Seerum (vereseerum) — koostis, omadused ja meditsiiniline kasutus
Seerum (vereseerum): koostis, omadused ja meditsiiniline kasutus — selgitus, diagnostilised testid, antikehad, hormoonid ja roll tüvirakkude ning veregruppide määramisel.
Seerum on selge, tavaliselt kollaka värvusega vedelik, mis on osa verest. See ei sisalda valgeid või punaseid vereliblesid ega hüübimisfaktorit. Teisisõnu on seerum vereplasma ilma fibrinogeenideta, ehkki sisaldab kõiki teisi lahustunud aineid, mis veres esinevad.
Seerum sisaldab kõiki valke, mida ei kasutata vere hüübimises (näiteks albumiini ja erinevaid globuliine), ning kõiki elektrolüüte, antikehi, antigeene, hormoone ja mis tahes lisaaineid (nt ravimid ja mikroorganismid). Seerumi värvus ja selgus võivad muutuda hemolüüsi (punaliblede lõhkemine) või lipaemia (rasvasuse) korral.
Seerumi uurimine kuulub seroloogia valdkonda ja seda kasutatakse laialdaselt nii teadusuuringutes kui ka kliinilises diagnostikas. Näiteks tehakse seerumiga diagnostilisi testid, nagu antikehade tuvastamine (ELISA), hormoonide mõõtmised, nakkushaiguste seroloogilised uuringud ja ravimite kontsentratsioonide määramine. Seerumit kasutatakse ka veregruppide määramisel ning mitmetes immunoloogilistes uuringutes.
Veri tsentrifuugitakse rakukomponentide eemaldamiseks. Tavapärane viis seerumi saamiseks on lubada võetud veri hüübida (kasutades selleks seerumi saamiseks mõeldud proovitopse, sageli koos hüübimisaktivaatoriga) ning seejärel tsentrifuugida. Kui veri on töödeldud koagulatsioonivastase ainega, annab veri pärast tsentrifuugimist fibrinogeeni ja hüübimisfaktoreid sisaldava plasma. Koaguleeritud verest (hüübinud verest) saadakse seerum ilma fibrinogeenita, kuigi mõned teised hüübimisfaktorid võivad jääda osaliselt alles.
Seerumi käitlemisel tuleb järgida hügieeni- ja ohutusnõudeid: pärast eraldamist tuleb seerumit hoida jahutatult või sügavkülmutatuna sõltuvalt analüüsist, vältida korduvaid külmumise ja sulamise tsükleid (mis kahjustavad antikehi ja mõningaid valke) ning märgistada proovid korrektselt. Laborites kasutatakse selleks spetsiaalseid seerumitopside (nt SST) ja standardiseeritud meetodeid, et tagada analüüside täpsus.
Lisaks kliinilisele diagnostikale on seerum oluline ka raviks ja teadusuuringutes. Näiteks kasutatakse inimene- või loomapõhiseid immunoloogilisi seerumeid antitoksiinide või immuunoglobuliinide kujul (serumravi, passiivne immuniseerimine). Bioloogiauuringutes on laialt levinud fötal bovine serum (embrao-seerum) rakkude kultuuri toiduks. Samuti on seerum oluline osa embrüonaalsete tüvirakkude iseeneslikust uuenemisest, kui seda kombineeritakse tsütokiini leukeemia inhibeeriva faktoriga (LIF), mis aitab säilitada tüvirakkude pluripotentsust in vitro.
Kokkuvõttes on seerum verest saadav lahus, mis kannab endas olulist informatsiooni organismi ainevahetuse, immuunvastuse ja ravimi-piirangute kohta ning on hädavajalik nii diagnostikas, ravis kui ka biomeditsiinilises uurimistöös.
Vere seerumi ettevalmistamine testiks
Seotud leheküljed
- Vereplasma
- Albumiin
- Globuliin
- Lipid
Küsimused ja vastused
K: Mis on serosa?
V: Seerum on selge, kollakat värvi vedelik, mis on osa verest. See ei sisalda valgeid või punaseid vereliblesid ega hüübimisfaktorit.
K: Mida seerum sisaldab?
V: Seerum sisaldab kõiki valke, mida ei kasutata vere hüübimises (hüübimisprotsessis), ning kõiki elektrolüüte, antikehi, antigeene, hormoone ja mis tahes lisaaineid (nt ravimid ja mikroorganismid).
K: Kuidas nimetatakse seerumi uurimist?
V: Seerumi uurimist nimetatakse seroloogiaks.
K: Kuidas kasutatakse seerumit meditsiinilistes diagnostilistes testides?
V: Seerumit kasutatakse paljudes meditsiinilistes diagnostilistes testides, samuti veregruppide määramisel.
K: Kuidas saadakse seerumit?
V: Veri tsentrifuugitakse, et eemaldada rakukomponendid. Antikoaguleeritud verest saadakse fibrinogeeni ja hüübimisfaktoreid sisaldav plasma. Koaguleeritud verest (hüübinud verest) saadakse seerum ilma fibrinogeenita, kuigi mõned hüübimisfaktorid jäävad alles.
K: Milline on seerumi roll embrüonaalsete tüvirakkude iseeneslikus uuenemises?
V: Seerum on embrüonaalsete tüvirakkude iseenesliku uuenemise oluline osa, kui seda kombineeritakse tsütokiini leukeemia inhibeeriva faktoriga.
K: Mis vahe on seerumil ja plasmal?
V: Seerum on vereplasma ilma fibrinogeenideta, samas kui plasma on vere vedel osa, mis sisaldab fibrinogeene ja hüübimisfaktoreid.
Otsige