Max Delbrück
Max Ludwig Henning Delbrück (4. september 1906 - 9. märts 1981) oli saksa-ameerika biofüüsik ja Nobeli preemia laureaat.
Delbrück oli üks mõjukamaid inimesi füüsikateadlaste liikumises bioloogiasse 20. sajandil.
Delbrücki suur idee oli uurida geneetikat bakteriofaagiviiruste abil, mis nakatavad baktereid. See oli oluline molekulaarbioloogia varases arengus.
Biograafia
Delbrück sündis Berliinis, Saksa keisririigis. Koolitus füüsikuks, sai doktorikraadi 1930. aastal. 1930. aastal reisis ta läbi Inglismaa, Taani ja Šveitsi. Ta kohtus Wolfgang Pauli ja Niels Bohriga, kes äratasid temas huvi bioloogia vastu.
1937. aastal kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, et jätkata oma bioloogiaalaseid huve, alustades Caltech'i bioloogiaosakonnas uurimistööd puuviljakärbse Drosophila melanogaster geneetika alal. Caltechis olles tutvus Delbrück bakterite ja nende viiruste (bakteriofaagid ehk faagid) uurimisega.
Delbrück jäi Teise maailmasõja ajal USAsse, kus ta õpetas füüsikat Vanderbilti ülikoolis Nashville'is, samal ajal kui ta tegeles oma geneetiliste uuringutega. 1942. aastal näitasid ta ja Salvador Luria Indiana ülikoolist, et bakterite resistentsus viirusnakkuse suhtes on põhjustatud juhuslikust mutatsioonist, mitte kohanemisest. See Luria-Delbrücki eksperimendi nime all tuntud uurimus oli oluline ka selle poolest, et selles kasutati matemaatikat, et teha kvantitatiivseid prognoose alternatiivsete mudelite puhul oodatavate tulemuste kohta. Selle töö eest anti neile 1969. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind, mida nad jagasid Alfred Hersheyga.
1940. aastatel töötas Delbrück Cold Spring Harbori laboratooriumis välja bakteriofaagide geneetika kursuse, et soodustada huvi selle valdkonna vastu. 1947. aastal naasis Delbrück Caltech'i bioloogiaprofessoriks, kus ta töötas kuni 1977. aastani.
