Altruism
Altruism (või omakasupüüdmatus) on mure teiste heaolu pärast. Tõeliselt altruistlik tegu on midagi, mida tehakse täielikult teise inimese heaks, ilma enda pärast muretsemata. Tavaliselt tähendab see millegi (aja, vaeva või vara) ohverdamist, ilma et ootaks midagi vastu (sealhulgas tunnustust andmisest). Seda peetakse paljudes kultuurides vooruseks ja enamiku religioonide põhiaspektiks. See on isekuse vastand.
Altruism erineb tegudest, mida tehakse vastutuse, lojaalsuse või moraalse kohustuse tõttu konkreetse isiku (näiteks jumala, kuninga või valitsuse) suhtes. Selle üle, kas "puhas" altruism on võimalik, on teadlased vaielnud tuhandeid aastaid. Üks teooria ütleb, et ühtegi andmist, abistamist või ohverdamist ei saa nimetada tõeliselt isetuks, sest inimene saab sellest isiklikku rahuldust (st rahulolutunnet, et ta on teinud teisele midagi head). See, kas see teooria on õige, sõltub sellest, kas sellised tunded kvalifitseeruvad "tasu" või "kasu" alla.
Altruismi mõistet on filosoofias ja eetikas uuritud juba ammu. Algselt kasutas seda mõistet 19. sajandil sotsioloog ja teadusfilosoof Auguste Comte. Sellest on saanud oluline teema psühholoogidele (eriti neile, kes uurivad evolutsioonipsühholoogiat), evolutsioonibioloogidele ja etoloogidele. Iga valdkonna teadlased on välja töötanud erinevaid arusaamu altruismist. Kõik nõustuvad, et altruism on teiste inimeste heaolust hoolimine ja nende aitamiseks tegutsemine.
Paljudes kultuurides ja religioonides peetakse vaestele annetamist altruistlikuks tegevuseks.
Evolutsiooniline psühholoogia
Loomade käitumise uurimisel täheldatakse sotsiaalsete loomade puhul altruismi, kui indiviid ohverdab end vabatahtlikult grupi paremaks ellujäämiseks. On mitmeid teooriaid selle kohta, kuidas see käitumine on tekkinud evolutsiooni käigus loodusliku valiku teel.
- Sugulasvalik on teooria, mille kohaselt loomad ja inimesed on oma liigi liikmete suhtes altruistlikumad kui kaugemate sugulasliikide suhtes. See on leidnud kinnitust paljudes uuringutes. Vt: Eusotsiaalsus: Sotsiaalse evolutsiooni teooriad.
- Huvid. Inimesed kannatavad tõenäoliselt, kui kannatavad nende perekond, sõbrad või liitlased. Oma pere ja sõprade aitamine võib seega lõpuks ka iseendale kasu tuua. Tegemist on koostööga. Äärmuslik eneseohverdus grupi heaks võib toimuda, kui miski ähvardab kogu gruppi tappa.
- Vastastikune altruism. Inimene aitab teist inimest tõenäolisemalt, kui on olemas võimalus, et teine inimene aitab teda vastutasuks, kas kohe või hiljem. Tegemist on vastastikkuse põhimõttega. Paljud inimesed teevad koostööd siis ja ainult siis, kui teised teevad vastutasuks koostööd. Seejuures võib oluliseks saada maine. Isikul, kellel on hea vastastikkuse maine, on suurem tõenäosus saada abi isegi inimestelt, kellega ta pole varem otseselt suhelnud.
- Käsitluse põhimõte. Altruismi kasutatakse sageli selleks, et näidata teistele, millised oskused inimesel on ja millistele ressurssidele ta juurdepääsu omab. See võib teistele märku anda, et altruist võiks olla väärtuslik seksuaalpartner. Naised peavad altruistlikke mehi atraktiivseteks partneriteks. Loomade puhul on uuringud näidanud, et headel jahimeestel õnnestub paremini leida partnereid, kellega paljuneda. Inimestel annetavad inimesed, kes teavad, et nende tegusid nähakse, mõnikord isegi raiskavalt raha, mida nad teavad, et see ei ole saajale vajalik, sest see aitab nende mainele kaasa.
Need teooriad püüavad selgitada, kuidas evolutsioon on kujundanud psühholoogilisi mehhanisme, näiteks emotsioone, mis soodustavad altruistlikku käitumist.
Loomariigis näitavad töömesilased altruismi, kui nad ründavad teisi loomi, kes ohustavad taru. Mesilane nõelab ja süstib mürki. Kui ta seda teeb, siis mesilane sureb, kuid ta teeb seda vabatahtlikult, et kaitsta taru.
Religioonis
Enamik, kui mitte kõik maailma religioonid propageerivad eneseteostust kui väga olulist moraalset väärtust. See on osa budismi, kristluse, hinduismi, islami, džainismi, judaismi ja sikhismi, aga ka paljude teiste religioonide kesksetest filosoofiatest.
Budism õpetab armastust ja kaastunnet kõigi eluvormide vastu (ahimsa). Armastus on soov, et kõik olendid oleksid õnnelikud, ja kaastunne on soov, et kõik olendid oleksid vabad kannatustest. Selles peetakse kõiki elusolendeid võrdseks. Erinevalt enamikust teistest religioonidest usuvad budistid, et meie tegude tagajärjed ei tulene karistustest, mis põhinevad moraalsel hinnangul, vaid karma seadusest (kamma). Karma on põhjuse ja tagajärje loomulik seadus. Selle seaduse kohaselt kogeme selle tagajärgi, mida põhjustame: kui põhjustate kannatusi, siis loomuliku tagajärjena kogete kannatusi; kui põhjustate õnne, siis loomuliku tagajärjena kogete õnne. Enamus karmatüüpe, kas heade või halbade tulemustega, hoiab inimest samsāra rattas; teised vabastavad inimese nirvānasse.
Sufismis on īthār (isetust) defineeritud kui teiste eelistamist iseendale. Sufide jaoks tähendab see pühendumist teistele ja enda pärast muretsemise täielikku unustamist. See õpetab ohverdamist suurema hüve nimel. Islam peab īthār'i praktiseerijaid kõrgeima vooruse astme järgijateks. īthār'i puhul on tähelepanu suunatud kõigele olemasolevale, välja arvatud iseendale.
Almust koguvad budistlikud mungad.
Seotud leheküljed
- Heategevus (praktika)
- Empaatia
- Kaasav sobivus
- Filantroopia
- Misantroopia
- Eraõiguse teodikee
- Egoism
Küsimused ja vastused
K: Mis on altruism?
V: Altruism on mure teiste heaolu pärast. See hõlmab millegi, näiteks aja või vara, ohverdamist, ootamata midagi vastu.
K: Mille poolest erineb altruism vastutusest või kohustusest tulenevatest tegudest?
V: Altruism erineb vastutusest, lojaalsusest või moraalsest kohustusest konkreetse isiku (näiteks jumala, kuninga või valitsuse) suhtes. Selliseid tegusid motiveerib tavaliselt tasu või kasu ootamine.
K: Kes on loonud mõiste "altruism"?
V: Prantsuse filosoof Auguste Comte lõi prantsuskeelse mõiste "altruism" (altruisme) egoismi antonüümina.
K: Mida pakub Steinberg altruismi määratluseks?
V: Steinberg soovitab, et altruism on määratletud kui tahtlik ja vabatahtlik tegevus, mille eesmärk on suurendada teise inimese heaolu ilma välise tasu ootusteta.
K: Mis on altruismi vastand?
V: Altruismi vastandiks on pahatahtlikkus; see hõlmab teise kahjustamist ilma omakasuta.
K: Millistel viisidel on altruismi uuritud?
V: Altruismi on uuritud filosoofias ja eetikas, psühholoogias (eriti evolutsioonipsühholoogias), evolutsioonibioloogias ja etoloogias. Igas valdkonnas on välja töötatud oma arusaamad sellest, mis on tõeline altruistlik käitumine.
K: Kas on võimalik teha midagi täiesti omakasupüüdmatult? V: Selle üle, kas "puhas" altruistlik käitumine saab eksisteerida, on teadlased vaielnud tuhandeid aastaid; mõned usuvad, et ühtegi tegu ei saa kirjeldada tõeliselt omakasupüüdmatuna, sest inimene saab sellest alati isiklikku rahuldust (selles mõttes, et ta tunneb end rahulolevana, et on teinud midagi head).
