Hoatsin (Opisthocomus hoazin) — Lõuna-Ameerika lehttoiduline lind

Hoatsin — ainulaadne Lõuna-Ameerika lehttoiduline lind: elab Amazonases ja Orinocos, omapärane seedimine ning poegade tiibaküünised. Avasta bioloogia ja käitumine.

Hoatsin (Opisthocomus hoazin) on troopiline lind, keda leidub Lõuna-Ameerikas Amazonase ja Orinoco delta soodes, jõemetsades ja mangroovides. See eriline lind elab eelkõige veekogude äärsetes puude ja põõsaste rohketes elupaikades, kus ta liigub sageli rühmadena.

Anatoomia ja toitumine

Hoatsin on suhteliselt suur lind (täiskasvanuna umbes 60–75 cm pikk), pruunika ja kollasekirju sulestikuga ning seljal sageli sulestikuotsadel eristatav kroonikujuline harjas. Hoatsini seedesüsteem on tema eripärade hulgas kõige tuntum: tal on väga suur ja lihaseline rindmik (crop), kus toimub taimse aine mikrobiaalne fermenteerimine. Tänu sellele eristunud kohandused suudab ta toitu—peamiselt lehti—seedida tõhusalt, nagu oleks tegu mõne ruminantse imetajaga. Fermentatsiooniprotsess tekitab liigile omase lõhna, mistõttu hoatsinit vahel hüütakse ka "haisulinnuks".

Toitumisharjumused ja käitumine

Hoatsinid on peamiselt lehttoidulised: nad söövad värskeid lehti, noori võrseid, vahel ka õisi ja vilju. Kuna lehtedel on madal energiasisaldus ja keha peab neid pikki tunde fermenteerima, on hoatsinidel madalam aktiivsus ja nad lendavad vaid lühikesi vahemaid — tihti kipuvad nad pigem hõljuvalt või pimestava tiivavalu ja plahvatusliku lühilenduga puu oksalt teisele liikuma. Nad on sotsiaalsed linnud, keda võib näha väikeses grupis kuni mitmekümne isendini.

Pojad ja eriline arenguomadus

Hoatsini noorlindudel on ainulaadne käitumis- ja anatoomiline omadus: poegadel on kummalgi tiival kaks teravat küünt (kõige selgemalt esineb need esimese kahe "sõrme" peal), mis aitavad neil pärast koorumist ja kukkumist või ohust pääsemiseks üles ronida puuokstele. Nad pesa juures tihti kukuvad või hüppavad vette ja suudavad ujuda — see käitumine vähendab röövloomade rünnakute ohtu. Kärg ja küünised kaovad järk-järgult esimeste sulestikumuudatuste käigus, kui linnud muutuvad täiskasvanuteks.

Paljunemine ja pesa

Hoatsinid ehitavad pesa tavaliselt tihedasse rippuvasse rohu- või põõsarinõusse vee kohal, et kaitsta noori röövloomade eest. Pesas on tavaliselt 2–3 muna; vanemad hoolitsevad koos nii inkubeerimise kui ka pojahoolduse eest. Noorlinnud lahkuvad pesast sageli varem ning kasutavad vee ja okste pakutavat varjupaika, kuni nad on piisavalt suured ja tugevad, et kauem lennata.

Taksonoomia ja sugulussuhted

Hoatsin on ainus elusolev liige perekonnast Opisthocomidae. Tema lähisugulased tunduvad fossiilide järgi olevat ammu välja surnud ning viimaste sajandite jooksul on teadlastel olnud palju erinevaid oletusi hoatsini positsiooni kohta lindude sugupuu sees. Molekulaar- ja morfoloogilised uuringud on pakkunud erinevaid võimalusi, kuid hoatsini tõeline filogeneetiline koht on olnud kauaks vaidluse objekt. Tänapäeval peetakse teda ülimalt eriliseks ja eraldiseisvaks taksoniks.

Ohud ja kaitse

Tavaliselt ei loeta hoatsinit maailma mastaabis kriitiliseks liigiks, kuid ta on kohalike inimtoimete—eriti elupaikade hävitamise, soode kuivendamise ja metsaraie—mõjul tundlik. Lisaks võivad teda ohustada jahindus ja kohalik toidunõudlus. Kohalik kaitsetöö ja elupaikade säilitamine on olulised, et tagada taoliste eripäraste lindude püsivus looduses.

Kokkuvõte: Hoatsin on ainulaadne lehttoiduline lind, kelle suur rindmik ning mikrobiaalne fermentatsioon on võimaldanud tal omandada toitumise eripära, mis mõjutab tema käitumist ja lennuvõimekust. Tema poegade küünised ja vee/okste kasutamine iseloomustavad kohastunud kaitsestrateegiat. Kuigi ta ei ole laialt ohustatud, vajab hoatsin kohalike elupaikade kaitset, et säilitada oma looduslikke populatsioone.

Digestioon

Hootsik on ainus lind, kes seedib lehti. Nende lõhna on võrreldud värske lehmasõnnikuga. Lõhn on tingitud nende seedetraktist.

Hoatzin sööb nende taimede lehti ning mõningaid vilju ja õisi, mis kasvavad niisketes elupaikades, kus ta elab. Ta ronib kohmakalt okste vahel ringi. Kunagi arvati, et see liik võib süüa ainult arumade ja mangroovide lehti, kuid see liik sööb enam kui viiekümne liigi lehti. Üks Venezuelas tehtud uuring näitas, et hoatzini toidust 82% moodustavad lehed, 10% õied ja 8% viljad.

Üks selle liigi paljudest eripäradest on see, et tal on lindude seas ainulaadne seedesüsteem. Hoatzinid kasutavad taimse materjali lagundamiseks bakteriaalset kääritamist soolestiku esiosas, nagu seda teevad veised ja teised mäletsejalised. Erinevalt mäletsejalistest, kellel on aga rumen (bakteriaalse kääritamise jaoks spetsialiseerunud mao), on hoatzinil ebatavaliselt suur, kahte kambrisse volditud viljapõld ja suur, mitmekambriline alumine söögitoru. Selle maokamber ja maomahla on palju väiksemad kui teistel lindudel.

Hootsiku saak on nii suur, et see nihutab lennulihased ja rinnakorvi kiilu. Seetõttu lendavad nad nii halvasti. Nende söödavate lehtede aromaatsete ühendite ja bakteriaalse käärimise tõttu on lindudel ebameeldiv, sõnnikulaadne lõhn. Inimesed jahivad teda toidu saamiseks ainult suure vajaduse korral. Kui lind toitub putukatest või muudest loomsetest ainetest, on see puhtalt juhuslik.

Lennul, Boliivia

Küsimused ja vastused

K: Kus võib Hoatzin leida?

K: Milline on hoatzini põhitoit?

K: Millised erilised kohandused on hoatzini soolestikul?

K: Mis on hoatzini poegade puhul ainulaadne?

K: Millisesse perekonda kuulub hoatzin?

K: Mis juhtus hoatzini lähisugulastega?

Küsimus: Mis on hoatzini kohta käivate arutelude teema?

Otsing