Hesperornis on välja surnud lennuvõimetute veelindude perekond, mis elas ülemisel kriidiajal (umbes 89–65 miljonit aastat tagasi). Hesperornis elas peamiselt soolases meres, näiteks Western Interior Seaway tüüpi laial katnud meredes, kus ta oli kohastunud sukeldumiseks ja kalapüügiks. Ajaperspektiivilt on tegemist ühe paremini teadaolevate mereelupaikade lindudega sellest ajastust.

Hesperornis oli oluline varajane leid lindude paleontoloogia ajaloos. Selle avastas paleontoloog O.C. Marsh 19. sajandi lõpu luusõdades. Marshi ja teiste varaste avastuste tõttu sai Hesperornisest tähtis näide sekundaarse lennuvõime kaotuse ja merelise eluviisi arengust lindude seas.

Morfoloogia ja kohastumused

Hesperornis oli suurekasvuline veelind: mõned liigid võisid ulatuda kuni poolteise kuni ligi kahe meetri pikkuseni, olles pikkade kehade ja tugeva luustikuga. Iseloomulikud tunnused olid:

  • lennuvõimetus — tiivad olid väikesed ja ilmselt ilma lendamiseks sobiva tiibaparaadina toimiva lühikese reieluudega;
  • arenenud tagajäsemed — tugevad ja pikad tagajalad, mis paiknesid keha suhtes tahapoole, andes jõu vee sees toimetulekuks (sarnane tänapäevastele sukeldajatele nagu hülgekala tüüpi sukeldajad või need, kes kasutavad jalgu peamiseks jõuallikaks);
  • hammastega lõualuud — erinevalt enamikust tänapäeva lindudest olid lõualuud varustatud hammastega, mis aitasid hoida ja tükeldada kergesti libisevaid kalu;
  • keha kuju oli torpeedo‑taoline ja tihe luustik aitas sukelduda; varasemad tõlgendused ja hilisemad analüüsid viitavad sellele, et Hesperornis võis kasutada kas sõrmedel paiknevaid lõhesid või osaliselt ujuvat varbaõmblust (lobed või osaliselt ujuv jalastruktuur), et vee all manööverdada.

Leiukohad ja levik

Hesperornis'e kuulsad leiukohad on Kansase ülemise kriidiaja mere lubjakivid ja Kanada mere põlevkivi. Need piirkonnad säilitasid hästi merelise settekeskkonna ja paljud täielikud või osaliselt komplekssed skeletid. Üldiselt peetakse perekonda holarktilise levikuga ehk nad võisid esineda nii Põhja‑Ameerika kui ka Põhja‑Euraasia piirkondades, kus tollal olid sobivad sise‑ ja avamered.

Eluviis ja ökoloogia

Hesperornis oli peamiselt kalatoiduline (piscivoor). Ta püüdis tõenäoliselt kalu nii vee pinnalt kui kergemalt vee alt otsides, kasutades arenenud tagajäsemeid kiireks purskeks ja sujuvaks vees liikumiseks. Kuigi ta oli lennuvõimetu, pidi ta väljapool vett ronima rannikualadel või madalikel pesitsemise ja kudemise eesmärgil — fossiilsed leidud viitavad sellele, et paljud veelinnud pesitsesid rannikualadel või saarestikes.

Meres võisid Hesperornis'i ohustada suured merereptiliid nagu mosasaurused, also samuti haid ja muud röövkalad. Samas oli ta efektiivne saakloom, kelle hambad ja tugev lõug võimaldasid püüda libedaid kalu.

Tähtsus paleontoloogias ja välja suremine

Hesperornis on oluline seetõttu, et näitab, kuidas lindude eellased ja sugulased võisid isoleeritult arendada täielikult merelist eluviisi ning kaotada lennuvõime—see annab vihjeid evolutsiooniliste kompromisside kohta, mis kaasnevad elupaiga vahetusega. Paljud hästi säilinud skeletid aitasid teadlastel mõista lindude luustiku ja lihastiku arengu erinevaid etappe.

Hesperornise sugulased ja paljud teised mereloomad kadusid koos suure osa Maa elu sellistega seotud rühmades 66 miljonit aastat tagasi toimunud ülemineku‑ ja massilise väljasuremise sündmusega (K‑T piir), mille põhjused on seotud meteoriidi löögi ja järgneva keskkonnamuutustega. Merelise ökosüsteemi muutused ja elupaikade kadu aitasid kaasa nende perekondade väljasuremisele.

Kokkuvõte

Hesperornis oli suurt kasvu, hammastega ja lennuvõimetu veelind, keda iseloomustasid tugevad tagajäsemed ja vees sukeldumiseks kohastunud kehaehitus. Tema leiud Kansasest ja Kanada põlevkivist on muutnud ta üheks olulisemaks Cretaceous’i mere‑linnu näidiseks, aidates rekonstrueerida tol ajal valitsenud merelisi ökosüsteeme ning lindude evolutsiooni trajektoori.