William Marshal (1147–1219) — Pembroke'i 1. krahv ja viie kuninga rüütel

William Marshali isa oli John Marshal, keda kutsuti John Marshaliks. Ta oli Inglismaal Berkshire'i krahvkonnas asuva Newbury lossi lord. Kui William oli noor poiss, puhkes Inglismaal äge kodusõda kuningas Stefani, William I pojapoja, keda kutsuti ka William Vallutajaks, ja Henry I tütre, keisrinna Matilda vahel. Kui William I suri, uskusid nii Stephen kui ka Matilda, et nemad on kroonile tõelised pärijad. Seda ajalooperioodi nimetati anarhia ajaks, sest kuningriigis valitses palju seadusetust ja vägivalda. Paljud parunid ja krahvid "vahetasid külge", kui see oli neile kasulik, ning John Marshal ei olnud siinkohal erandiks. Alguses lubas ta oma truudust või lojaalsust kuningas Stephenile, kuid hiljem vahetas selle keisrinna Matilda vastu. See tegu aitas kodusõja käiku pöörata.

Varases eas saadeti William William de Tancarville'i juurde, et õppida rüütlioskusi. Ta löödi rüütliks 1166. aastal. Seejärel läks ta üle La Manche'i kanali Normandia kanti ja läks teenima oma onu, Salisbury krahvi Patricki alla. Ta võitles 1168. aastal Ponthieu's, kui ta oli suures ülekaalus, tema onu tapeti ja William võeti vangi. Marshali suurt osavust ja vaprust märgati ja ta sai Inglismaa kuninganna Eleanorilt lunaraha.

Noore täiskasvanuna käis Marshal paljudel turniiridel. Need olid võistlused ja imitatsioonivõistlused, kus rüütlid võistlesid suurte auhindade eest. Turniirid olid rüütlile võimalus omandada väärtuslikke asju, nagu raha, hobune, soomus ja relvad. Need olid ohtlikud ja ei olnud ebatavaline, et rüütel sai turniiri ajal surma.

William oli saanud väga osavaks rüütliks ja pärast oma rammu sai ta Henry II majapidamise liikmeks, õpetades mehi võitlema. Temast sai Henry II poja, ajalooliselt tuntud kui noor kuningas Henry, koduõpetaja, eestkostja, kaitsja ja sõber. Kui noor Henrik krooniti, määrati Marssal talle teenistusse valvurikapteniks ja rüütlite ülemaks. Just Marshal oli see, kes noore kuninga Henriku rüütliks lööks. Marshal saatis noort Henrikut ka paljudel turniiridel. 1173. aastal vaidles noor Henry oma isaga. Ta tahtis Inglismaa troonile asuda, kuigi tema isa oli veel elus. Ta lahkus Inglismaalt ja võttis oma venna Richardi kaasa oma ema maadele Aquitaaniasse. 1174. aastal sõlmisid Henry II ja tema poeg rahu. William jätkas turniiridel kuulsuse võitmist. Noor kuningas haigestus ja suri 11. juunil 1183 Martelis ootamatu haiguse tagajärjel.

Oma surivoodil käskis noor Henrik Marshalil minna tema nimel ristisõjale. Henry II loal läks William kaheks aastaks ristisõjale ja tema ülekaalukas võitlusoskus leidis tunnustust templirüütlite poolt. Kui ta naasis, võttis Henry II ta kohe kõrgesse soosingusse ja tegi temast oma majapidamise liikme. Seejärel võitles marssal Henry II eest Prantsusmaa kuninga Louis VII vastu ja võitles vägitegevuses Henry teiste poegade vastu, kes nüüd mässasid.

Richard (keda kutsuti Lõvisüdameks) oli Henry II teine poeg, kes samuti tahtis saada Inglismaa kuningaks ega tahtnud oodata, kuni tema isa sureb. Pärast kaklust tuli marssal Richardile kallale ja selle asemel, et teda tappa, tappis ta tema hobuse. Varsti pärast seda jäi Henry II haigeks ja taandus Chinonisse, kus ta 1189. aastal suri.

Richard ei unustanud Marshali vaprust ja lojaalsust ning kui temast sai kuningas, võttis ta Marshali Prantsusmaa kuninga vastu võitlema. Mõne aja pärast otsustas Richard minna ristiretkele ja jättis Marshali Inglismaale Inglismaa kohtumõistjaks, kes tegutses kuninga äraolekul tema eest ja juhatas kuninga äraolekul kuninga kohtuid.

Richard I kinnitas uuesti oma isa lubaduse Williamile ja andis talle Pembroke'i krahvkonna pärija, Striguili ja sellega kaasnevad maad, nagu Henry II oli talle lubanud vahetult enne Henry surma. Marshalist sai kohe üks kuningriigi rikkamaid mehi. Ta omandas vara neljas riigis.

Marssal võitles vapralt Rikardi eest Prantsusmaa kuninga vastu ja oli kohal, kui sõlmiti rahuleping. Aastal 1199 sai kuningas Richard haavata ja suri oma haavadesse. Sel ajal tekkis järjekordne vaidlus selle üle, kes saab järgmiseks Inglismaa kuningaks, kas Arthur või John.

Geoffrey II, Bretagne'i hertsog, oli Henry II teine poeg ja oleks olnud järgmine kuningas, kuid ta suri kas 19. või 21. augustil 1186. aastal 27-aastaselt. Levinum versioon on, et ta trambiti surnuks rüütliturniiril. Geoffreyl oli poeg Arthur I, kellest sai järgmine Bretagne'i hertsog. Arthur tundis, et ta on ka Inglismaa troonipärija. Marshal arvas, et kuningas Rikardi vennana ja normannide kombe kohaselt peaks John, Geoffrey vend, saama järgmiseks kuningaks. Asi lahenes Johannese kasuks ja temast sai Inglismaa järgmine kuningas.

William võitles kuningas Johannese kõrval ja mõne aja pärast tegi John Williamist Inglismaa marssali. Kuningas Johannes oli mees, keda paljud tema parunid ja krahvid ei armastanud. Ta teadis seda ja ei usaldanud neid. Kui Marshal läks oma maid Iirimaal kaitsma, sundis kuningas teda andma ühe oma poegadest pantvangiks, et veenduda, et Marshal ei ole talle truudusetu. Mõnikord võttis kuningas Johannes Marshalilt maad ära ja teinekord andis need tagasi. Kogu kuningas Johannese valitsemisajal oli tüli, kuid Marshal jäi kuningale kogu aeg lojaalseks.

Kuningas Johannes suri 18. oktoobril 1216. aastal. Sel ajal oli tema poeg Henry III liiga noor, et kuningriiki valitseda. Marssal määrati Henry III regendiks, et langetada otsuseid Henry nimel, kuni Henry täisealiseks saab.

Marshal oli selleks ajaks juba üsna vana, kuid juhtis Henry III asju regendina ja võitles isegi lahingus Lincolni lahingus. Ta oli umbes 70-aastane. 14. mail 1219 suri Marshal Cavershamis.

Kui ta teadis, et ta sureb, võttis ta selga templirüütli rüü ja pärast surma maeti ta Londoni templikirikusse. William Marshali kuju on endiselt näha Londonis Temple Churchis, tema poeg on tema kõrval.