine ja avalik autoriteet olid tihedalt seotud.
Märkused: dignitas ei olnud formaalne õigus ega automaatne privileeg, vaid sotsiaalne nähtus, mida hoiti ja mängiti välja avaliku käitumise, saavutuste ja suhete kaudu.