Kiivermesirohi, Lichenostomus melanops cassidix, on ohustatud linnuliik. Austraalias Victoria osariigis asuvas Yellingbo looduskaitsealal on säilinud vaid väike reliktne populatsioon. Kiivermesirohi sai 1971. aastal Victoria osariigi ametlikuks linnu embleem.

Kuulus ornitoloog John Gould kirjeldas seda lindu esmakordselt eraldiseisva liigina, andes sellele 1867. aastal nime Ptilotis cassidix. Tänapäeval käsitatakse seda kui üht kolmest alamliigist, mis kuuluvad kollatillukeste rühma (Lichenostomus melanops). Teised alamliigid ei ole niivõrd ohustatud.

Kirjeldus

Kiivermesirohi on keskmise suurusega laululind, kellel on eristuv kollakas-tumedate laikudega peas—see „kiiver“ ongi põhjuseks eestikeelsele nimele. Sulestik on üldiselt kollakas-kreemjas ning tiibadel ja sabal sagedasti tumedamad jooned. Pea- ja näopiirkonna värvused ning eriline noka-kuju on sobitatud õietolmutoidulisele elupaigale ning võimaldavad linnul kergesti ligi pääseda nektari ja väikeste putukate juurde.

Elupaik ja levik

Liik on rangelt lokaalne — looduslikud populatsioonid on piiratud niiskete eukalüpti- ja põõsastikualadega Yellingbo piirkonnas Victoria osariigis. Need elupaigad on tekkinud jõekallaste ja märgala serva tihedate põõsaste tingimustes, kus leidub rikkalikult õisi ning putukaid, mida linnud toituvad. Tänu elupaikade lõhestumisele ja hävimisele on loodusliku leviala pindala aastakümneid vähenenud.

Eluviis ja toitumine

Kiivermesirohi on peamiselt nektari- ja putuktoiduline. Ta otsib toitu õitest, lehtedelt ja koore vahelt, süües nektarit, väiksemaid putukaid ning lerpe (magusaid putukaeritisi). Linnud võivad olla territoriaalsed, eriti pesitsusajal, ja neid võib näha paari- või väikestes rühmades liikumas tihedas põõsastikus.

Paljunemine

Pesitsusajal moodustavad kiivermesirohi paarid territooriumipõhise sideme. Pesad ehitatakse tavaliselt põõsaste oksakõverikku või puudesse, kus haudumine kestab paar nädalat. Üksikud pesakonnad annavad tavaliselt 2–3 muna; pojad saavad pesas vanemalt hoolt mitu nädalat, enne kui iseseisvaks muutuvad. Väike populatsioon ja elupaikade killustumine mõjavad pesimist ning poegade säilimist.

Ohud

  • Elupaikade kadumine ja killustumine: intensiivne maakasutus, metsaraied ja niisutussüsteemide muutused on vähendanud sobiva elupaiga hulka.
  • Invasiivsed liigid ja kiskjad: kodukassid, rebased ja mõningad võõrliigid konkurentidena või kiskjatena suurendavad riske.
  • Väike populatsioon: piiratud geneetiline mitmekesisus ja juhuslikud sündmused muudavad liigi vastuvõtlikumaks väljasuremisohule.

Kaitse ja taastamine

Selle alamliigi kaitse hõlmab elupaikade taastamist, järelevalveprogramme, aretus- ja ümberasustamisprojekte ning kogukonna- ja maaomanike kaasamist. Kaitsealad, nagu Yellingbo looduskaitseala, mängivad päästvat rolli, säilitades järelejäänud elupaiku. Aretusprogrammid ja uuesti sisseviimised aitavad suurendada isendite arvu ning vähendada väljasuremisriski.

Kokkuvõte

Kiivermesirohi (Lichenostomus melanops cassidix) on silmatorkav ja väga piiratud levikuga alamliik, mille jätkusuutlikkus sõltub otseselt elupaikade kaitsmisest ja aktiivsetest taastamistöödest. Oma ajaloolise sideme ning staatuse tõttu Victoria osariigi embleemina on ta saanud ka laiemat avalikku tähelepanu ja toetust säilitustegevusteks.