Programmeeritud õppimine (või "programmeeritud õpetamine") on teaduspõhine süsteem, mis aitab õppijatel edukalt töötada. Meetod juhindub erinevate rakenduspsühholoogide ja pedagoogide tehtud uuringutest. Programmeeritud õppimine rõhutab õppija aktiivset osalemist, järjestikust eesmärgistamist ja süsteemset tagasisidet, et tagada teadmiste omandamine väikeste, kontrollitavate sammude kaudu. Meetodit kasutatakse nii faktide ja oskuste harjutamiseks kui ka mitmetel kaugeleulatuvamatel õpiväljadel, kui disain on mõeldud ka probleemilahenduse ja ülekande soodustamiseks.

Õppematerjal on mingisuguses õpikus või õppemasinas või arvutis. Andmekandja esitab materjali loogilises ja testitud järjestuses. Tekst on väikeste sammude või suuremate tükkidena. Iga sammu järel esitatakse õppijatele küsimus, et kontrollida nende arusaamist. Seejärel näidatakse kohe õiget vastust. See tähendab, et õppija teeb kõigis etappides vastuseid ja saab kohe teada tulemusi. Tänapäeval viiakse sama põhimõtteline lähenemine sageli läbi tarkvarapõhiste lahenduste, mis võimaldavad kohanduvat ehk adaptatiivset järjekorda, statistilist jälgimist ja pikemaajalist tulemuste analüüsi.

On üsna huvitav, et Edward L. Thorndike kirjutas 1912. aastal: "Kui mehaanilise leidlikkuse ime abil saaks raamatut nii korraldada, et ainult see, kes on teinud, mis on ette nähtud esimesel leheküljel, saaks nähtavaks teise lehekülje ja nii edasi, siis saaks paljusid asju, mis praegu nõuavad isiklikku juhendamist, hallata trükkimise abil."

Thorndike aga ei teinud oma ideega midagi. Esimese sellise süsteemi töötas välja Sidney L. Pressey 1926. aastal. "Esimene... [õppemasin] töötas välja Sidney L. Pressey... Ehkki algselt arendati välja isehäälestusmasinana... [see] demonstreeris oma võimet tegelikult õpetada". Aastakümneid hiljem arendasid käitumuslikud psühholoogid, eelkõige B. F. Skinner, edasi programmõpetuse ideid ja õppemasinatega seotud tehnoloogiat, rõhutades operantset tingimist, kiiret tagasisidet ja õppetöö fragmentideviisi esitamist. 1950.–1960. aastail ilmus hulgaliselt programmeeritud õpikeskkondi nii trükitud kui mehaanilisel kujul ning neist arenesid välja tänased arvutipõhised õppesüsteemid.

Põhimõtted

  • Järjestus ja sukeldumine — materjal on üles ehitatud loogiliste sammude kaupa, alustades lihtsast ja liikudes keerukama suunas.
  • Väikesed õppetükid (chunking) — informatsioon jagatakse hallatavateks osadeks, et vähendada kognitiivset koormust.
  • Aktivne vastamine — õppija peab alati reageerima (nt vastuse andmine, ülesande täitmine), mitte ainult passiivselt lugema.
  • Viivitamatu tagasiside — õige või vale vastus selgitatakse kohe, mis tugevdab õiget vastust ja parandab vigu.
  • Enesetempo — õppija liigub edasi oma tempos, kordab ja tagasipöörab vastavalt vajadusele.
  • Mastery learning — edasi liigutakse alles siis, kui eelnev lõik on omandatud soovitud tasemel.

Kasutamine ja näited

  • Peamised rakendused on keeleõppes, matemaatikas, faktide meeldejätmisel, tehnilistes oskustes ja protseduuride õpetamisel.
  • Vanal ajal kasutati mehhaanilisi õppemasinaid ja programmeeritud õpikuid; tänapäeval on sarnased põhimõtted kasutusel arvutipõhistes õppemoodulites, e‑learning-platvormides, tarkvaras, mis kasutab adaptiivset algoritmi, ning mobiiliõppes (microlearning).
  • Ka testipõhised kontrollsüsteemid, intelligentset tutorid ja kordussüsteemid (spaced repetition) põhinevad paljuski programmeeritud õppimise ideedel.

Eelised ja piirangud

  • Eelised: efektiivsus, selge struktuur, kohe tagasiside, skalaarivus (suur hulk õppijaid), sobilik algtaseme oskuste õpetamiseks ning toestuseks iseseisval õppel.
  • Piirangud: liigne käitumuslik fookus võib eirata loomingulisust ja kõrgemat kriitilist mõtlemist; halb disain teeb õppest mehaanilise ja demotiveeriva; piiratud sotsiaalne suhtlus, kui metoodikat kasutatakse üksnes iseseisva arvutipõhise lahendusena.

Kuidas hästi disainida programmeeritud õppimist

  • Tee põhjalik vajaduste ja sihtgrupi analüüs: millised eeloskused on olemas, milline on eesmärgitasemete järjestus.
  • Jagage sisu selgeteks, kontrollitavateks sammudeks ja määrake iga sammu selged õpitulemused.
  • Kohesta küsimused ja tegevused, mis nõuavad aktiivset vastamist, mitte ainult äratundmist.
  • Tagasiside peab olema konkreetne, informatiivne ja suunatud veaparandusele; lisa lühike selgitus, miks vastus oli õige või vale.
  • Kombineeri lineaarseid ja harvem vajadusel harunemistega (branching) teid, et toetada erinevaid õppijaid.
  • Lisa ülesandeid, mis nõuavad teadmiste ülekandmist reale probleemidele, et vältida pelka mehaanilist roteerimist.
  • Kasuta motivatsioonielemente (eesmärgid, autasud, edusammude jälgimine) ning integreeri sotsiaalseid komponente, kui sobib (arutelud, tagasiside eakaaslastelt).

Kaasaegsed suundumused

Tänapäeval on programmeeritud õppimine osa laiemast adaptatiivsest õpikeskkondade ja intelligentsete juhendajate maastikust. Masinõpe ja analüütika võimaldavad pakkuda personaalset teekonda, prognoosida rikkeid ja soovitada kordusi. Gamifikatsioon, mikroõpe (microlearning) ja mobiilne juurdepääs muudavad selle metoodika kättesaadavamaks ja paindlikumaks. Samas rõhutavad kaasaegsed pedagoogilised mudelid, et programmeeritud õpe töötab kõige paremini siis, kui seda kombineeritakse juhendaja, rühmatöö ja avatud probleemilahendusega.

Lõppkokkuvõttes on programmeeritud õppimine väärtuslik tööriist pedagoogide ja koolitajate repertuaaris — kui seda rakendada läbimõeldult ja õppija vajadusi arvestades, võib see oluliselt kiirendada ja kindlustada õppimist.