Itaalia piirkonnad: 20 regiooni, eriseadused ja haldus

Avasta Itaalia 20 piirkonda: eriseadused, haldusõigus, keeled ja eripärad — Sardiinia, Sitsiilia, Alto Adige/Südtirol ja kuidas piirkonnad mõjutavad kohalikku elu.

Itaalia on Euroopa lõunaosas asuv riik. See on jagatud 20 piirkonnaks. Piirkond on riigi osa, millel on oma valitsus ja president. Igal piirkonnal on regionaalne nõukogu (parlament), mis valitakse tavaliselt iga viie aasta järel ning valmistab ette kohalikke seadusi ja eelarveid.

Piirkondade ülesanded ja pädevused

Itaalia piirkondadel on mitmeid olulisi haldusülesandeid. Nad saavad otsustada kohaliku arengu ja teenuste üle ning jagada raha kohalikele omavalitsustele ja ettevõtetele. Tavaliste piirkondade pädevusse kuuluvad näiteks:

• haiglate ja tervishoiusüsteemi piirkondlik korraldus;
• õppeasutuste korraldus ja osaliselt koolipoliitika;
• transpordi planeerimine ja lokaalne ühistransport;
• keskkonnaprobleemid, ruumiline planeerimine ja infrastruktuur;
• majanduse ja turismi toetamine, kohaliku ettevõtluse ergutamine;
• avaliku korra ja kohaliku politsei küsimused.

Piirkonnad saavad kasutada nii riiklikke vahendeid kui ka oma tulusid (maksud, tasud, Euroopa Liidu toetusfondid) ning neil on seadusandlik algusõigus teatud valdkondades. Konkreetne pädevuste jaotus sõltub sellest, kas piirkond on tavapärane (statuto ordinario) või omab eriseadust (statuto speciale).

Eriseadusega piirkonnad ja keeleline mitmekesisus

Mõnes piirkonnas on ajalooliselt tekkinud erilised asjaolud — näiteks keeleline mitmekesisus või geograafiline eraldatus — mistõttu neil on rohkem autonoomiat. Näiteks Alto Adige/Südtirolis räägivad paljud inimesed peamiselt saksa keelt ning lisaks leidub ka ladina keele sugulaseid, mistõttu see piirkond on "eriline" ja saab otsustada rohkem asju isereguleerimise kaudu.

Sardiinia ja Sitsiilia on saared ning neil on sageli teistsugused sotsiaalsed ja majanduslikud väljakutsed kui mandriosadel. Neil on ka erinev õigusalane ja finantsiline autonoomia — need ning mõned teised piirkonnad on määratud kui eriseadusega piirkonnad (itaalia: Regione a statuto speciale), mis annab neile suurema õigusliku ja eelarvelise sõltumatuse riigivõimust.

Peamised eriseadusega piirkonnad on:

• Valle d'Aosta / Vallée d'Aoste (Aosta org)
• Trentino-Alto Adige / Südtirol (Trento ja Lõuna-Tirool)
• Friuli-Venezia Giulia
• Sardiinia (Sardegna)
• Sitsiilia (Sicilia)

Neid piirkondi iseloomustab tihti suurem õigus anda kohalikke seadusi ja säilitada suurem osa maksurahast, samuti keeleseadused, mis kaitsevad vähemuskeeli (näiteks prantsuse Valle d'Aostas, saksa ja ladina lõunatirooli piirkonnas ning sloveeni ja friuli keeltega aladel).

Itaalia 20 piirkonda (näited)

Siin on ülevaade Itaalia 20 piirkonnast, koos itaaliakeelsete nimetustega sulgudes:

• Abruzzo (Abruzzo)
• Basilicata (Basilicata)
• Calabria (Calabria)
• Campania (Campania)
• Emilia-Romagna (Emilia-Romagna)
• Friuli-Venezia Giulia (Friuli-Venezia Giulia)
• Lazio (Lazio)
• Liguria (Liguria)
• Lombardia (Lombardia)
• Marche (Marche)
• Molise (Molise)
• Piemonte (Piemonte)
• Puglia (Puglia)
• Sardiinia (Sardegna)
• Sitsiilia (Sicilia)
• Toscana (Toscana)
• Trentino-Alto Adige / Südtirol (Trentino-Alto Adige / Südtirol)
• Umbria (Umbria)
• Valle d'Aosta (Valle d'Aosta / Vallée d'Aoste)
• Veneto (Veneto)

Piirkonnad jagunevad omakorda väiksemateks haldusüksusteks — provintsideks ja omavalitsusteks (comuni) ning mõnes suurlinnapiirkonnas on moodustatud ka metropolitaani linnad. See mitmetasemeline haldus võimaldab kombineerida riiklikku ühtsust kohaliku pädevuse ja paindlikkusega.

Kokkuvõttes annab Itaalia piirkondlik süsteem võimaluse arvestada riigi sisemise mitmekesisusega — olgu selleks keeleline eripära, saarte geograafiline asend või kohalik majandus —, säilitades samal ajal riigi ühtsuse ja rahvusvahelise poliitika koordineerimise.

Otsing