Hesperornis }}.
Hesperornis on välja surnud lennuvõimetute veelindude perekond, mis elas ülemisel kriidiajal (89-65 miljonit aastat tagasi).
Hesperornis oli oluline varajane leid lindude paleontoloogia ajaloos. Selle avastas paleontoloog O.C. Marsh 19. sajandi lõpu luusõdades.
Hesperornis'e kuulsad leiukohad on Kansase ülemise kriidiaja mere lubjakivid ja Kanada mere põlevkivi. Tõenäoliselt oli perekond holarktilise levikuga.
Anatoomia ja eluviis
Hesperornis oli suur lind, kelle pikkus ulatus kuni 1,5 meetrini. Tal praktiliselt puudusid tiivad ja ta ujus oma võimsate tagajalgadega.
Nagu paljudel teistel mesosoikumi lindudel, näiteks Ichthyornisel, olid ka Hesperornisel nokas hambad, mida kasutati saagi (tõenäoliselt kalade) kinnihoidmiseks.
Hesperornis pidas jahti selliste kaasaegsete rippmerede vetes nagu Põhja-Ameerika sisemeri, Turgai väin ja eelajalooline Põhjameri, mis olid tollal subtroopilised kuni troopilised veed, mis olid palju soojemad kui tänapäeval. Tõenäoliselt toitusid nad peamiselt kaladest, võib-olla ka koorikloomadest, peajalgsetest ja molluskitest, nagu tänapäeval sukelduvad merelinnud. Nende hambad olid abiks libedate või kõvakooreliste saakloomadega tegelemisel.
Maismaal võisid Hesperornis'e liigid kõndida või mitte. Kindlasti ei suutnud nad püsti seista nagu pingviinid, nagu seda on tehtud varajastel rekonstruktsioonidel. Nende jalad kinnitusid kaugele selga ja küljele, kusjuures isegi alumine jalg oli tihedalt keha küljes (vt foto skeletist). Seega piirdusid nad maismaal parimal juhul kohmaka kõndimisega ja oleksid olnud osavamad, kui nad oleksid liikunud kõhuli libistades või galoppides. Hesperornis'e jalgade skelett oli nii põhjalikult sukeldumiseks kohandatud, et nende maapealne liikumisviis ning munade munemine ja vanemate hooldamine on vaid spekulatsioonide küsimus.
Noored Hesperornis kasvasid üsna kiiresti ja pidevalt täiskasvanuks, nagu tänapäeva lindudelgi. Fossiilsetest leiukohtadest on teada rohkem noori linde kui kaugemal lõunas asuvatest leiukohtadest. See viitab sellele, et vähemalt mõned liigid olid rändlinnud, nagu tänapäeva pingviinid, kes ujuvad suvel pooluse suunas.
Hesperornis oli suurte merekiskjate, nagu mosasaurused, saakloomadeks. Tylosauruse isendi soolestikus on Hesperornise luud.
J.M. Gleesoni Hesperornis'i ujumise taastamine, 1902
Küsimused ja vastused
K: Mis on Hesperornis?
V: Hesperornis on välja surnud lennuvõimetute veelindude perekond.
K: Millal elas Hesperornis?
V: Hesperornis elas ülemisel kriidiajal, umbes 89-65 miljonit aastat tagasi.
K: Kes avastas Hesperornise?
V: Hesperornise avastas paleontoloog O.C. Marsh.
K: Mis on luusõdurid?
V: Luusõjad olid 19. sajandi lõpu periood, mil rivaalitsevad paleontoloogid võistlesid ägedalt uute fossiilide avastamisel.
K: Millised on mõned kuulsad kohad, kust on leitud Hesperornis'e kivistisi?
V: Hesperornis'e fossiilide kuulsad leiukohad on Kansase ülemise kriidiaja merekivid ja Kanada merekivimid.
K: Kas Hesperornis oli levinud üle kogu maailma?
V: Jah, arvatakse, et Hesperornis oli tõenäoliselt holarktilise levikuga.
K: Miks oli Hesperornis oluline leid lindude paleontoloogia ajaloos?
V: Hesperornis oli linnupaleontoloogia ajaloos oluline varajane leid, sest see oli üks esimesi näiteid vesilinnust ja aitas laiendada teadmisi lindude evolutsioonist.
