Aatomimudel

Demokritose aatomiteooria

Demokritos arvas, et kui midagi ikka ja jälle pooleks lõigata, tuleb lõpuks lõpetada. Ta ütles, et seda viimast ainetükki ei saa enam väiksemaks lõigata. Demokritos nimetas neid väikeseid ainetükke aatomiteks, mis tähendab "jagamatu". Ta arvas, et aatomid kestavad igavesti, ei muutu kunagi ja neid ei saa hävitada. Demokritos arvas, et aatomite vahel ei ole midagi ja et kõik meie ümber on seletatav, kui me mõistame, kuidas aatomid töötavad.

Mõned teised filosoofid nõustusid, teised aga ei nõustunud. Neil ei olnud võimalik eksperimente teha, et näidata, kas tema teooria on tõene või mitte.

Boscovichi aatomiteooria

1758. aastal kirjeldas Roger Joseph Boscovich aatomiteooria eelkäijat.

Daltoni aatomiteooria

1803. aastal töötas Cumberlandis sündinud inglise teadlane John Dalton Demokritose teooria ümber järgmiselt:

1. Kogu aine koosneb aatomitest.
2. Et aatomid on jagamatud ja nähtamatud osakesed.
3. Et sama elemendi aatomid on sama tüüpi ja sama massiga.
4. Aatomid, millest keemilised ühendid koosnevad, esinevad kindlaksmääratud proportsioonides.
5. Keemilised muutused vastavad keemilises reaktsioonis osalevate aatomite ümberkorraldamisele.

Dalton defineeris aatomi kui elemendi põhiühiku, mis võib osaleda keemilises ühendis.

Thomsoni aatomimudel

1850. aastal konstrueeris Sir William Crookes "tühjendustoru", mis on klaasist toru, mille otstes on eemaldatud õhk ja metallelektroodid, mis on ühendatud kõrgepingeallikaga. Kui torus tekitatakse vaakum, võib näha valgusplahvatust, mis liigub katoodilt (negatiivselt laetud elektrood) anoodile (positiivselt laetud elektrood). Crookes nimetas seda emissiooni "katoodkiirguseks".

Pärast katoodkiirguse katseid tegi Sir Joseph John Thomson kindlaks, et kiirguse moodustasid negatiivsed laengud, sest neid tõmbas ligi positiivne poolus. Thomson teadis, et aatomid on elektriliselt neutraalsed, kuid ta tegi kindlaks, et selleks peaks aatomil olema sama palju negatiivseid ja positiivseid laenguid. Negatiivsed laengud nimetati elektronideks (e-).

Vastavalt aatomite neutraalse laengu kohta tehtud oletustele pakkus Thomson välja esimese aatomimudeli, mida kirjeldati kui positiivselt laetud kera, millesse elektronid olid paigutatud (negatiivse laenguga). See on tuntud kui ploomipudingi mudel.

1906. aastal tegi Robert Millikan kindlaks, et elektronide Coulombi (C) laeng on -1,6 * 10⁻¹⁹, mis võimaldas arvutada selle massi kui pisikese, 9,109 * 10 ⁻³¹kg.

Samal ajal võimaldasid Eugene Goldsteini katsed 1886. aastal katoodlahenduslambidega kindlaks teha, et positiivsete laengute mass on 1,6726 * 10⁻²⁷ kg ja elektrilaeng +1,6 * 10 C⁻¹⁹. Lord Ernest Rutherford nimetas hiljem need positiivselt laetud osakesed prootonideks.

Rutherfordi aatomimudel

Uus-Meremaa füüsik Ernest Rutherford esitas 1910. aastal idee, et aatomi positiivsed laengud asuvad peamiselt aatomi keskmes, tuumas, ja elektronid (e-) selle ümber.

Rutherford näitas seda, kui ta kasutas alfa-kiirguse allikat (heeliumist), et tabada väga õhukesi kuldlehti, mida ümbritses tsinksulfiidist lambivari, mis alfa-kiirguse tabamisel tekitas nähtavat valgust. Seda eksperimenti nimetati Geiger-Marsdeni eksperimendiks või kuldfooliumi eksperimendiks.

Selleks ajaks olid aatomi põhielemendid selge, lisaks avastati, et ühe elemendi aatomid võivad esineda isotoopidena. Isotoobid erinevad tuumas olevate neutronite arvu poolest. Kuigi see mudel oli hästi arusaadav, on tänapäeva füüsika edasi arenenud ja tänapäevaseid ideid ei saa lihtsalt arusaadavaks teha. Mõningat ettekujutust tänapäeva aatomifüüsikast võib leida alljärgnevas tabelis olevatest linkidest.

Kaasaegne füüsika

Aatomid ei ole elementaarosakesed, sest nad koosnevad subatomaarsetest osakestest nagu prootonid ja neutronid. Ka prootonid ja neutronid ei ole elementaarosakesed, sest nad koosnevad veel väiksematest osakestest, mida nimetatakse kvarkideks ja mida ühendavad omavahel teised osakesed, mida nimetatakse gluoonideks (sest need "liimivad" kvarkid aatomis kokku). Kvarkid on elementaarosakesed, sest kvarke ei saa edasi lagundada.