Vereplasma: koostis, funktsioonid ja meditsiiniline kasutus

Vereplasma: selgitus koostisest, rollidest ja meditsiinilisest kasutusest — transfusioonid, plasmaferees, hüübimisfaktorid ja taastusravi. Kõik, mida peate teadma.

Vereplasma on vere kollane vedel osa. Normaalses veres on vererakud suspendeeritud plasmas. Plasma moodustab ligikaudu 55% kogu vere mahust — täiskasvanu organismis tähendab see tavaliselt umbes 2–3 liitrit plasma üldisest 4–6 liitrist veremahust.

Plasma koosneb peamiselt veest (umbes 90% mahust) ja sisaldab paarikümneid lahustunud aineid: valke (sh albumiin ja erinevad globuliinid), glükoosi, hüübimisfaktoreid (sh fibrinogeen), mineraalide ioone (näiteks Na+, K+, Ca2+), hormoone ja süsihappegaasi. Plasma on eritumise transpordivahend: see kannab organismi kudedest ära jääkaineid, transpordib toitaineid, hormoone ja ravimeid ning aitab säilitada vererõhku ja kolloidosmootset rõhku.

Plasma ja seerumi vahe

Vereseerum on vereplasma ilma fibrinogeeni või muude hüübimisfaktoriteta (st täisveri ilma rakkude ja hüübimisfaktoriteta). Erinevus tekib siis, kui veri lubatakse hüübida ja pärast hüübimist eemaldatakse hüübimisklots ning alles jääb seerum.

Kuidas plasmast proove valmistatakse ja kogutakse

Haiglates valmistatakse vereplasma järgmiselt: Antikoagulant peatab vere hüübimise. Seejärel keeratakse veretorusid tsentrifuugis väga kiiresti — vererakud liiguvad torude põhja ja plasmakiht jääb peale. Plasma valatakse teise mahutisse või süstitakse edasi kasutamiseks. Lisaks traditsioonilisele verekesksele eraldamisele kasutatakse ka plasmafereesi — eraldi protseduuri, kus patsiendi või doonori veri juhitakse masinasse, plasma eraldatakse ja ülejäänud komponendid (punalibled, vereliistakud jne) tagastatakse doonorile. Plasmaferees on meditsiiniline ravi, mis hõlmab vereplasma väljavõtmist, selle töötlemist ja tagasipanemist patsiendile.

Plasma meditsiinilised kasutusalad

• Veremahtude taastamine traumaohtlikes olukordades või operatsioonijärgsel verekaotusel — haiglad võivad kiireks mahu taastamiseks anda ka soolalahust (puhas vesi pluss sool), kuid plasma annab lisaks ka valgud ja hüübimisfaktorid.
• Hüübimishäirete korrigeerimine — täisveres või veresoonkonnas esineva hüübimisfaktorite puuduse (näiteks maksapuudulikkuse, DIC või K-vitamiini puuduse korral) korral kasutatakse sageli värsket külmutatud plasmat.
• Immunoglobuliinide ja teiste plasmaproduktide valmistamine — doonorplasmast saadakse ISS-id (IVIG), albumiin ja sünteetilised või fraktsioneeritud hüübimisfaktorid (nt faktor VIII, IX).
• Plasmaproteiinide asendusravi — näiteks raske hüpoalbumineemia korral võib kasutada albumiinikontsentraate, mis on saadud plasmafrektsioonist.
• Plasma vahetus (plasmaphärees/plasma exchange) — autoimmuunhaiguste (näiteks trombotsütopeeniline trombootiline purpur, TTP) ravis eemaldatakse patsiendi plasma ja asendatakse terve plasmatoodetega või soolalahusega.

Plasma tüüpide ja ühilduvus

Plasma sisaldab antikehi, mis mõjutavad ühilduvust: AB tüüpiga plasma on üldiselt sobiv laiemale ringile (sest sisaldab vähe või ei sisalda anti-A/anti-B antikehi), samas O tüüp võib sisaldada mõlemaid antikehi ja seega ei sobi universaalseks annuseks. Plasmaülekandmisel arvestatakse ABO-ühilduvust ning vajadusel kasutakse sobivat tüüpi või spetsiaalselt töödeldud plasmat.

Säilitamine ja toimetamine

Hüübimisfaktorite säilitamiseks külmutatakse plasma tavaliselt kiiresti pärast kogumist (Fresh Frozen Plasma, FFP) ja hoitakse külmkapis vastavalt riiklikele juhistele (tavaliselt ≤ −18 °C; üksikasjad võivad sõltuda regulatsioonidest). FFP tuleb enne kasutamist sulatada ja kasutada kindla aja jooksul pärast sulatamist. Plasmapõhiseid fraktsioone (nt albumiin, immunoglobuliinid) töödeldakse ja säilitatakse eraldi vastavalt tootja juhistele.

Annustamine ja näidustused

Plasmaannused sõltuvad näidustusest: näiteks FFP annuseks täiskasvanule hüübimisfaktorite puuduse korrigeerimiseks kasutatakse sageli ~10–15 ml/kg, kuid täpne annus ja vajadus tuleb hinnata kliinilise seisundi ja laboriparameetrite (nt INR, APTT) järgi. Plasmafunktsioonide asendamiseks massilise vereülekande korral kasutatakse sageli skeeme, mis kombineerivad punaliblesid ja plasma vastavalt kaotuse ulatusele.

Riskid ja kõrvalmõjud

• Allergilised reaktsioonid — alates kergetest löövetest kuni anafülaktiliste haigusjuhtudeni.
• Transfusiooniga seotud kopsukahjustus (TRALI) — harvem, kuid potentsiaalselt raske seisund.
• Ülekoormus (TACO) — vedelikuüleküllus, eriti südame- või neerupuudulikkusega patsientidel.
• Immuunkomplekside- või hemolüütilised reaktsioonid, kui ülekantav plasma ei olnud sobivustaustaga.
• Infektsiooniriski minimaalne tänu ranged doonori- ja laborikontrollidele, kuid mitte nulliline — veretooted läbivad alati patenteeritud testimist ja protsessitöötlusi.

Plasma eritehnoloogia ja töötlemine

Plasmafraktsioneerimine võimaldab toota mitmesuguseid ravimeid: albumiini, immunoglobuliine, konkreetseid hüübimisfaktoreid ja teiste proteiinide kontsentraate. Samuti on olemas meetodid patogeenide vähendamiseks, näiteks solvent/detergent-töötlus, mis vähendab viirusülekande riske.

Plasmakogumine ja doonorlus

Plasmadoonorlus toimub kas tavalise verevõtu teel (kus eraldatakse plasma) või apheresis-seadmega, mille käigus eemaldatakse ainult plasma ja ülejäänud verekomponendid tagastatakse doonorile. Donorite sobivust hinnatakse terviseküsimuste, verescreeningu ja varasemate doonorloengute alusel; plasmaproteiinide toomiseks nõutakse rangeid kvaliteedistandardeid.

Kokkuvõte

Vereplasma on eluliselt tähtis vedel komponent, milles transporditakse aineid, hoitakse vererõhku ja mille valgud ja hüübimisfaktorid on määrava tähtsusega vere hüübimise ja immuunsuse toimimiseks. Meditsiinis kasutatakse plasmatooteid nii elustamises, hüübimishäirete ravis kui ka fraktsioneeritud plasmatoodete tootmiseks. Plasmaga seotud protseduurid — alates vereproovide tsentrifuugimisest kuni plasmapheresiseni ja plasmatoodete fraktsioonini — on hoolikalt reguleeritud, et minimeerida riske ja tagada patsientide turvalisus.

Haiglad võivad anda patsientidele:

1. Soolalahus (puhas vesi pluss sool) vere mahu suurendamiseks. Seda saab hädaolukorras kiiresti teha.
2. Vereplasma.
3. Pakitud punaliblede.
4. Täisveri.

Plasmaferees on meditsiiniline ravi, mis hõlmab vereplasma väljavõtmist, selle töötlemist ja tagasipanemist patsiendile.

Küsimused ja vastused

K: Mis on vereplasma?

K: Millest koosneb vereplasma?

K: Kuidas valmistatakse vereplasma haiglates?

K: Milliseid erinevaid veretooteid võivad haiglad patsientidele anda?

K: Mis on plasmaferees?

K: Milline on plasma roll eritumisel?

K: Milline on vee maht plasmas?

Otsing