Imiku äkksurma sündroom (SIDS) – määratlus, põhjused, riskid ja ennetus

Imiku äkksurma sündroom (SIDS) on alla ühe aasta vanuse lapse ootamatu surm, mis jääb seletamatuks ka pärast põhjalikku autopsia, surma asjaolude ja kliinilise anamneesi läbivaatust. SIDS-i nimetatakse vahel ka võrevoodi surmaks. Selle termini kasutamine piirneb alla ühe aasta vanustega; vastavalt definitsioonile klassifitseeritakse SIDS-surmad vaid selles vanusevahemikus.

Millal ja kellel see sagedamini esineb

Enamik SIDS-i juhtudest toimub siis, kui imik on umbes 2–4 kuu vanune — periood, mil hingamise ja ärkamise regulatsioon võib veel olla ebaküps. SIDS on sagedamini:

• meessoost imikutel (umbes 60% juhtudest);
• talvekuudel;
• ümber üheksanda elukuu, kuid diagnoositoimingud piirduvad alla ühe aasta vanustega.

Alates 1990. aastatest on SIDS-i esinemissagedus vähenenud tänu ohutu magamise kampaaniatele (näiteks selili panemine), kuid riskifaktorid teevad probleemiks jätkuvalt paljude perede jaoks.

Põhjused ja hüpoteesid

SIDSi täpne põhjus on teadmata; tegemist on sündroomiga, mille selgitamiseks on välja pakutud mitmeid bioloogilisi ja keskkondlikke hüpoteese. Levinumad teooriad hõlmavad:

• Probleemid aju verevooluga ja ajuosade regulatsiooniga, mis mõjutab hingamist ja ärkamist;
• Probleemid serotoniini tasemega ajutüves, mis võib häirida hingamise ja ärkamise kontrolli;
• Bakteriaalsed või viiruslikud infektsioonid, sealhulgas teooriad, mis seovad SIDSi bakteriga Clostridium botulinum (botulismi põhjustaja) ja immuunvastuse rolliga;
• Mürgised gaasid või hingamisteede ärritajad, mis võivad last lämbuda või hingamist häirida;
• Kardioelektrofüsioloogilised häired, näiteks geneetilised kanalopaatiaid põhjustavad seisundid (mõnel harval juhul võib SIDS olla seotud pika QT-sündroomiga jt südamerütmihäiretega).

Oluline on märkida, et vaktsineerimine ei suurenda SIDSi riski; uuringud näitavad pigem vähenenud riski vaktsineeritud imikutel.

Riskifaktorid

Lisaks võimalikele bioloogilistele teguritele suurendavad SIDSi riski mitmed keskkondlikud ja käitumuslikud tegurid:

• imetamine ei esine või on lühiajaline (imetamine on ühes uuringus näidanud kaitsvat toimet);
• lapse magamine kõhuli (tummy) või külili, eriti ilma järelvalveta;
• pehme madrats, padjad, tekid, pehmed mänguasjad ja muud lämbumisohtlikud esemed voodis;
• tubakasuitsu kokkupuude — nii raseduse ajal kui ka pärast sündi vahetus elukohas, sealhulgas emapoolne suitsetamine;
• üleküttimine või liiga paks riietus magamise ajal;
• lahtine voodites jagamine täiskasvanuga (bed-sharing), eriti kui täiskasvanu suitsetab, tarvitab alkoholi või narkootikume või on väga väsinud;
• enneaegne sünd ja madal sünnikaal;
• eelnev peres esinenud imiku äkksurma või lähisugulaste äkksurma ajalugu.

Diagnoos ja uurimine

SIDS on diagnoos eranditest: see pannakse alles pärast täielikku autopsiat, politsei- ja surmaolukorra uurimist ning meditsiinilise anamneesi läbivaatust, et välistada teised selged surmapõhjused. Seetõttu nõuab iga SIDS-juhtum hoolikat kohtuekspertiisi ja surmakoha väljaselgitamist. Laiemat terminit "ootamatu ja seletamatu imikusurm" (SUID) kasutatakse kõigi ootamatute imikute surmade jaoks; neist seletamatud pärast uuringut liigitatakse SIDS-iks. SIDS moodustab SUID-i juhtumitest olulise osa (sageli umbes 70–80%).

Lapse tapmise ja lapse väärkohtlemise juhtumeid võib mõnikord ilma piisavate tõenditeta algselt valesti pidada SIDS-iks (diagnoosida valesti), ning samamoodi võib mõni SIDS-juhtum osutuda lõpuks mõneks muuks sündmuseks (nt juhuslik lämbumine). Seetõttu on uurimisprotsess ja õigesti tehtud diagnoos väga olulised.

Ennetus — mida pered saavad teha

On mitmeid praktilisi meetmeid, mis vähendavad SIDSi riski. Peamised soovitused on:

• Panna imik seljale (selili) magama iga une ajal — öösel ja lühikeste uinakute ajal. Kõhuli magamine suurendab riski.
• Kasuta kindlat ja tasast magamispinda — kõva madrats ja sobiv voodipesu; ära pane voodisse pehmeid esemeid (padjad, suured tekid, pehmed mänguasjad).
• Toa jagamine, aga mitte voodijagamine: soovitatav on, et beebi magaks vanematest eraldi, kuid samas toas esimeste kuude jooksul.
• Väldi suitsetamist raseduse ajal ja pärast lapse sündi ning hoia kodu suitsevaba.
• Toeta rinnaga toitmist, mis on näidanud kaitsvat efekti SIDS-i vastu.
• Kasutamine luttide (pacifier) ajal magamise ajal on mõnedes uuringutes seotud väiksema riskiga — kui otsustate lutti kasutada, paku seda magamise alguses.
• Ärge kuumutage last üle — riietus ja toatemperatuur peaksid olema mõistlikud; väldi liigset tekirikkaid kihte.
• Järgige vaktsineerimisprogramme; vaktsiinid ei suurenda SIDSi riski ja neid soovitatakse jätkata.
• Tagage kõhuli mänguaeg ja kõhuli harjutused ärkveloleku ajal (tummy time), mis aitavad lihaste ja mootori arengu arengut ning vähendavad peaposisiooni probleeme.

Perekondade toetus

Imiku ootamatu surm on peredele šokeeriv ja valus sündmus. Lisaks meditsiinilisele ja kohtuekspertiisiga seotud tööle on olulised emotsionaalne toetus, leinaravi ja selgitused protsesside kohta. SIDS-iga seotud pered vajavad tundlikku suhtumist — oluline on selgitada, et SIDS on diagnoos, mis pannakse alles pärast uuringuid, ning et hooliv tugi aitab perel leinaga toime tulla.

Kokkuvõte

SIDS on alla aasta vanuse imiku seletamatu ootamatu surm, mille põhjused ei ole täielikult teada. Risk on suurim 2–4 kuu vanuses ning seda mõjutavad nii bioloogilised kui keskkondlikud tegurid. Palju on teada riskikäitumisi ja -tingimusi, mida saab vähendada lihtsate ohutu magamise meetmetega: selili panemine magamiseks, kindel madrats, pehmete esemete eemaldamine voodist, suitsetamisest hoidumine ja rinnaga toitmise toetamine. Iga juhtum vajab põhjalikku uurimist ning peredele on vajalik nii meditsiiniline kui psühhosotsiaalne tugi.