Džainismis on tirthankara (sanskriti keeles tīrthaṅkara) õpetajajumal, kelle töö on näidata tee vabanemiseni sündide ja surmade tsüklist, saṃsāra. Sõna tīrthaṅkara tähendab sõna-sõnalt „silda rajajat” või „ülesõidukohta rajajat” — see tähistab isikut, kes loob vaimse silla, mille abil teised võivad ületada materiaalse maailma ja jõuda vabadusse. Džainide õpetuse järgi kipuvad aja jooksul džaini õpetused hääbumisele, kuni ilmub haruldane inimene, kes mingil hetkel loobub maailmalikust elust, saavutab täieliku teadlikkuse ja näitab teistele teed vabanemisse. Pärast seda, kui Tirthankara saavutab Kevala Jnana (kõiketeadlikkuse), rajab ta uuesti džainismi õpetamise ja pakub teistele sillat, et nad saaksid järgida teda saṃsārast (maisest eksistentsist) moksha'sse (vabanemisse).
Mõiste ja kosmoloogia
Džainlikus kosmoloogias esineb igas aegringi pooles täpselt kakskümmend neli tirthankarat. Need kaks pooltsüklit kannavad nimetusi avasarpini (langev aegkond) ja utsarpini (tõusev aegkond) — kummaski ilmuvad kordamööda 24 õpetajat, kes taastavad ja selgitavad džaini õpetusi. Esimene tuntud tirthankara on Rishabhanatha (tuntud ka kui Adinatha), kellele omistatakse ka praktilisi oskusi ja elukutsete õpetamine nagu põllumajandus. Nimekirjas on veel mitmeid tuntud nimesid, kuid praeguse pooltsükli 24. ja viimane tirthankara oli Mahavira (traditsiooniliselt 599–527 eKr., ka tuntud kui Vardhamana). Tema eelkäija, kaheksateistkümnendast kolmandana, oli Parshvanatha, kes on samuti ajaloolise taustaga tegelane.
Õpetus ja pühakirjad
Tirthankara õpetused põhinevad džaini põhimõtetel nagu ahimsā (vägivallatus), aparigraha (ilmaomanikuks olemise vältimine) ja anekāntavāda (mitmepoolsuse või mitmetähenduslikkuse põhimõte). Kõik tirthankarad esitavad sama filosoofia ja eetika alused ning nende õpetusi ei peeta omavahel vastuoluliseks — nad näevad end teejuhtidena, mitte loojajumalatena. Pühakirjad, mis sisaldavad tirthankara õpetusi, kutsutakse Agamadeks. Sektsioonide vahel on traditsiooniline lahknevus: Śvētāmbara kirikute traditsioon aktsepteerib teatud Agamasid kui kanonilisi, samas kui Digambara traditsioon väidab, et algupärased tekstid on ajaloo jooksul kaduma läinud ja seetõttu on pühakirjade osas erimeelsused.
Kevala Jnana, Jina ja vabadus
Tirthankarasid nimetatakse ka Jina (õnnestuja, „võitja”) — see tähistab võitu sisemiste kirgede ja vaenlaste üle, nagu viha, kiindumus, uhkus ja ahnus. Kevala Jnana tähendab piiritut, otsest teadmist, mis on vaba kõigist karmatükkidest ja piirangutest; sellesse seisundisse jõudes on tirthankara täielikult sõltumatu igasugustest kirgedest ja keha vajadustest (näiteks nälg, janu, uni). Pärast õpetamise perioodi saavutavad tirthankarad tavaliselt ka moksha ehk lõpliku vabanemise ja ei sünni enam uuesti.
Kultus, kujutamine ja tähistamine
Džainlased austavad tirthankarasid läbi rituaalide, palvete ja templikülastuste, kuid rõhutavad et need õpetajad ei ole maailmaloojaks — nad on teejuhtideks, kellest palvetamine on viis tänu ja inspiratsiooni väljendamiseks. Tirthankarate kujutised on tavaliselt levinud kahes asendis: meditatsiooniasendis istuv (padmasana) või seisvas, lõdvestunud ja iseendast lahku astunud poosis (kayotsarga). Igal tirthankaral on traditsiooniline sümbol või embleem (lanchana), mida kasutatakse tema äratundmiseks templikunstis. Suured Jain templikompleksid (näiteks Palitana või teised ajaloolised sacrificial paigad) sisaldavad sageli mitmeid tirthankarate kujutisi ja peetakse tähtsaks palverännaku sihtkohaks. Olulised püha- ja tähistuspäevad, nagu Mahavir Jayanti, märgivad Mahavira sünnipäeva ja on üks tähtsamaid pidustusi džainlaste kalendris.
Kokkuvõtlikult: tirthankara on džainismis puhta näitaja rollis — vaba täielikust teadmisest ja moraalsest valgustatusest, kes näitab teistele teed vabanemiseni, kuid ei tegutse maailmalooja ega nõua usulist allumist. Nende õpetus rõhutab ennekõike isiklikku pingutust, mitte pimedat usku, ja kutsub järgima eetilisi põhimõtteid, et saavutada viimane vabanemine moksha.
