Makroliblikad on putukate seltsi Lepidoptera kuuluv rühm. Algselt oli see üldine mitteametlik termin nagu "mikromutt". Nüüdseks on see aga ümber kujundatud, et moodustada hea monofüleetiline rühm.
Mida tähendab „makroliblikad” ja miks see rühm eraldati? Termin viitab traditsiooniliselt suurematele ja visuaalselt silmapaistvamatele lepidopteraalidele võrreldes nn mikromuttidega. Uuemad filogeneetilised uuringud (DNA-analüüsid ja morfoloogiline võrdlus) on aidanud selgelt piiritleda neid ülemperekondi nii, et moodustuks monofüleetiline ehk ühest esivanemast pärinev grupp. See muudatus peegeldab paremat arusaama sugulussuhetest ja aitab klassifitseerimisel, ökoloogilistes uuringutes ja konservatsioonis.
Peamised tunnused: kuigi makroliblikate hulgas on suurt mitmekesisust, on mitmed ühised omadused, mille järgi neid sageli eristatakse mikromuttest:
- tavaliselt suurem keha- ja tiibade suurus (kuid on erandeid);
- lihtsamini nähtav tiibemuster ja värvused — paljud on päevaktivsed või selgelt värvilised;
- mõnede rühmade puhul spetsiifiline tiibade ühendamise mehhanism (frenulum–retinaculum) või selle variatsioonid;
- laste (vastsete) ja nukkude (pupide) eripärad — näiteks kotikestesse või kookonitesse puwaitavad nukked mõnes ülemperekonnas.
Reformitud makroliblikaliste hulka kuuluvad järgmised ülemperekonnad:
- Mimallonoidea - kotikandjad
- Lasiocampoidea - lappet koid
- Bombycoidea - bombycoidea koidud
- Noctuoidea - öökullitajad
- Drepanoidea - drepanoidid
- Geometroidea - tolmuussid
- Axioidea - Euroopa kuldkärbsed
- Calliduloidea - Vana Maailma liblikapüüdjad.
- Hedyloidea - Uue Maailma liblikapüüdjad (või liblikapüüdjad)
- Hesperioidea - kippurid
- Papilionoidea - tõelised liblikad
Elutsükkel ja ökoloogia: makroliblikad läbivad nagu kõik Lepidoptera täieliku muutumise (metamorfosi) — muna → vastne (tuntud ka kui röövik) → nukk → täisliblikas. Vastsed on peamiselt taimtoidulised ja paljud liigirühmad on oluliselt seotud konkreetsete taimeliikidega (toidutaimed määravad levikut ja ökoloogiat). Mõned makroliblikad on olulised tolmeldajad (eriti päevased liblikad), teised võivad olla põllumajanduslikud kahjurid (nt kahju tekitavad vastsed), ja mitmed osalevad toiduahelates saakloomade või parasiitide rollis.
Levik ja mitmekesisus: makroliblikad on maailmas laialt levinud — neid leidub kõigil mandritel (välja arvatud Antarktika) ning nad hõlmavad väga erinevaid elupaiku: metsi, rohumaid, rannikualasid ja kõrbeid. Mõned ülemperekonnad on piirkondlikult spetsiifilised (nt Hedyloidea Uues Maailmas), teised on kosmopoliitsed.
Tähtsus ja kaitse: makroliblikad on ökoloogiliselt ja kultuuriliselt olulised — nad aitavad tolmeldada taimi, on indikaatorliigid elupaikade seisundi hindamiseks ja paljudele inimestele esteetilise väärtusega. Samas on nad ohustatud elupaikade kadumise, intensiivse põllumajanduse kemikaalide, valgusaastuse ja kliimamuutuste tõttu. Konservatsioonimeetmed hõlmavad elupaikade säilitamist, mürgivabade koridoride loomist ja valgustuspraktikate muutmist linnakeskkondades.
Tuvastamise näpunäited: makroliblikate tuvastamisel aitab silmas pidada järgmisi märke — tiibade suurus ja muster, antennide kuju (papilionoidea kippuvad omama klubiotsaga antenne), öö- või päevane aktiivsus, tiibade servade kuju ning mõnede gruppide spetsiifilised helisensorid või struktuurid (nt Noctuoidea tympanal-organid). Süsteemsed ja taksonoomilised eristused põhinevad tiibade soonte (veenide) mustril, genitaliaalide morfoloogial ja molekulaarsetel andmetel.
Kolm viimast moodustavad Rhopalocera ehk liblikad.
Uuemaid uuringuid ja taksonoomiat: Lepidoptera taksonoomia on pidevas arengus — molekulaarsed andmed on viimastel aastakümnetel saanud järjest olulisemaks ja on viinud mõningate klassifikatsiooniliste ümberpaigutusteni. See tähendab, et „makroliblikate” piirid ja nende hulka kuuluvate rühmade järjestus võivad tulevikus veel täpsustuda, kui ilmub rohkem genoomilisi ja laialdasi filogeneetilisi analüüse.