Programmeeritud õppimine

Programmeeritud õppimine (või "programmeeritud õpetamine") on teaduspõhine süsteem, mis aitab õppijatel edukalt töötada. Meetod juhindub erinevate rakenduspsühholoogide ja pedagoogide tehtud uuringutest.

Õppematerjal on mingisuguses õpikus või õppemasinas või arvutis. Andmekandja esitab materjali loogilises ja testitud järjestuses. Tekst on väikeste sammude või suuremate tükkidena. Iga sammu järel esitatakse õppijatele küsimus, et kontrollida nende arusaamist. Seejärel näidatakse kohe õiget vastust. See tähendab, et õppija teeb kõigis etappides vastuseid ja saab kohe teada tulemusi.

On üsna huvitav, et Edward L. Thorndike kirjutas 1912. aastal: "Kui mehaanilise leidlikkuse ime abil saaks raamatut nii korraldada, et ainult see, kes on teinud, mis on ette nähtud esimesel leheküljel, saaks nähtavaks teise lehekülje ja nii edasi, siis saaks paljusid asju, mis praegu nõuavad isiklikku juhendamist, hallata trükkimise abil."

Thorndike aga ei teinud oma ideega midagi. Esimese sellise süsteemi töötas välja Sidney L. Pressey 1926. aastal. "Esimene... [õppemasin] töötas välja Sidney L. Pressey... Ehkki algselt arendati välja isehäälestusmasinana... [see] demonstreeris oma võimet tegelikult õpetada".

Hilisemad arengud

Teises maailmasõjas, kus sõjavägi oli suures osas ajateenistusse kutsutud, pöörati suurt rõhku väljaõppele. Õpitu mõjutas haridust ja väljaõpet pärast sõda. Üks peamisi meetodeid oli filmide kasutamine grupiväljaõppe meetodina. Väljaõppefilmide tõhususe kohta tehti ulatuslikke uuringuid. Ühes aruandes kommenteerib Lumsdaine, et filmide uurimine kestis "umbes 1918. aastast kuni tänapäevani" (s.o 1962).

Uuringust selgusid mõned järeldused. Üks neist oli see, et filmid on suurepärased olukorra või operatsiooni ülevaate andmiseks. Kuid vähem õnnestus neil üksikasjadest aru saada. Mõned filmi (ja hiljem ka televisiooni) üldised omadused tõusid esile. Üks neist on see, et film kulgeb omas tempos. Teine on see, et vaatajalt ei nõuta konkreetseid vastuseid ega tegevusi. Kolmas on see, et publik on mitmekesine, mõnikord tohutult mitmekesine. See annab vihjeid, kuidas õppefilme parandada.

1946. aastal Yale'i ülikoolis tehtud eksperimendis pandi õpilastele esitatud küsimused südame ja vereringe kohta käiva filmi lõikude vahele, kusjuures õiged vastused anti pärast õpilaste vastamist (tulemuste tundmine). See lisas oluliselt filmist õpitu hulka. Lumsdaine kommenteeris, et isegi põhifilmi näitamine kaks korda ei olnud nii tõhus kui küsimuste ja vastustega versiooni näitamine. ⁶¹²

Seosed selle katse ja Pressey eksperimendi vahel olid ilmselged. Õppijate aktiivset reageerimist ja kasulikku tagasisidet tegevuste kohta peeti nüüd iga eduka õppesüsteemi kriitiliseks elemendiks. Pressey töö oli pooleldi unustatud, kuid nüüd tunnistati see oluliseks.

Programmeeritud õppimine saabub

Mis on programmeeritud õppimine?

Kui filmidest õppimise kohta oli juba nii palju uuringuid tehtud, siis mida täpselt lisas programmeeritud õppimine? Lühike vastus on "stiimulite kontroll", mille all mõeldakse laias laastus õppematerjali ennast. Ka programmeeritud õppimise puhul pakuti välja terviklik süsteem, mis sisaldas neid etappe:

Kursuse eesmärgid on sõnastatud objektiivselt ja mõõdetavalt.
Tehakse eeltest või märgitakse esialgne käitumine.
Ette on nähtud järeltest.
Materjalid on katsetatud ja vastavalt tulemustele läbi vaadatud (arengukatsetused).
Materjalid on konstrueeritud vastavalt etteantud skeemile (stiimulite kontroll).
Materjal on paigutatud sobivate etappide kaupa.
Õppija peab aktiivselt (mitte tingimata avalikult) reageerima.
Korraldatakse vastuste kinnitamine (tulemuste teadasaamine).
Õppevahend on sobiv õppeaine ja õpilaste jaoks.
Materjalid on iseseisvalt või õppijale sobival viisil esitatud.

Klaus arutas kasulikult erinevaid programmeerimistehnikaid.

Kaks peamist süsteemi

Kuigi on pakutud veel kolm või neli süsteemi, käsitleme siinkohal kahte kõige tuntumat meetodit.

Üks neist oli Norman Crowder, USA õhujõudude psühholoog. Tal oli palutud uurida lennukite hooldustöötajate väljaõpet. Crowderi süsteem seisnes selles, et ta esitas tekstis valikvastustega küsimusi ja andis iga alternatiivi kohta tagasisidet. Selle meetodi näited näitavad, et küsimustes pakutud alternatiivid olid valitud nii, et need hõlmasid vigu, mida õpilased tõenäoliselt teevad.

Palju tuntum oli teine programmeeritud õppimise stiil, mille pakkus välja käitumisspetsialist B. F. Skinner. Skinner esitas mõned väga mõjusad kriitilised märkused traditsiooniliste õpetamismeetodite kohta. Tema programmeeritud õpetamise skeem seisnes selles, et ta esitas materjali "tugevdamise kava" osana tüüpilisel behavioristlikul viisil. Skinneri behaviorismi teooria programmeeritud tekst on kõige täielikum näide tema ideede rakendamisest. Skinner oli suurepärane oma ideede populariseerija, nagu võib näha sellest lõigust:

"On lihtne töö, mida tuleb teha. Ülesannet võib konkreetselt sõnastada. Vajalikud tehnikad on teada. Varustus on kergesti kättesaadav. Mitte miski ei takista, välja arvatud kultuuriline inertsus... Me oleme põneva ja revolutsioonilise ajajärgu lävel, mil inimese teaduslik uurimine pannakse tööle inimese parimates huvides. Haridus peab mängima oma osa. Ta peab aktsepteerima tõsiasja, et hariduspraktika põhjalik revideerimine on võimalik ja vältimatu...".

Mõlemad meetodid esitati algselt masinates ja mõlemad esitati hiljem raamatuna. Mõlemad süsteemid olid teatud määral õpilaskesksed. Need olid individuaalsete õppijate õpetamise viisid, kes töötasid oma tempos. Mõlemad süsteemid kasutasid (erineval viisil) õppimise edendamiseks teadmisi tulemustest. ^p619 Mõlemas süsteemis testiti sisu eelnevalt, et tuvastada probleemid ja need ära siluda. Mõlemad süsteemid rõhutasid selgeid õppe-eesmärke. Õppimise edukust mõõdeti võrdse raskusastmega eel- ja järelteste. Paljud praktilised testid näitasid nende meetodite tõhusust.

Paljud neist ideedest on üle võetud ja kasutatud teistes haridusvaldkondades, näiteks avatud õppes (vt Avatud Ülikool) ja arvuti abil toimuvas õppes.

Küsimused ja vastused

K: Mis on programmeeritud õppimine?

V: Programmeeritud õppimine on psühholoogide ja pedagoogide poolt läbi viidud uuringutel põhinev õppesüsteem, mis aitab õppijatel edukalt töötada.

K: Mida kasutatakse programmeeritud õppes materjali esitamiseks?

V: Õpitavat materjali esitatakse mingisuguse õpiku või õppemasinaga või arvutiga.

K: Kuidas esitatakse materjali programmeeritud õppes?

V: Materjal esitatakse loogilises ja testitud järjestuses väikeste sammude või suuremate osade kaupa.

K: Mis juhtub pärast iga sammu programmeeritud õppes?

V: Pärast iga sammu esitatakse õppijatele küsimus, et kontrollida nende arusaamist, ja õige vastus näidatakse kohe.

K: Kes pakkus esimesena välja programmeeritud õppimise idee raamatu kaudu?

V: Edward L. Thorndike pakkus raamatu kaudu programmeeritud õppimise idee välja 1912. aastal.

K: Kes töötas välja esimese õppemasinaga?

V: Esimese õppemasinat töötas välja Sidney L. Pressey.

K: Mis oli algselt esimese õppemasinaga seotud eesmärk?

V: Esimene õppemasin töötati algselt välja kui iseõppemasin, kuid see demonstreeris oma võimet tegelikult õpetada.