Saksi-Coburg-Saalfeldi hertsogkond oli üks Ernestini hertsogkondadest. Ernest, kes sai 1464. aastal Saksimaa kuurvürstiks, jagas oma territooriumi oma poegade vahel, ja aastate jooksul tekkis üha rohkem väikseid hertsogkondi.
Asutamine ja territoriaalne areng
Saksi-Coburg-Saalfeld reformiti 29. juulil 1735, kuigi Coburgil ja Saalfeldil oli alates 1699. aastast sama valitseja. Hertsogkond kujunes välja Ernestini dünastia pikkade päranduste ja jagunemiste tulemusena, mis lõid Kesk-Saksamaale mitmeid väiksemaid iseseisvaid hertsogkondi. Geograafiliselt asus Saksi-Coburg-Saalfeld tänapäeva Bayersu ja Tüüringi piirialal, mille keskuseks oli tavaliselt Coburg (Coburgi linn) ning halduslikult hõlmas see piirkonda ümbruskondadega nagu Saalfeld.
Valitsemine, õigusjärjestus ja eluolu
Hertsogkonna valitsemine toimus traditsioonilise dünastilise mudeli alusel: võim kuulus hertsogile ja pärandus järgnevatele meesliinidele vastavalt salic'i seadusele (meesperede eelisõigus). Majandus oli valdavalt talupõhine, ent Coburgi linn tegutses olulise kaubandus- ja käsitöökeskusena. Kultuuriliselt ning arhitektuurselt jättis Saksi-Coburg-Saalfeld oma jälje: hertsogkonna paleed, kirikud ja linnaehitus näitasid barokset ja klassitsistlikku maiku, nagu paljudes teistesgi Saksa väikesuurehertsogkondades.
Rahvusvaheline tähtsus ja järeltulijad
Võrreldes suurriikidega oli Saksi-Coburg-Saalfeld poliitiliselt väike, kuid selle dünastia liikmed mängisid hiljem suurt rolli Euroopa dünastilises poliitikas. Hertsogkond kuulus Napoleoni sõdade järel 19. sajandi alguses Saksa Liitu ja pärast Viini kongressi 1815 ka Saksa Konföderatsiooni liikmeks. Duunasteenistusest ja abielulüli kaudu jõudsid Coburgi suguvõsa liikmed Euroopa troonidele ja aadliperekondadesse; sellega sai alguse laialdasem tuntus, mis kulmineerus näiteks prints Albertiga, kes abiellus Suurbritannia kuninganna Victoria kõrval (Albert oli Coburgi dünastiast).
Lõpp ja ümberkorraldus (1825–1826)
Kuna hertsogkondade valitsejateks võisid olla ainult mehed, lakkas Saxe-Coburg-Saalfeld eksisteerimast 1825. aastal, kui Saxe-Gotha-Altenburgi hertsogite viimane meesjärglane suri. Selle surma tagajärjel algasid läbirääkimised ja leppemised teiste Ernestini hertsogkondade vahel, mis viisid 1826. aasta reeglipärase ümberjaotamiseni. Erinevad hertsogid korraldasid oma territooriumid ümber: Saalfeld läks Saksi-Meiningeni hertsogitele, Altenburg läks Saksi-Hildburghauseni hertsogile, kes omakorda loovutas Hildburghauseni Saksi-Meiningeni hertsogile. Samal ajal ühendati Gotha ja Coburg uueks Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogkonnaks – see uus ühendus kestis kuni monarhia lõppuni 20. sajandil.
Pärand
Saksi-Coburg-Saalfeldi pärand on mitmekihiline: see hõlmab nii arhitektuurilist ja kultuurilist pärandit Coburgi ja Saalfeldi piirkondades kui ka dünastilist mõju, mis levis läbi abielude üle kogu Euroopa. Kuigi territoriaalselt oli tegemist väikese hertsogkonnaga, oli selle tähendus Euroopa suguvõsade võrgustikes ja 19. sajandi poliitilises ajaloos märkimisväärne.
