Elmet (vana inglise keeles Elfed ) oli iseseisev brittoonia kuningriik. See asus hilisema Yorkshire'i lääneranniku (West Riding of Yorkshire) territooriumil. Elmet ilmub ülesannetes varakeskiajal 5. sajandist kuni 7. sajandi alguseni. Selle idanaaber oli Inglismaa kuningriik Deira. Lõuna pool asus Mercia anglialaste kuningriik. Läänes piirnes see Iiri merega. Elmet oli viimane säilinud Briti kuningriik anglosaksi ajastu alguses.
Geograafia ja keskused
Elmeti territoorium asus tänapäevase Yorkshire'i lääneosas, hõlmates piirkondi, mis praegu kuuluvad eelkõige West Yorkshire'i ning osaliselt ka lähedalasuvatesse maakondadesse. Piirkonda iseloomustasid madalamad orud, jõed (näiteks Calderi ja Aire'i orud) ning alpiinsemad alad Pennine'i nõlvadel, mis andsid head kaitset ja looduslikud piirid naabrite vastu.
Rahvus ja kultuur
Elmeti elanikkond oli brittoonia ehk keldi päritolu, rääkides Brittonic-keelseid murdeid (Common Brittonic). Kultuuriliselt oli piirkond tihedalt seotud teiste Briti kuningriikidega põhjas ja läänes; religioonipraktikates kajastus sageli keldi kristlus, mida levitati nii kohalike traditsioonide kui ka iiri ja Walesi misjonäride mõjuga.
Poliitika ja suhted naabritega
Kui suurem osa Briti saarest sattus varakeskaegsel perioodil anglosaksi võimude surve alla, jäi Elmet mõnda aega autonoomseks saare lääneosast eraldunud Briti keskuseks. Selle idanaabriks oli anglosaksi Deira ning lõunas tugev andeslines Mercia. Selline piirnemine tähendas, et Elmet pidi tihti sõjaliselt ja diplomaatiliselt hakkama saama naabritega, püüdes säilitada sõltumatust kasvava anglosaksi võimu tingimustes.
Langenemine ja ajalooline pärand
Kirjalikud allikad annavad teada, et Elmeti iseseisvus lõppes 7. sajandi alguses, kui anglosaksi võimud laiendasid oma kontrolli Yorkshire'i piirkonda. Kirjalike mainete (sh varakeskaegsed kronikad ja kiriklikud tekstid) ning arheoloogiliste leidude põhjal saab järeldada, et Elmet integreeriti lähematesse anglosaksi kuningriikidesse ja selle poliitiline eraldi staatus kadus.
Allikad ja uurimine
Peamised teadmised Elmetist pärinevad varakeskaegsetest kirjalikest allikatest (nt Bede ja hilisemad kronikad), kohanimede uurimisest ja arheoloogilistest uuringutest (hillfort'id, asulajäänused, matmispaigad). Kuna kirjalikke allikaid on vähe ja need on sageli fragmentaarsed, tuginevad ajaloolased ka maapealsete muististe, topograafia ning hilisemate kohanimede tõlgendamisele, et rekonstrueerida Elmeti piiride paiknemist ja ühiskondlikku korraldust.
Pärand tänapäeval
Elmeti nimi ja identiteet on säilinud kultuurilises mälus ja kohanimedes ning seda kasutatakse aeg-ajalt piirkondlikus identiteedis ja kirjanduses. Näiteks on Elmeti mõiste ilmunud kaasaegses kirjanduses ja kohalikes ajaloolistes uurimustes, kus seda käsitletakse kui olulist osa Põhja-Inglismaa varakeskjaegsest ajaloost.
Märkus: Paljud üksikasjad Elmeti siseelust, valitsejatest ja täpsetest piiridest on tänini uurimuse all, sest kirjalikke tunnistusi on vähe ning arheoloogiline materjal võib olla killustunud. Seetõttu jääb osa teavet ajaloouurijate rekonstrueerimiseks ja tõlgendamiseks.
