William Marshal (1147–1219) — Pembroke'i 1. krahv ja viie kuninga rüütel
William Marshal (1147–1219) — Pembroke'i 1. krahv ja legendaarne rüütel, kes teenis viit kuningat; tuntud võitlusoskuse, lojaalsuse ja diplomaatia poolest.
William Marshal, 1. Pembroke'i krahv (1147 - 14. mai 1219), keda mõnikord nimetatakse William Marshaliks või "Marshaliks", oli "inglise" rüütel, kes teenis viit kuningat. Ta oli Edward III lapsepõlve ajal mõnda korda Inglismaa regent. Oma ajal võis ta olla kuningliku perekonna enda kõrval üks tähtsamaid isikuid monarhias. Ta oli tuntud oma suurepäraste võitlusoskuste, pideva lojaalsuse tõttu oma kuningatele ja suure diplomaatilise võimekuse poolest. Marshal alustas oma elu "maata" rüütliks, et saada Pembroke'i krahviks ja üheks rikkamaks meheks riigis.
Varsti pärast tema surma 1219. aastal tellis tema vanim poeg William Marshal II oma isa eluloo. Kuigi biograafid sageli ilustavad oma teemasid, on paljud William Marssali elu sündmused, mida seal mainitakse, selgelt kirjas mujal ajalookirjeldustes.
Kes ta oli ja kuidas ta tõusis
William Marshal sündis umbes 1146–1147. Ta oli neljas poeg väikesest maaisanda perekonnast ning tema varane positsioon pärisvara järglusena oli piiratud. Nagu paljud neljanda järgu pojad, saadeti ta noorena peenrahahooldaja ja seejärel rüütliõpipoisina võõrsil teenima. Marshal teenis noore mehena eri aadlike teenistuses ja saavutas kuulsuse eelkõige rüütlusaladel ehk turniiridel, kus ta teenis märkimisväärset au ja varandust.
Teenistus viie kuninga juures
William Marshal teenis reaelsuses viie kuninga ja valitseja ajastutel: kuningas Henry II, tema poeg Henry the Young King (kes oli samal ajal noor- kuningas), Richard I, John ja lõpuks Henry III. Ta oli tuntud erakordse sõjalise osavuse, ustavuse ja diplomaatia poolest ning püsis sageli usu ja teenistuse sümboliks oma kuningate juures. Tema karjäär hõlmas nii rataalset teenistust, lahinguid kui ka poliitilist vahendamist.
Abielu ja tiitel
William’i suurt edasiminekut aitas kaasa tema abiellumine rikkaliku pärijannaga Isabel de Clare’iga. Selle kaudu sai ta Pehmeeri (Pembroke) krahvuse ja suured maavaldused, mis tõid temale asendamatu positsiooni Inglismaa ja Walesi piirialadel. Ta kujunes üheks mõjukaimaks väe- ja maaomanikuks saare lääneosas.
Rolle 1210. ja Magna Carta järgsel ajal
William Marshal mängis võtmerolli kuningas Johannese (John) valitsemise ajal – nii kuningliku nõuandjana kui ka vahendajana närvilistes suhetes baronidega. Kui kuningas John sattus baronite mässu ja kirjutas alla Magna Cartale (1215), ei olnud Marshal ilmtingimata selle sõlmimise algataja, kuid ta püüdis säilitada korra ja ühendada lahkarvamused. Pärast kuninga Johni surma (1216) nimetati William Marshal noore Henry III (sündinud 1207) kaitsja nõunikuks ja faktikaitsjaks: ta toimetas riigi edasi keerulisel ajal, kui kuningriigi osad olid hõivatud Prantsuse vägede ja kodusõjaliste jõududega.
1217. aasta ja lahingud
Üks Marshalli suurimaid sõjalisi saavutusi oli tema juhtroll vastevõitluses prantsuse vägede ja mässuliste baronite vastu: 1217. aastal aitas tema juhtimine ja strateegia lüüa Prantsuse vägedele suunatud rünnakuid, kaasa arvatud berühmte teine Lincoln'i lahing (mai 1217) ja merelahingud, mis kindlustasid noore Henry III trooni. Tema väed aitasid ümber pöörata rahvusliku olukorra ja tagada kuningliku autoriteedi taastamise.
Isik, maine ja pärandus
- Rüütellikkus ja oskused: Marshal oli kuulus oma võitlusoskuste, turniirikogemuse ja taktikalise taiplikkuse poolest. Kaasaegsed kroonikud ja hilisemad ajalookirjanikud kiitsid teda sageli kui üht kõige suurejoonelisemat ja osavamat rüütlit.
- Lojaalsus ja diplomaatia: Tema astus mitmel keerulisel hetkel kuningate poole, kuid oskas ka läbirääkimistel ja kompromisside sõlmimisel tegutseda – omadused, mis muutsid ta usaldusväärseks riigimeheks.
- Pärandus: William ja Isabel'il oli mitu last; tema pojad pärisid tema tiitlid, kuid kõik tema pojad surid meheta, mille tõttu suur osa tema varast läks tütardele ja abielude kaudu laiali. Tema elust ja tegudest kirjutati ka põhjalik biograafia, mida tema vanim poeg tellis – see teos (anglo-normanni keeles) on üks tähtsamaid allikaid tema elu tundmaõppimiseks.
Allikad ja ajalooline tähendus
William Marshal on ajaloolaste seas tuntud kui üks keskaja Inglismaa silmapaistvamaid rüütleid ja riigimehi. Tema elu illustreerib, kuidas oskus, au ja õnne manööverdamine võis viia „maata” päritoluga mehe kõrgeima võimu lähedusse. Tema pea- ja isiklikest tegudest kõnelevad nii kaasaegsed kroonikud kui ka tema poja tellitud biograafia, mis annab väärtuslikku eeskujulist informatsiooni nii sõjategevuse, rüütelkonna kommete kui ka poliitiliste suhete kohta 12.–13. sajandi Inglismaal.
Eeskuju William Marshali haua kohal Temple Churchis, Londonis
Lapsepõlv
William Marshali isa oli John Marshal, keda kutsuti John Marshaliks. Ta oli Inglismaal Berkshire'i krahvkonnas asuva Newbury lossi lord. Kui William oli noor poiss, puhkes Inglismaal äge kodusõda kuningas Stefani, William I pojapoja, keda kutsuti ka William Vallutajaks, ja Henry I tütre, keisrinna Matilda vahel. Kui William I suri, uskusid nii Stephen kui ka Matilda, et nemad on kroonile tõelised pärijad. Seda ajalooperioodi nimetati anarhia ajaks, sest kuningriigis valitses palju seadusetust ja vägivalda. Paljud parunid ja krahvid "vahetasid külge", kui see oli neile kasulik, ning John Marshal ei olnud siinkohal erandiks. Alguses lubas ta oma truudust või lojaalsust kuningas Stephenile, kuid hiljem vahetas selle keisrinna Matilda vastu. See tegu aitas kodusõja käiku pöörata.
Varajane elu rüütliks
Varases eas saadeti William William de Tancarville'i juurde, et õppida rüütlioskusi. Ta löödi rüütliks 1166. aastal. Seejärel läks ta üle La Manche'i kanali Normandia kanti ja läks teenima oma onu, Salisbury krahvi Patricki alla. Ta võitles 1168. aastal Ponthieu's, kui ta oli suures ülekaalus, tema onu tapeti ja William võeti vangi. Marshali suurt osavust ja vaprust märgati ja ta sai Inglismaa kuninganna Eleanorilt lunaraha.
Noore täiskasvanuna käis Marshal paljudel turniiridel. Need olid võistlused ja imitatsioonivõistlused, kus rüütlid võistlesid suurte auhindade eest. Turniirid olid rüütlile võimalus omandada väärtuslikke asju, nagu raha, hobune, soomus ja relvad. Need olid ohtlikud ja ei olnud ebatavaline, et rüütel sai turniiri ajal surma.
William ja Henry, noor kuningas
William oli saanud väga osavaks rüütliks ja pärast oma rammu sai ta Henry II majapidamise liikmeks, õpetades mehi võitlema. Temast sai Henry II poja, ajalooliselt tuntud kui noor kuningas Henry, koduõpetaja, eestkostja, kaitsja ja sõber. Kui noor Henrik krooniti, määrati Marssal talle teenistusse valvurikapteniks ja rüütlite ülemaks. Just Marshal oli see, kes noore kuninga Henriku rüütliks lööks. Marshal saatis noort Henrikut ka paljudel turniiridel. 1173. aastal vaidles noor Henry oma isaga. Ta tahtis Inglismaa troonile asuda, kuigi tema isa oli veel elus. Ta lahkus Inglismaalt ja võttis oma venna Richardi kaasa oma ema maadele Aquitaaniasse. 1174. aastal sõlmisid Henry II ja tema poeg rahu. William jätkas turniiridel kuulsuse võitmist. Noor kuningas haigestus ja suri 11. juunil 1183 Martelis ootamatu haiguse tagajärjel.
Ristisõjast ja sõdimisest Henrik II ajal
Oma surivoodil käskis noor Henrik Marshalil minna tema nimel ristisõjale. Henry II loal läks William kaheks aastaks ristisõjale ja tema ülekaalukas võitlusoskus leidis tunnustust templirüütlite poolt. Kui ta naasis, võttis Henry II ta kohe kõrgesse soosingusse ja tegi temast oma majapidamise liikme. Seejärel võitles marssal Henry II eest Prantsusmaa kuninga Louis VII vastu ja võitles vägitegevuses Henry teiste poegade vastu, kes nüüd mässasid.
Richard (keda kutsuti Lõvisüdameks) oli Henry II teine poeg, kes samuti tahtis saada Inglismaa kuningaks ega tahtnud oodata, kuni tema isa sureb. Pärast kaklust tuli marssal Richardile kallale ja selle asemel, et teda tappa, tappis ta tema hobuse. Varsti pärast seda jäi Henry II haigeks ja taandus Chinonisse, kus ta 1189. aastal suri.
William koos Richard I-ga
Richard ei unustanud Marshali vaprust ja lojaalsust ning kui temast sai kuningas, võttis ta Marshali Prantsusmaa kuninga vastu võitlema. Mõne aja pärast otsustas Richard minna ristiretkele ja jättis Marshali Inglismaale Inglismaa kohtumõistjaks, kes tegutses kuninga äraolekul tema eest ja juhatas kuninga äraolekul kuninga kohtuid.
Richard I kinnitas uuesti oma isa lubaduse Williamile ja andis talle Pembroke'i krahvkonna pärija, Striguili ja sellega kaasnevad maad, nagu Henry II oli talle lubanud vahetult enne Henry surma. Marshalist sai kohe üks kuningriigi rikkamaid mehi. Ta omandas vara neljas riigis.
Marssal võitles vapralt Rikardi eest Prantsusmaa kuninga vastu ja oli kohal, kui sõlmiti rahuleping. Aastal 1199 sai kuningas Richard haavata ja suri oma haavadesse. Sel ajal tekkis järjekordne vaidlus selle üle, kes saab järgmiseks Inglismaa kuningaks, kas Arthur või John.
Geoffrey II, Bretagne'i hertsog, oli Henry II teine poeg ja oleks olnud järgmine kuningas, kuid ta suri kas 19. või 21. augustil 1186. aastal 27-aastaselt. Levinum versioon on, et ta trambiti surnuks rüütliturniiril. Geoffreyl oli poeg Arthur I, kellest sai järgmine Bretagne'i hertsog. Arthur tundis, et ta on ka Inglismaa troonipärija. Marshal arvas, et kuningas Rikardi vennana ja normannide kombe kohaselt peaks John, Geoffrey vend, saama järgmiseks kuningaks. Asi lahenes Johannese kasuks ja temast sai Inglismaa järgmine kuningas.
William ja kuningas John
William võitles kuningas Johannese kõrval ja mõne aja pärast tegi John Williamist Inglismaa marssali. Kuningas Johannes oli mees, keda paljud tema parunid ja krahvid ei armastanud. Ta teadis seda ja ei usaldanud neid. Kui Marshal läks oma maid Iirimaal kaitsma, sundis kuningas teda andma ühe oma poegadest pantvangiks, et veenduda, et Marshal ei ole talle truudusetu. Mõnikord võttis kuningas Johannes Marshalilt maad ära ja teinekord andis need tagasi. Kogu kuningas Johannese valitsemisajal oli tüli, kuid Marshal jäi kuningale kogu aeg lojaalseks.
Kuningas Johannes suri 18. oktoobril 1216. aastal. Sel ajal oli tema poeg Henry III liiga noor, et kuningriiki valitseda. Marssal määrati Henry III regendiks, et langetada otsuseid Henry nimel, kuni Henry täisealiseks saab.
William ja Henry III
Marshal oli selleks ajaks juba üsna vana, kuid juhtis Henry III asju regendina ja võitles isegi lahingus Lincolni lahingus. Ta oli umbes 70-aastane. 14. mail 1219 suri Marshal Cavershamis.
William Marshali surm
Kui ta teadis, et ta sureb, võttis ta selga templirüütli rüü ja pärast surma maeti ta Londoni templikirikusse. William Marshali kuju on endiselt näha Londonis Temple Churchis, tema poeg on tema kõrval.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli William Marshal?
V: William Marshal oli rüütel, kes teenis viit kuningat ja kellest sai Pembroke'i krahv.
K: Mille poolest oli William Marshal tuntud?
V: William Marshal oli tuntud oma võitlusoskuste, lojaalsuse kuningate vastu ja diplomaatiliste võimete poolest.
K: Kas William Marshal oli rikas mees?
V: Jah, William Marshalist sai üks rikkamaid mehi riigis.
K: Kes tellis William Marshali eluloo pärast tema surma?
V: William Marshal II, tema vanim poeg, tellis biograafia oma isa elust.
K: Kas William Marshali elulugu on täiesti täpne?
V: Kuigi biograafid sageli ilustavad oma teemasid, on paljud elulooraamatus esitatud William Marssali elu sündmused selgelt kirjas ajaloolistes dokumentides.
K: Kas William Marshal oli Inglismaa regent?
V: Jah, William Marshal oli Edward III lapsepõlves Inglismaa regent.
K: Kui tähtis oli William Marshal oma ajal?
V: William Marshal võis olla kuningliku perekonna enda kõrval üks tähtsamaid isikuid monarhias.
Otsige