Kim Gu (Baekbeom) – Korea iseseisvusaktivist ja ajutise valitsuse president
Kim Gu (Hangul:김구, 29. august 1876 - 26. juuni 1949) oli Korea iseseisvusaktivist ja poliitik. Ta oli kolm korda Korea Vabariigi ajutise valitsuse president. Kim oli 6., 12. ja 13. (ja viimane) president. Ta oli Korea iseseisvusliikumise juht Jaapani imperialismi vastu ja taasühendamise aktivist. Kimi kutsuti ka Baekbeomiks. See oli tema kirjanikunimi. Ta on paljude korealaste jaoks väga lugupeetud isik. Peaminister 1921-1927 ja Korea Vabariigi ajutise valitsuse siseminister 1923-1924.
Varajane elu ja taust
Kim Gu sündis 29. augustil 1876 Hwanghae provintsis ajal, mil Korea oli Joseoni dünastia aegne riik. Tal oli traditsiooniline konfutsianistlik haridus, mis mõjutas tema eetilisi ja poliitilisi vaateid. Noore mehena osales ta rahvuslikes liikumistes ja otsis viise Korea iseseisvuse taastamiseks Jaapani kolonialismi vastu.
Tegevus iseseisvusliikumises
Kim Gu oli üks silmapaistvamaid ja püsivamaid isiksusi Korea iseseisvusliikumises. Tema tegevus hõlmas nii poliitilist organiseerimist kui ka diplomaatilist tegevust ja propaganda levitamist vabaduse toetuseks. Tal oli oluline roll Korea Vabariigi ajutise valitsuse (Provisional Government of the Republic of Korea) töös, mis tegutses paguluses peamiselt Hiinas (nt Shanghai ja hiljem Chongqing).
- Juhtimisrollid: ta teenis ajutise valitsuse juhtivatel ametikohtadel, sealhulgas peaministri ja presidendina mitmel korral, püüdes ühendada erinevaid iseseisvusrühmitusi ja koordineerida tegevust.
- Vastupanuvormid: Kim toetas nii diplomaatilist tegevust kui ka relvastatud vastupanu ideed, olles samal ajal rõhutanud rahvuslikku üksmeelt ja moraalset vastutust.
- Kirjandus ja ideed: ta kasutas oma kirjanduslikke ja avaliku esinemise oskusi, et levitada iseseisvusideid; tema kirjapandud mõtted ja mälestused on jätnud püsiva jälje Korea rahvuslikku mälu.
Tagasitulek Koreasse ja viimane periood
Pärast Jaapani okupatsiooni lõppu 1945. aastal naasis Kim Koreasse. Ta jätkas tööd riigi taasühendamise ja iseseisva, ühtse Korea loomise nimel. Kim oli tugevalt vastu Korea jagamisele Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide mõjusfäärideks ning püüdis leida viise rahumeelseks taasühendamiseks.
26. juunil 1949 mõrvatati Kim Gu Seoulis. Tema surm toimus vastanduvate poliitiliste jõudude ja pingete taustal ning šokeeris avalikkust. Kim Gu pärandas tugeva moraalse ja rahvusliku pärandi, mida austatakse paljude korealaste seas tänapäevalgi.
Pärand ja tähendus
Kim Gu on Korea ajaloos tuntud kui ühemeelne iseseisvusaktivist ja rahvuslik juht, keda austatakse tema pühendumuse, moraali ja vapruse eest. Tema hüüdnimi Baekbeom (백범) on saanud sümboliks isamaalisele pühendumisele. Tema kirjutised, kõned ja poliitilised sammud on olnud korduvaks viiteks hilisematele poliitilistele ja kultuurilistele aruteludele Koreas.
Tänapäeval meenutatakse Kimit mälestusmärkide, kirjanduse ja avalike arutelude kaudu; tema elu ja teod on osa Korea rahvuslikust identiteedist ning inspiratsiooniks neile, kes rõhutavad rahu ja rahvuslikku ühtsust.
Varajane elu
Kim sündis 1876. aastal Koreas Hwanghaes. 15-aastaselt õppis ta hiina keelt. (한학; 漢學). 1893. aastal liitus ta Donghaki liikumisega. Temast sai Haeju piirkondlik juht. Järgmisel aastal, kui ta juhtis Donghaki talurahva revolutsiooni, läks ta Mandžuuriasse, et põgeneda Jaapani sõdurite eest. 1896. aastal naasis ta Koreasse ja tappis Jaapani sõduri Josuke Tsuchida. Ta tappis Tsuchida kättemaksuks Korea keisrinna Myeongseongi 1895. aasta mõrva eest. Keisrinna Myeongseongi tappis jaapani palgamõrvar Miura Goro.
Pärast 1. märtsi liikumist 1919. aastal läks Kim Gu pagendusse Shanghaisse, Hiinasse. Ta liitus Korea Vabariigi ajutise valitsusega. Sellest ajast alates hakkas ta võitlema Jaapani imperialismi vastu. Ta soovis Korea iseseisvust. Ta organiseeris Korea Isamaalise Leegioni. See oli natsionalistlik rühmitus. Ta käskis Yoon Bong-Gilil pommitada keisri sünnipäeva tseremooniat Hongkeou pargis Shanghais. Samuti lasi ta Lee Bong-changil proovida tappa Jaapani keisri Hirohito Tokyos. See lõppes ebaõnnestumisega. Kim lõi ka Korea Vabastusarmee. Ta valiti mitu korda uuesti Korea Vabariigi ajutise valitsuse juhiks.
Pärast Korea iseseisvumist 15. augustil 1945 tuli ta tagasi Souli. Ta töötas parempoolse poliitikuna koos Lee Seung Mani ja Kim Kyu-sikiga. Ta püüdis vältida Korea poolsaare jagamist. 1948. aastal püüdis ta peatada Lõuna-Korea riiklikud valimised ja alustada läbirääkimisi Lõuna- ja Põhja-Korea vahel. See ebaõnnestus.
Surm
26. juunil 1949 mõrvas Kimi Korea sõdur Ahn Doo-hee. Ahn tapeti hiljem taksojuhi poolt. Paljud inimesed arvavad, et tegemist pidi olema vandenõuga. mõned inimesed ütlesid, et tema käsu andis Rhee Syng-man. Ei ole teada, kas see vastab tõele. 1962. aastal pälvis ta Korea Vabariigi riikliku fondi teenetemärgi. Ta kirjutas Baekbeomilji (Baekbeomi päevik). See on tema autobiograafia. See on oluline nii ajalooliselt kui ka hariduslikult. 5. juulil 1949 toimusid tema matused.
Raamat
- Autobiograafia, 《Dowaesilki》(도왜실기, 1932)
- 《Baikbumilji》(백범일지, 1947)
Seotud leheküljed
- Kim Kyusik
- Rhee Syng-man
- Kim Seong-Su
- Chang Myon
- Kim Won-bong
- Park Hon-Yong
