Kale ehk lehtkapsas on roheliste või vahel lillakate lehtedega köögivili, mida tuntakse ka nimetuse borecole' all. See kuulub kapsaste rühma Brassica oleracea (tuntud ka kui metskapsas) ja konkreetselt sortide rühma, mida ladina keeles sageli nimetatakse var. acephala — "ilma peata", kuna taim ei moodusta tugevat pead nagu tavaline valge- või punakapsas. Kapsaste sugukond kuulub ristõieliste hulka ning lehtkapsa õied on samuti ristõielistele iseloomuliku kujuga.

Lehtkapsas on mitmekülgne taim: seda kasvatatakse nii toiduks kui dekoratiivseks ilutaimena. Lehtede kuju ja värvused varieeruvad sorditi — esineb kahvaturohelisi, tume- või sinakasrohelisi ning punakaid varjundeid. Lehed võivad olla suured ja tugevalt käharad või pikad ja karestunud (nagu Toscana "dinosaur" ehk cavolo nero). Lehed kasvavad jämedatel varreosadel ja mõnel sordil võivad varred ulatuda 30–40 cm pikkuseni.

Ajalugu ja levik

Lehtkapsast hakati kasvatama juba antiikajal Vahemere piirkonnas, kus teisi kapsaliike tunti varakult. Rooma ajal oli kapsas oluline toit; keskajal (vt keskajal) oli lehtkapsas ja selle lähisugulased talupoegade toidulaual olulisel kohal. Inglased tõid kapsa XVII sajandil Põhja-Ameerikasse. Tänapäeval kasvatatakse lehtkapsast laialdaselt kogu maailmas nii jahedamas kliimas kui ka paljudes koduaedades.

Peamised sordirühmad

  • Käharalehine lehtkapsas — traditsioonilised sinakas- või tumerohelised käharate lehtedega sordid.
  • Dinosaur/Tuscan (cavolo nero) — pikad, kortsus ja sitkemad lehed, Itaalia köögis hinnatud.
  • Red Russian — punaka varjundi ja suurte lapikutega lehtedega sort.
  • Collards — laiemate ja vähem käharate lehtedega tüübid, levinud USA lõunaosades.
  • Ornamentaalsed sordid — peamiselt dekoratiivsed, aga paljud neist on ka söödavad.

Kliima ja kasvutingimused

Lehtkapsas on väga külmakindel — paljud sordid taluvad kuni umbes -15 °C (sõltuvalt sordist ja tingimustest) ning mõne sortide maitse muutubgi külmade järel magusamaks. Samas ei talu lehtkapsas hästi kõrgeid temperatuure ja pikka põuda. Parim kasvusoe on jahedam, niiske aeg (spring või sügis). Varjulised, kuid mitte pimedad kasvukohad sobivad samuti, kuid lehtede värvus ja maitse võivad päikese käes tugevamaks muutuda.

Mullastik ja istutamine

  • Muld: viljakas, hästi kuivenduv, orgaanikarikas muld sobib kõige paremini. pH 6,0–7,5 on optimaalne.
  • Seemnete külv: sisealal või kasvuhoones märtsist aprillini, väljas otse külvates kevadel või hilissügisel (kliimast sõltuvalt). Sügiseks istutades saab talvel ja varakevadel saaki.
  • Istutussügavus ja vahekaugus: seemikud istutada 30–60 cm vahedega (sõltuvalt sordist), read 60–90 cm kaugusele, et tagada õhuringlus ja ruumi lehtedele.
  • Söötmine: rikkalik orgaaniline väetis või kompost istutamisel; vajadusel lisa lämmastikku kasvu ajal, et edendada leherikkust.

Hooldamine

  • Kastmine: hoida muld ühtlaselt niiske, kuival perioodil kasta regulaarselt. Tugev kuivus muudab lehed karedateks.
  • Multšimine: säilitab niiskust, vähendab umbrohtu ja hoiab mulda jahedana.
  • Tugev valgus ja jahe õhk annavad parima maitse; kerge külmikokkupuude võib muuta lehed magusamaks.
  • Lehtede koristamine: korjatakse järk-järgult — väljastpoolt vanemaid lehti lõigates, jättes keskmine kasvutüvi puutumata, et taim jätkaks uuemate lehtede tootmist.

Paljundamine

Lehtkapsas paljuneb tavaliselt seemnetega. Seemneid võib koguda küpselt taimeelt või osta sordiseemnetena. Mõned sordid paljunevad ka pistikute kaudu või jagamise teel, kuid see on harvem.

Haigused ja kahjurid

  • Kahjuritest esinevad sageli kapsakärbsad, kapsakärbsede vastsed, rebase- ja kapsakärbestest tingitud läbilõiked, röövikud (nt valge kapsaliblikas), lehetäid ja lehepeksijad.
  • Haigustest võivad esineda mädad nagu clubroot (juurekääbus), lehepõletikud, hallitus ja mustad plekid. Head kultuuripraktikad, rohkelt valgust ja õhuringlust ning vahelduv külvikord vähendavad haigestumise riski.
  • Võitlemiseks kasutage peente võrkude kaitset, käsitsi eemaldamist, looduslikke vaenlasi (lääts-sääsed jms) ja vajadusel sobivaid bioloogilisi või lubatud keemilisi töötlusi.

Koristamine ja säilitamine

Lehti võib korjata varakevadest kuni külmadeni, sõltuvalt sordist. Noori pehmeid lehti korjatakse salatiteks; suuremad ja kangemad lehed sobivad keetmiseks, hautamiseks või krõbistamiseks (kale chips). Lehti saab hoida külmikus paar päeva kuni nädal, paremini pakitult ja niiskust säilitades. Pikemaks säilitamiseks sobib blanšeerimine ja külmutamine.

Toiteväärtus ja kasutamine köögis

Lehtkapsas on väga toitainerikas: palju vitamiine (A, C, K), mineraale (nt kaltsium, kaalium), kiudaineid ja antioksüdante. See on vähese kalorsusega ja sobib hästi tervislikesse toitudesse.

Kulinaarsed kasutusviisid:

  • värskelt salatites või smoothie’de koostisosana (noored lehed);
  • haudetuna või hautisena suppides ja pajaroogades;
  • praadituna või kergelt röstituna koos oliiviõliga (kale chips);
  • pürees või lisandina pastaroogades ja võilettides.

Nippi: too toore lehtkapsa tekstuuri pehmemaks, masseerides seda veidi sidrunimahla või õliga — see muudab lehe vähem kareks ja magusamaks.

Nõuanded algajale aednikule

  • Alusta külvist siseruumides, kui suvel on väga soe, ja istuta välja jahedamal ajal.
  • Kasuta kvaliteetset komposti ja vajadusel orgaanilist väetist — lehtkapsas on väetiste poolest nõudlik.
  • Jälgi kahjureid varakult ja kasuta mehhaanilisi barjääre (võrgud) või bioloogilisi vahendeid.
  • Eksperimenteeri erinevate sortidega, et leida oma kliimas ja maitse-eelistuses parim variant.

Lehtkapsas on vastupidav, toitainerikas ja mitmekülgne kultuur, mida tasub nii aias kasvatada kui köögis katsetada. Tema külmakindlus ja maitseomadused teevad sellest erilise ja väärtusliku köögivilja paljudele aednikele ja kokkadele.