Mycobacterium on bakterite perekond, kuhu kuulub umbes 100 liiki.See perekond hõlmab patogeene, mis teadaolevalt põhjustavad imetajatel tõsiseid haigusi, sealhulgas tuberkuloosi (Mycobacterium tuberculosis) ja leepratõbe (Mycobacterium leprae).

Mükobakterid võivad koloniseerida oma peremeest ilma, et peremees ilmutaks mingeid kahjulikke tunnuseid. Paljud inimesed kogu maailmas on nakatunud M. tuberculosis'ega, ilma et neil oleks mingeid märke.

Mükobakteriaalsed infektsioonid on raskesti ravitavad. Organismid on oma rakuseina tõttu vastupidavad. Lisaks sellele on nad looduslikult resistentsed mitmete rakuseina ehitamist häirivate antibiootikumide, näiteks penitsilliini suhtes. Tänu oma ainulaadsele rakuseinale suudavad nad kaua üle elada hapete, leeliste, detergentide, oksüdatiivsete löökide, komplemendi lüüsi ja paljude antibiootikumide toimel.

Enamik mükobaktereid on tundlikud antibiootikumide klaritromütsiini ja rifamütsiini suhtes, kuid on tekkinud antibiootikumidele resistentsed tüved.

Kreeka eesliide myco tähendab "seen". Kui neid kasvatatakse vedelike pinnal, on mükobakterite kasv sarnane hallitusseente kasvule.

Mis on mükobakterid — lühike kokkuvõte

Mükobakterid on aeglasekasvulised kuni mõõdukalt kiirekasvulised grampositiivsed aerobsed bakterid, mille raku- ja väliskesta koostis erineb tavalistest bakteritest. Nende rakusein sisaldab rikkalikult lipiide (nt. mykolhape), mis annab neile karakteristilise happekindla värvimise tunnuse ning kaitseb keskkonnamõjude ja paljude ravimite eest.

Olulisemad liigid ja haigustekitajad

  • Mycobacterium tuberculosis — peamine tuberkuloosi põhjustaja inimestel. Levinud eelkõige kopsutuberkuloosi vormis, kuid võib mõjutada ka muid organeid (ekstrapulmonaarne tuberkuloos).
  • Mycobacterium leprae — tekitab leepra (Hansen'i tõbi), mis kahjustab peamiselt naha ja perifeerseid närve.
  • Mittekliiniliselt olulised, kuid kliiniliselt olulised rühmad: erinevad mittekonventsionaalsed mükobakterid (NTM), nt M. avium-kompleks (MAC), M. kansasii, M. abscessus jt — võivad põhjustada kopsu-, naha- ja pehmekoeinfektsioone, eriti immuunpuudulikkusega patsientidel.

Struktuur ja eluomadused

Mükobakterite raku sein koosneb paksust lipiidikihist, mis sisaldab mykolhappeid ja muudab need happekindlaks (Ziehl–Neelsen'i värvimisega happekindlaks). See struktuur annab neile:

  • suure resistentsuse desinfekteerivate ainete ja keemilistele mõjutajate vastu;
  • stabiilsuse keskkonnas — nad võivad püsida elujõulisena pinnal ja niiskes keskkonnas pikka aega;
  • vajaduse pikaajaliste ja kombineeritud ravimikuuride järele nakkuste ravis.

Haigused — tuberkuloos ja leepra

Tähelepanuväärsemad haigused on tuberkuloos ja leepra:

  • Tuberkuloos (TB)
    • Levimine: peamiselt õhu kaudu köhimisel või aevastamisel levivate piiskade kaudu.
    • Sümptomid: köha, mõnikord veri sputumis, palavik, öised higistamised, kaalulangus ja väsimus. Ekstrapulmonaarne TB võib anda spetsiifilisi sümptomeid sõltuvalt haaratud elundist.
    • Olulisus: globaalne probleem — ravivõimalused on olemas, ent ravi on pikk (mitme ravimi kombinatsioon 6+ kuud) ja keeruline resistentsuse tõttu.
  • Leepra (Hansen'i tõbi)
    • Levimine: pikaajaline ja vaevumärgatav kontakt nakatunud isikutega; haiguse levimismehhanism ei ole täielikult mõistetud.
    • Sümptomid: naha plekid, tundlikkuse kaotus kahjustatud piirkondades, närvikahjustused, jäsemete deformatsioonid hilisemas staadiumis.
    • Teraapia: kombineeritud ravimravi (multidrug therapy) on efektiivne ja takistab haiguse levikut ning puude tekkimist, kui ravi alustatakse varakult.

Diagnoos

  • Mikroskoopia ja happekindel värvimine (nt Ziehl–Neelsen) — kiire, kuid mitte alati tundlik meetod.
  • Sputumi või muude proovide kultiveerimine — kulub aega (eriti M. tuberculosis puhul), kuid annab täpsema identifitseerimise ja võimaldab tundlikkuse testimist.
  • Molekulaarsed meetodid (PCR) — kiiremad ja tundlikumad; võimaldavad ka resistentsuse markereid tuvastada.
  • Seroloogilised ja kliinilised hindamised leepra kahtluse korral ning närvivastuste uuringud.

Ravi ja ravivõtted

Tavaliselt kasutatakse mitut ravimit samaaegselt, et vältida resistentsuse teket ja tagada organismi täielik hävitamine. Tuberkuloosi esmavaliku ravimid hõlmavad rifampitsiini, isoniazidi, etambutooli ja pürazinamidi; ravikuur kestab tavaliselt vähemalt 6 kuud. Leepra ravi hõlmab pikemaajalist kombineeritud ravi (nt dapson, rifampitsiin, klofasamiin) vastavalt WHO juhistele.

Ravi edukuse eeltingimused:

  • ravi alustada varakult ja lõpetada vastavalt juhisele;
  • adherentsuse tagamine (ravimite järjepidev kasutamine);
  • monitooring ja kõrvaltoimete jälgimine;
  • ravirežiimi muutmine, kui tuvastatakse resistentsus (nt MDR- ja XDR-TB puhul kasutatakse teiseseid ja kolmanda järgu ravimeid).

Antibiootikumiresistentsus

Mükobakteritel on ajas tekkinud mitmeid resistentsusmehhanisme. Eriti tõsine on mitme ravimi suhtes resistentsete tuberkuloositüvede (MDR-TB) ning laialdase resistentsusega tüvede (XDR-TB) teke. Resistentsuse leviku piiramiseks on oluline:

  • õige ja täieliku ravikuuri järgimine;
  • spetsialiseeritud resistentsuse testimine ja kohandatud raviplaanid;
  • rahvusvahelised ennetus- ja kontrolliprogrammid.

Mittekonventsionaalsed mükobakterid (NTM)

Lisaks M. tuberculosis ja M. leprae’le põhjustavad mittekonventsionaalsed mükobakterid (NTM) inimestel haigusi, eriti immuunpuudulikkusega või kroonilise kopsuhaigusega patsientidel. NTM-infektsioonid võivad olla raskesti diagnoositavad ja vajavad spetsiifilist ravi, sest tundlikkusravimid erinevad tüvede lõikes.

Ennetus ja avalik tervis

  • Tuberkuloosi ennetamiseks kasutatakse BCG vaktsiini riikliku vaktsineerimisprogrammi osana enamikus riikides; vaktsiin kaitseb eelkõige raske lapseea ekstrapulmonaarse TB vastu.
  • Õhkkaitsemeetmed haiglates (proper ventilation, respiratoorne isolatsioon) ja isikukaitsevahendite kasutamine tervishoiutöötajate seas.
  • Juhtumite varajane avastamine, kontaktide jälgimine ning ravi algatamine — võtmetähtsusega kogu ühiskonna tasandil.

Kokkuvõte

Mükobakterid on eripärase ehituse ja käitumisega bakterirühm, mis sisaldab nii laialt levinud ja ohtlikke haigustekitajaid (nt M. tuberculosis ja M. leprae) kui ka mitmeid keskkonnas leiduvaid liike, mis võivad põhjustada haigusi nõrgema immuunsusega inimestel. Nende diagnostika, ravi ja ennetus nõuavad spetsiifilisi meetodeid ning tähelepanu resistentsuse tekke ennetamisele.