Altruism (omakasupüüdmatus): määratlus, teooriad ja eetiline tähendus

Altruism (või omakasupüüdmatus) on mure teiste heaolu pärast ja tegutsemine selle nimel. Tõeliselt altruistlik tegu on midagi, mida tehakse peamiselt või täielikult teise inimese (või olendi) huvides, ilma otsese isikliku kasu ootamiseta. Tavaliselt tähendab see millegi — aja, vaeva või vara) ohverdamist, ilma et ootaks midagi vastu (sealhulgas tunnustust andmisest). Paljudes kultuurides ja usundites peetakse sellist käitumist vooruseks; see on sageli vooruseks ja paljude religioonide eetiliste õpetuste keskmes. Altruism on tihti käsitletud isekuse vastandina, kuigi selle piir ei ole alati terav.

Mida altruism täpsemalt tähendab

Altruism erineb tegudest, mida tehakse vaid vastutuse, lojaalsuse või moraalse kohustuse tõttu konkreetse isiku (näiteks jumala, kuninga või valitsuse) suhtes. Altruismis on keskne tahe teis(t)ele kasuks toimida — see võib olla ajendatud kaastundest, empaatiast, sotsiaalsest kohanemisest või pikaajalistest suhtesuhetest.

Teoreetilised lähenemised

Kas „puhas“ altruism on võimalik, on teadlased vahel vaielnud juba sajandeid. Peamised seletused ja teooriad hõlmavad järgmist:

• Psühholoogiline egoism: väidab, et kõik teod on lõppkokkuvõttes motiveeritud isiklikust kasust — isegi kui see on vaid sisemine rahulolutunne või süütunde vähenemine.
• Empaatia–altruismi hüpotees: pakub, et empaatia tekitab teiste kannatuste tajumise ja soovi neid leevendada, mis võib viia tõelise altruistliku käitumiseni, mis ei ole otseselt isekas.
• Evolutsioonilised seletused: biologid ja evolutsioonipsühholoogid viitavad mehhanismidele nagu sugulasvalik (kin selection), vastastikune altruism (reciprocal altruism) ja populatsiooni tasandi kasulikkus — need seletavad, kuidas altruistlikud geenid või käitumismustrid võivad levida.
• Kulutussignaali teooria (costly signaling): ütleb, et ohverdused võivad olla viis näidata isiku kvaliteeti või ressursirohkust (näiteks heldus), mis võib omakorda tuua pikaajalisi eeliseid.

Altruismi tüübid

• Sugulasaltruism: eelistatud abi sugulastele, mis suurendab ühise geeni levikut (evolutsiooniline selgitus).
• Vastastikune altruism: abi antakse lootuses, et see tagastatakse tulevikus — tähtis sotsiaalsetes gruppides ja inimsuhetes.
• Puhtalt desinteresseeritud altruism: tegutsemine ilma välise või nähtava isikliku kasuta; vaidlusalune ja raske teaduslikult mõõta.
• Spontaansed ja planeeritud altruistlikud teod: kiire abi hädasolijale versus pikaajaline pühendumus heategevusele või vabatahtlikule tööle.

Altruism filosoofias ja eetikas

Altruismi mõistet on filosoofias ja eetikas uuritud pikka aega. Mõlemad distsipliinid käsitlevad küsimusi nagu: kas meil on moraalne kohustus olla altruistlik? Kui palju peaksime ohverdama enda huve teiste heaks? Auguste Comte — 19. sajandi sotsioloog ja teadusfilosoof — kasutas seda terminit laialdaselt ja propageeris sotsiaalset solidaarsust. Tänapäeval vaieldakse nii metaeetika (miks me peaksime käituma nii) kui ka normatiivse eetika (milline käitumine on õige) tasandil.

Uuringud ja mõõtmine

Psühholoogias ja sotsiaalteadustes mõõdetakse altruismi erinevate meetodite abil: eksperimentaalsed mängud (näiteks dictator game, ultimatum game, prisoner's dilemma), enesehinnanguküsimustikud, vaatlusuuringud ja anekdootlikud aruanded. Alati tuleb arvestada, et ilmselge käitumise taga võivad olla varjatud motiivid ja sotsiaalne soovitavus.

Altruism loomariigis

Altruistlikku käitumist leidub ka mitmetes loomaliikides: emad, kes hoolitsevad järglaste eest, kolooniates elavad putukad, linnud, kes hoiavad hoiatuskõne abil teisi, ning imetajad, kes jagavad toitu. Sellised näited aitavad mõista, kuidas sotsiaalsed ja geneetilised faktorid võivad altruistlikku käitumist soodustada.

Eetiline ja sotsiaalne tähendus

Altruismil on suur ühiskondlik tähtsus: ta loob ja tugevdab sotsiaalseid sidemeid, soodustab koostööd ja aitab raskustes toime tulla. Samas võib liigne või halvasti suunatud altruism kaasa tuua väsimuse, läbipõlemise, ülemäärase sõltuvuse aidatavast isikust või ebaefektiivse ressursside jaotuse. Seetõttu on oluline tasakaal — kuidas aidata viisil, mis on jätkusuutlik ja austab abivajaja autonoomiat.

Praktilised kaalutlused

• Heatahtlikkus ja empaatia: arendatavad omadused, mis soodustavad positiivset käitumist kogukonnas.
• Efektiivne heategevus: rõhutab abi sihtimist nii, et see tooks maksimaalset kasu võimalikult paljudele.
• Isiklik piiride seadmine: oluline, et aitaja ei kannataks liigsest koormast ja et abi oleks kestlik.

Kokkuvõte

Altruism on mitmetahuline nähtus, mida uuritakse erinevatest perspektiividest — filosoofilisest, psühholoogilisest ja bioloogilisest. Kuigi pole üksmeelt selle üle, kas täielikult isekusteta altruism eksisteerib, on selge, et teiste heaolu silmas pidamine ja nende aitamine mängivad inimühiskondades ja loomariigis olulist rolli. Mõistmine, miks ja kuidas me aitame, aitab kujundada paremaid poliitikaid, ühiskondlikke praktikaid ja isiklikke valikuid, et abi oleks tõhus, jätkusuutlik ja eetiline.

Evolutsiooniline psühholoogia

Loomade käitumise uurimisel täheldatakse sotsiaalsete loomade puhul altruismi, kui indiviid ohverdab end vabatahtlikult grupi paremaks ellujäämiseks. On mitmeid teooriaid selle kohta, kuidas see käitumine on tekkinud evolutsiooni käigus loodusliku valiku teel.

• Sugulasvalik on teooria, mille kohaselt loomad ja inimesed on oma liigi liikmete suhtes altruistlikumad kui kaugemate sugulasliikide suhtes. See on leidnud kinnitust paljudes uuringutes. Vt: Eusotsiaalsus: Sotsiaalse evolutsiooni teooriad.
• Huvid. Inimesed kannatavad tõenäoliselt, kui kannatavad nende perekond, sõbrad või liitlased. Oma pere ja sõprade aitamine võib seega lõpuks ka iseendale kasu tuua. Tegemist on koostööga. Äärmuslik eneseohverdus grupi heaks võib toimuda, kui miski ähvardab kogu gruppi tappa.
• Vastastikune altruism. Inimene aitab teist inimest tõenäolisemalt, kui on olemas võimalus, et teine inimene aitab teda vastutasuks, kas kohe või hiljem. Tegemist on vastastikkuse põhimõttega. Paljud inimesed teevad koostööd siis ja ainult siis, kui teised teevad vastutasuks koostööd. Seejuures võib oluliseks saada maine. Isikul, kellel on hea vastastikkuse maine, on suurem tõenäosus saada abi isegi inimestelt, kellega ta pole varem otseselt suhelnud.
• Käsitluse põhimõte. Altruismi kasutatakse sageli selleks, et näidata teistele, millised oskused inimesel on ja millistele ressurssidele ta juurdepääsu omab. See võib teistele märku anda, et altruist võiks olla väärtuslik seksuaalpartner. Naised peavad altruistlikke mehi atraktiivseteks partneriteks. Loomade puhul on uuringud näidanud, et headel jahimeestel õnnestub paremini leida partnereid, kellega paljuneda. Inimestel annetavad inimesed, kes teavad, et nende tegusid nähakse, mõnikord isegi raiskavalt raha, mida nad teavad, et see ei ole saajale vajalik, sest see aitab nende mainele kaasa.

Need teooriad püüavad selgitada, kuidas evolutsioon on kujundanud psühholoogilisi mehhanisme, näiteks emotsioone, mis soodustavad altruistlikku käitumist.

Loomariigis näitavad töömesilased altruismi, kui nad ründavad teisi loomi, kes ohustavad taru. Mesilane nõelab ja süstib mürki. Kui ta seda teeb, siis mesilane sureb, kuid ta teeb seda vabatahtlikult, et kaitsta taru.

Religioonis

Enamik, kui mitte kõik maailma religioonid propageerivad eneseteostust kui väga olulist moraalset väärtust. See on osa budismi, kristluse, hinduismi, islami, džainismi, judaismi ja sikhismi, aga ka paljude teiste religioonide kesksetest filosoofiatest.

Budism õpetab armastust ja kaastunnet kõigi eluvormide vastu (ahimsa). Armastus on soov, et kõik olendid oleksid õnnelikud, ja kaastunne on soov, et kõik olendid oleksid vabad kannatustest. Selles peetakse kõiki elusolendeid võrdseks. Erinevalt enamikust teistest religioonidest usuvad budistid, et meie tegude tagajärjed ei tulene karistustest, mis põhinevad moraalsel hinnangul, vaid karma seadusest (kamma). Karma on põhjuse ja tagajärje loomulik seadus. Selle seaduse kohaselt kogeme selle tagajärgi, mida põhjustame: kui põhjustate kannatusi, siis loomuliku tagajärjena kogete kannatusi; kui põhjustate õnne, siis loomuliku tagajärjena kogete õnne. Enamus karmatüüpe, kas heade või halbade tulemustega, hoiab inimest samsāra rattas; teised vabastavad inimese nirvānasse.

Sufismis on īthār (isetust) defineeritud kui teiste eelistamist iseendale. Sufide jaoks tähendab see pühendumist teistele ja enda pärast muretsemise täielikku unustamist. See õpetab ohverdamist suurema hüve nimel. Islam peab īthār'i praktiseerijaid kõrgeima vooruse astme järgijateks. īthār'i puhul on tähelepanu suunatud kõigele olemasolevale, välja arvatud iseendale.

Almust koguvad budistlikud mungad.

Küsimused ja vastused

K: Mis on altruism?

K: Mille poolest erineb altruism vastutusest või kohustusest tulenevatest tegudest?

K: Kes on loonud mõiste "altruism"?

K: Mida pakub Steinberg altruismi määratluseks?

K: Mis on altruismi vastand?

K: Millistel viisidel on altruismi uuritud?

Otsing