Tutu on Uus-Meremaal leitud Coriaria (Coriariaceae) sugukonda kuuluvate taimede ühine nimi. Nimetus on māori päritolu. Need põõsalt või puudelt näivad taimed võivad olla petlikult atraktiivsete õunte‑sarnaste viljadega, kuid suurem osa taime osi on mürgised.
Selle nime all on tuntud kuus Uus‑Meremaa kohalikku liiki:
- Coriaria angustissima
- Coriaria arborea
- Coriaria lurida
- Coriaria plumosa
- Coriaria pteridoides
- Coriaria sarmentosa
Kirjeldus ja levila
Tutud on tavaliselt põõsad või puud, mis kasvavad metsaservadel, avamaal ja rannikualadel. Mõned liigid on Uus‑Meremaal endeemilised. Viljad näevad tihti välja nagu väikesed mahlased marjad, mistõttu võivad inimesed või loomad neid ekslikult süüa.
Mürgisus: tutiin
Enamik taimeosi on mürgised. Peamine toksiin on neurotoksiin tutiin, mida leidub eriti seemnetes ja taime mahlas (tutiin). Tutiin on tugev närvimürgistaja, mis mõjutab kesknärvisüsteemi ja võib põhjustada krambihooge, deliiriumi ning raskel juhul kooma.
Kuidas tekib mürgine mesi
Tutist pärinev toksin võib jõuda mett kaudselt. Putukahüpikute liigi Scolypopa australis (nn passionvine hopper) ja teiste mahlasööjate toitmisel imendub taime mahl ja tutiin nende organismi. Seedimata mahl eraldub putukate eritise ehk mesimahla (honeydew) kujul lehtedele. Meemesilased, kes koguvad seda mesimahla, toodavad sellest mett, mis võib sisaldada tutiini. Toksine sisaldavad nii tutu seemned kui ka mahl — varem tekitas see Euroopa asustuse algusaegadel palju problemaatilisi juhtumeid, sealhulgas kariloomade massilisi surmajuhtumeid.
Ajalugu ja kultuuriline kasutus
Pärast mürgiste seemnete eemaldamist valmistasid māori inimesed tutu viljadest jooki: nad pressisid mahla, keetsid seda sageli koos mingi merevetikaga (rimu) ja saadud želee (rehia) fermenteeriti. Sellised traditsioonilised töötlemisviisid vähendasid mürgisust, kuid jäid ohtlikuks, kui seemned või liiga suur kogus mahla jäid töötlemata.
Mürgistuse tunnused ja ravi
Tutiini mürgistuse sümptomiteks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, ärevus, deliirium, krambid ja kooma. Viimased registreeritud surmajuhtumid tutiini sisaldava mee söömisest olid 1890. aastal Uus‑Meremaal Northlandis, kuid mürgise mee ja muu tutu‑päritolu toidu põhjustatud mürgistuse juhtumeid esineb harva ka tänapäeval.
Kui kahtlustate tutiini mürgistust, otsige viivitamatult arstiabi. Meditsiiniline ravi on peamiselt toetav: haiglas võib olla vajalik hingamisabi, vedeliku‑ ja toetusravi ning krampide leevendamiseks sobivad ravimid. Varajane arstiabi vähendab tüsistuste riski; spetsiifilist vastumürki (antidooti) tutiinile ei ole.
Ennetus ja soovitused
- Ärge sööge tutu vilju ega kasutage mahla töötlemata kujul.
- Väldi kariloomade laskmist tutu kasvukohtadesse — karjad võivad söömisest tõsiselt kannatada.
- Meesid ja väiketootjad peaksid olema teadlikud, et mesi võib saastuda tutiiniga; mesinikud jälgivad ja testivad mesindussaadusi ning piirkondlik soovitus võib olla mesi mitte koguda või müüa rikutud aladelt.
- Kui olete korjanud metsamarju või teinud koduseid jooke, olge ettevaatlik ja õppige ära tunnused, mis viitavad tutu‑liikidele.
Mida teha kahtluse korral
Kui keegi on süstinud või neelanud tutu vilju, mahla või tutiini võimalikku sisaldavat mett ja on haigestunud, helistage kohalikule hädaabinumbrile või viige inimene kiiresti raviasutusse. Kui võimalik, võtke kaasa proov või näidis tarbitud toidust või mesi ning teavitage arste võimalikust tutiiniallikast — see aitab diagnoosimisel ja jälgimisel.
Tutu on looduse huvitav, kuid potentsiaalselt ohtlik osa Uus‑Meremaa taimestikust. Teadlikkus, ettevaatus ja korrektne töötlemine aitavad vältida mürgistusi nii inimestel kui loomadel.
