Najaf (araabia keeles: النجف; translitereeritult: An Najaf; pärsia keeles: نجف) on linn Iraagis. See asub Bagdadist umbes 160 km lõuna pool ja on administratiivselt Najafi provintsi pealinn. Aastal 2008 elas seal umbes 900 583 inimest, kuid elanike arv on kõikumiste tõttu ajas muutunud. Najaf on üks seitsmest šiiitliku islami pühast linnast ning seda peetakse Iraagi poliitilise ja usulise šiiavõimu keskuseks.
Religioosne ja hariduslik tähtsus
Linn on tuntud kui suur šiiitliku vaimulikku elu keskus. Najafis asub kuulus islami seminar (hawza), kus õpivad kirju šiiitlikud teoloogid, usuteadlased ja vaimulikud õppurid üle kogu Lähis-Ida. Paljud šiiitlikud autoriteedid (marjaʿ) ja õpetlased, kaasa arvatud rahvusvaheliselt tuntud juhid, on seotud Najafiga ning sealt lähtuvad otsused ja tõlgendused mõjutavad miljonite usklike elu.
Imam Ali mošee ja poukse tähtsus
Linnas asub Imam Ali mošee, kuhu on maetud neljas kalif Alī ibn AbīṬālib. Šiiitlikud moslemid peavad mošeed kolmandaks pühaks islami paigaks pärast Mekat ja Medinat. Imam Ali haud ja mošee on olulised palverännakute sihtkohad: aastaringselt tuleb tuhandeid palverändureid, eriti šiiitidest usklikke, kes külastavad pühamuid, osalevad rituaalides ja toovad annetusi. Mošee kompleks on tuntud oma kuldse kupli ja rikkaliku ornamentika poolest ning seda on ajaloo jooksul korduvalt ehitatud ning restaureeritud.
Linna lähedal asub ka Wadi al-Salaam – üks maailma suurimaid ja ajalooliselt tähtsaid kalmistuid, kuhu soovi korral matta šiiitidena peetakse auväärseks ja pühaks tegumiks. Wadi al-Salaamist on saanud osa Najafi rituaalsest maastikust ning sellele on seotud paljude perekondade ja pühade traditsioonidega.
Ajalugu
Hārūn ar-Rashīd asutas linna Alī ibn AbīṬālibi haua kohale 8. sajandil, mille järel Najafist kujunes oluline palverännaku- ja õppekoht. Läbi sajandite on linn olnud nii religioosne keskus kui ka poliitiliste liikumiste ja võitlustegude fookus.
Konfliktid ja kahjustused
Najaf sai tugevalt kannatada mitme suure konflikti käigus. Linn oli mõjutatud nii Iraani-Iraagi sõjast kui ka hilisematest Pärsia lahe sõjast ja sanktsioonidest. 1991. aastal puhkes Najafis šiiitide ülestõus, mille Saddam Hussein surus jõuga maha; see konflikt põhjustas palju hukkunuid ning ümbruses asub mitmeid massihaudasid.
2003. aastal toimunud enesetaputerroristide pommirünnak tekitas ulatuslikku kahju ja tappis 120 inimest, sealhulgas poliitilise ja religioosse liidri Muhammad Baqir al-Hakimi. Rünnakud ja vägivald on mõjutanud linna elanikke, infrastruktuuri ja palverändetegevust.
Aprillis 2004 tõusid esile Muqtada as-Sadri juhitud väed (tuntud ka kui Mehdi armee), mis vallutasid või hõivasid mõningaid linnaosi ja põhjustasid ulatuslikke kokkupõrkeid. Ajalooliselt toimusid selles piirkonnas mitmeid lahinguid ja rahutusi, mille tulemusena muutusid kontrolli situatsioonid ja ohutuse tase periooditi. Enne 2004. aasta valimisi lahkus osa okupatsioonivägedest linna ja toimusid läbirääkimised ning vaherahu algatused, mille kaudu mõnikord saavutati paikne rahu ja religioossed juhid astusid vahendajatena.
Kliima, majandus ja transport
Najafi kliima on kõrbe‑laadne: suved on väga kuumad ja kuivad, talved leebemad ning vihma on vähe. Majandus põhineb tugevalt religioossel turismil ja palverändudel: hotellid, poed, käsitöö, toitlustus ja teenused teenindavad külastajaid. Lisaks on kohaliku majanduse osa ka põllumajandus märgade piirkondade ümbruses ning avalike ja eraettevõtete teenused. Linnas on olemas lennujaam ning kaugliinide ühendused Bagdadiga ja teiste Iraagi linnadega, mis võimaldavad palverändurite ja kaupade liikumist.
Oluline märkus
Najaf on nii vaimne kui ka ajalooline keskus, kus minevik ja tänapäev põimuvad – religioossed institutsioonid, pühapaigad ja seminari traditsioonid teevad sellest linna, mida külastavad miljonid šiiitlikud usklikud üle maailma. Samas on linn kannatanud korduvalt konfliktide ja vägivalla tõttu, mis on jätnud sügava jälje nii inimeste kui ka linnaruumi jaoks.