Nahhitševan—Aserbaidžaani eksklaavne autonoomne vabariik: ajalugu ja geograafia

Nahtšivani autonoomne vabariik on Aserbaidžaani merepiirita eksklaav. Piirkonna pindala on 5500 km². Idas ja põhjas piirneb see Armeeniaga, lõunas ja läänes Iraaniga ning loodes Türgiga. Eksklaav asub Kaukaasia lõunaosas, Araksi (Araz) jõe orus ja ümbritsevate mäestike vahel, mistõttu piirkonna geograafia on mägine ja künklik.

Geograafia ja kliima

Nahtšivanil on mitmekesine maastik: madalamad orud ja viljakad oruväljad vahelduvad kõrgete mäeahelike ja kiviste nõlvadega. Piirkonna kliima on kontinentaalne ja poolkõrbe-sarnane — suved on kuumad ja suhteliselt kuivad, talved külmad ning kohati lumised. Araksi jõgi eraldab Nahtšivanit paljudes kohtades Iraanist ning on oluline veeallikas põllumajandusele.

Ajalugu

Nakhchivanil on pikk ajalugu, mis ulatub tagasi neoliitikumisse. Alal on leitud arheoloogilisi mälestisi, mis näitavad inimasustuse olemasolu juba varastel ajal. Kaitstud ja strateegilise asendi tõttu on see maa kuulunud paljudele riikidele ja valitsejatele läbi sajandite.

Armeenia valduses oli see ala tuhat aastat. Keskaegadel kuulusid need alad erinevate kohalike ja piirkondlike võimude hulka, sh ka Kaukaasia Albania ja hiljem moslemi ning kristlike ruumide vahelne mõjude vaheldumine. Nakhchivan sai 16. sajandil Pärsia Safavide dünastia osaks, mis mõjutas piirkonna kultuuri ja usulist maastikku.

Pärast viimast Vene–Pärsia sõda 1826–1828 liideti see piirkond 1828. aastal Vene impeeriumi koos paljude teiste Lõuna-Kaukaasia aladega (Tärmini- ja Torkmani rahulepingute tagajärjel). 20. sajandi esimesel poolel muutus piirkond tugevalt poliitiliselt ebastabiilseks: pärast Esimest maailmasõda ja Vene impeeriumi lagunemist vahetusid võimud kiiresti—juunis 1918 jõudis ala lühiajaliselt osmanite kontrolli alla, seejärel tekkis ajutine Briti kontroll ning lõpuks toimus nõukogude võimu kehtestamine.

1920. aastal võtsid piirkonna üle nõukogude võimu jõud, sellega algas umbes seitsekümmend aastat Nõukogude korra all. 1921. aasta rahulepingute (sh Moskva ja Karsi lepingud) ning hilisemate otsustega määrati Nahtšivan ametlikult Aserbaidžaani sfääri kuuluvaks autonoomseks piirkonnaks. Nõukogude perioodil asutati Nahtšivani autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik (ASSR).

1990ndate ja Nõukogude Liidu lagunemise ajal muutus olukord: iseseisvumine ja Aserbaidžaani riiklikku taasloomisse liitumine tõid kaasa poliitilisi ja demograafilisi muutusi. Piirkonna ja selle ümbruse konfliktid, eriti armeenlaste ja aserbaidžaanlaste vahel, on jätnud sügava jälje nii paikade rahvastikus kui ka suhetes naabritega.

Demograafia ja kultuur

Peamised elanikud on etnilised aserid (azerbaidžaanlased) ning piirkonna ametlik keel on aseri türgi keel. Enamik elanikkonnast on muslimid (peamiselt šiiidid). Varasemate sajandite jooksul elas Nahtšivanis ka märkimisväärne armeenia kogukond, kuid 20. sajandi sündmused ja konfliktid muutsid piirkonna etnilist koosseisu.

Piirkonnas on rikkalik kultuuripärand: Nakhchivanis ja ümbruses on keskaegseid mausoleume, mošeesid ja arheoloogilisi paiku. Kuulsad mälestised on näiteks keskaegsed hauakambritest ja dekoratiivsest kivioskulptuurist kantud ehitised ning mitmed religioossed legendid ja pühapaigad, mis on olulised nii kohalikule identiteedile kui ka turismile. Traditsioonilised käsitööd, tekstiil ja vaibakudumine on osa kohalikust kultuurist.

Majandus ja infrastruktuur

Nahtšivanil on majandus, mis toetub peamiselt põllumajandusele (vili, viinamarjad, puuviljad, karjakasvatus), toiduainetööstusele ja väiksemale tööstusele. Piirkonnas on ka ehitustööstus ja käsitööettevõtteid. Piirkonna eripära — see, et tegu on eksklaaviga — mõjutab oluliselt kaubandust ja ühendusi: otsene maanteetransport Aserbaidžaani mandriosaga on keeruline ilma läbipääsulepinguteta läbi naaberriikide territooriumi.

Nahtšivanil on oma lennujaam (Nakhchivan International Airport), mis tagab õhutranspordi seosed Aserbaidžaani mandriosa ja mõnede välisriikidega. Raudtee- ja maanteeühendused on olemas, kuid neid hallatakse peamiselt läbi Iraani või Türgi suunal, sõltuvalt poliitilisest olukorrast ja lepingutest. Viimastel aastakümnetel on toimunud arendustöid teede, sotsiaal- ja energiasüsteemide parandamiseks.

Poliitiline staatus

Nahtšivan on ametlikult autonoomne vabariik Aserbaidžaani koosseisus. Tal on oma paikavalitsus ja seadusandlik kogu, kuid välis- ja julgeolekupoliitika ning suveräänsed küsimused jäävad Aserbaidžaani riigi pädevusse. Piirkonna autonoomia on ajalugu ja poliitiliste kokkulepete tulemus, sh 20. sajandi rahulepingud ja Nõukogude korra järelsed kokkulepped.

Tänapäev ja väljavaated

Nahtšivanil on strateegiline tähtsus Aserbaidžaanile, eriti seoses piiride ja transpordikoridoride küsimustega. Pärast 2020. aasta konfliktijärgses eris ajas on rahvusvaheline ja regionaalne poliitika püüdnud leida lahendusi piirkonna ühendamiseks mandriosaga, parandada naaberriikidega suhteid ning soodustada majandusarengut. Samas on piirkond jäänud geopoliitiliselt tundlikuks ja ligipääs sellele sõltub laiematest diplomaatilistest ja julgeoleku kokkulepetest.

Pealinn on Nakhchivan, mis on piirkonna administratiivne, kultuuriline ja majanduslik keskus ning kus asub suur osa autonoomse vabariigi institutsioonidest.

Kokkuvõte: Nahtšivani autonoomne vabariik on ajalooliselt ja strateegiliselt oluline eksklaav Aserbaidžaani koosseisus. Selle mägine geograafia, rikkalik ajalugu ja autonoomne poliitiline staatus teevad sellest piirkonnast erilise osa Kaukaasia ruumist, mille tulevik sõltub nii sisemistest arengutest kui ka laiematest regionaalsetest kokkulepetest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Nakhchivan autonoomne vabariik?

K: Kui suur on see piirkond?

K: Kui palju inimesi elab piirkonnas?

K: Milliste riikidega see piirkond piirneb?

K: Kui pikk on selle piir Armeeniaga?

K: Kui pikk on selle piir Iraaniga?

K: Kui pikk on selle piir Türgiga?

Otsing