Mungo järv — Austraalia kuivanud järv, arheoloogilised leiud ja maailmapärand

Avasta Mungo järv — Austraalia kuivanud maailmapärand, olulised arheoloogilised leiud (Mungo Man, Mungo Lady), iidne ajalugu ja unikaalne geoloogiline pärand.

Mungo järv on kuivanud järv Austraalias Uus-Lõuna-Walesi edelaosas. See paikneb umbes 760 km Sydneyst läänes ja umbes 90 km Mildurast kirdes ning on Mungo rahvuspargi keskne loodusobjekt. Mungo on üks 17 järvest, mis kuuluvad maailmapärandi nimekirja kantud Willandra järvede piirkonda. Piirkond on tuntud oma laiaulatuslike kuivade järvede, liivaluitekeste (lunnetide) ja hästi säilinud settekihistiku poolest, mis võimaldab uurida viimase 100 000 aasta kliima‑ ja keskkonnamuutusi.

Asukoht ja maastik

Mungo kuivajärv on suur, avatud kuivavälja süvend, mille äärt piiravad liivaluited. Need lunnetid sisaldavad paljusid arheoloogilisi ja paleoekoloogilisi registreid: kodustatud leegid, tööriistad, loomajäänused ja settemustrid. Järve kuivamine ja täitumine on toimunud korduvate kliimatsüklite käigus viimastel kümnetel tuhandetel aastatel.

Arheoloogilised leiud

Järve ääres on tehtud olulisi arheoloogilisi avastusi, mis muudavad Mungo üheks tähtsamaks paigaks Austraalia varase inimajalooga seotud uurimustes. Tuntuimad leide on Mungo Man — üks Austraaliast leitud vanimaid inimjäänuseid — ja kuulus Mungo Lady, keda peetakse maailma vanimateks teadaolevateks rituaalselt tuhastatud inimjäänusteks. Lisaks on leitud kütitööriistu, lõkkekohti, loomajäänuseid (sh megafauna elemente) ning muud tõendid pikaajalisest inimtegevusest ja kohanemisest muutuvate välistingimustega.

Vanus ja dateerimine

Leidude ja järvesetete vanust on määratud mitmete meetoditega, sh optiliselt stimuleeritud luminestsentsi (OSL) ja teiste dateerimistehnikatega. Paljud leiud on hinnanguliselt ulatumas kümnete tuhandete aastate tagusesse aega — sageli mainitakse umbes 40 000 aasta suurusjärku — kuid täpsed kuupäevad on teadlaste seas pideva uurimise ja arutelu objektiks. Mungo järvekihid annavad väärtuslikku teavet nii inimeste varasema asustuse kui ka keskkonnamuutuste kohta.

Geomagnetiline ekskursioon

Järve setetes on talletunud Mungo järve geomagnetiline ekskursioon, paleomagnetilise signaali muutus, mis on oluline paleomagnetismiuuringute seisukohast. See kirjeldab ajutist magnetvälja suuna ja tugevuse muutust ning on üks veenvamaid tõendeid selle kohta, et sarnased ekskursioonid on tõepoolest geomagnetilised — mitte ainult settemehaanikat peegeldavad — nähtused.

Kultuuriline tähendus ja kaitse

Mungo ja Willandra piirkond on ka tähtis kultuurikeskus kohalike aborigeenide jaoks. Traditsioonilised maaomanikud, sh Paakantyi (Paakantji), Mutthi Mutthi ja Ngiyampaa rühmad, peavad seda maid pühaks. Arheoloogilised leiud ja inimjäänused on olnud ka keeruliste arutelude teemaks seoses teadusliku uurimise, kultuuripärandi kaitse ja traditsiooniliste omanike õigustega; mitmeid esemeid ja jäänuseid on taastatud ja osa on tagasi antud ning mõningaid on taasmaetud.

Külastamine ja juhtimine

Mungo järv asub Mungo rahvuspargis, mida haldab Austraalia valitsus koostöös traditsiooniliste omanikega. Parkis on külastajakeskus, märgistatud rajad ja juhendatud ekskursioonid, mis annavad ülevaate nii looduslikust eripärast kui ka piirkonna arheoloogilisest ja kultuurilisest tähtsusest. Külastajatel soovitatakse järgida kohalikke juhiseid ja austada pühapaiku ning arvestada keskkonnakaitse nõuetega.

Kokkuvõtlikult on Mungo järv maailmatasemel teaduslikult ja kultuuriliselt väärtuslik paik: kuivajärve kihid ja säilinud leiud annavad ainulaadse akna Austraalia varasemasse inimasustusse, kliimaajaloosse ja paleomagnetismi uuringutesse.

Geoloogia

Mungo järve setted on ladestunud rohkem kui 100 000 aasta jooksul. Järve idakaldal asuvad "Hiina müürid". Need on 26 km pikkune, umbes 30 meetri kõrgune lünettide seeria, mis on moodustatud tuhandete aastate jooksul. Müürid koosnevad kolmest erinevast liiva- ja pinnasekihist. Vanim neist on punakas Gol Gol kiht, mis tekkis 100 000-120 000 aastat tagasi. Keskmine hallikas kiht on Mungo kiht, mis ladestus 50 000-25 000 aastat tagasi. Kõige uuem on Zanci kiht, mis on helepruun ja mis on ladestunud 25 000-15 000 aastat tagasi.

Mungo kiht, mis ladestus enne viimast jääaja perioodi, on arheoloogiliselt kõige rikkalikum. See oli vähese sademete hulga ja jahedama ilmaga aeg, kuid rohkem vihmavett voolas suure eraldusjoone lääneküljelt, mis hoidis järve täis. See toetas suurt inimpopulatsiooni ja ka paljusid Austraalia megafauna liike.

Viimase jääaja jooksul langes järve veetase ja sellest sai soolajärv. See muutis pinnase leeliseliseks, mis aitas säilitada Hiina müüridesse jäänud jäänuseid. Kuigi järv kuivas mitu tuhat aastat tagasi täielikult välja, jäi Müüride pinnasele taimestik alles. See aitas neid stabiliseerida ja säilitada. Euroopa asunike saabumisega piirkonda 1880. aastatel hävitasid sissetoodud liigid, peamiselt jänesed, lambad ja kitsed, taimkatte. See on viinud luidete suurenenud erosiooni. See erosioon on aga toonud kaasa paljude inim- ja loomajäänuste leidmise. Tuul on liigutanud liiva ja pinnast müüridest ida poole, moodustades liikuva liivadüüni, mis liigub igal aastal edasi itta.

Mungo järve kaldal.

Küsimused ja vastused

K: Kus asub Mungo järv?

K: Kui kaugel asub Mungo järv Sydneys?

K: Mis on Mungo rahvuspargi peamine tunnusjoon?

K: Mitu järve on Willandra järvede piirkonnas?

K: Milliseid olulisi arheoloogilisi avastusi on Mungo järve ääres tehtud?

K: Mis on Mungo järve geomagnetiline ekskursioon?

K: Kui suur on Mildura ja Mungo järve vaheline kaugus?

Otsing