Briti kodukaitse (1940–1944): Teise maailmasõja vabatahtlikud 'Dad's Army'
Briti kodukaitse (1940–1944): pooleteisest miljonist vabatahtlikust koosnev rannikukaitse, mis takistas natside sissetungi — ajalugu, roll ja popkultuuri pärand "Dad's Army".
Briti kodukaitse oli Briti armee juurde kuuluv kodumaise kaitse organiseerimise vorm Teise maailmasõja ajal. Algne nimi oli Local Defence Volunteers (LDV), moodustati 1940. aasta kevadel (mai) ning juba sama aasta juulis anti organisatsioonile ametlik nimetus Home Guard ehk kodukaitse. See oli mõeldud kui sekundaarne kaitseliin Suurbritannia saarte kaitseks ja selle peamine eesmärk oli takistada võimalikku natside ja teiste vaenlaste sissetungi.
Koosseis ja liikmeskond
Kodukaitse eksisteeris ametlikult 1940–1944 ning selle liikmeskond ulatus umbes pooleteise miljoni vabatahtlikuni. Paljud liikmed olid mehed, kes muudel põhjustel ei saanud täisväärtuslikku sõjaväeteenistust – näiteks vanuse, tervise või erialase töö (nn reserved occupations) tõttu. Seetõttu tekkiski ka hüüdnimi "Isa armee" (Dad's Army) – sest ridades oli palju vanemaid mehi, pensionäre ja töölisi, kes siiski soovisid panustada kodumaa kaitsmisse.
Ülesanded ja tegevus
Kodukaitse tööpiirkond oli laialt levinud ja ülesanded mitmekesised. Peamised ülesanded olid:
- rannikualade ja potentsiaalsete maandumispaikade valve;
- kaitsepargade ja tööstusobjektide, näiteks tehaste ja lennuväljade, valvamine;
- langevarjurite ja saboteerijate vastu suunatud patrullid ning varajase hoiatussüsteemi pidamine;
- infrastruktuuri (sildade, raudteede, teede) ja vangilaagrite valve;
- abiülesanded tsiviilõigustuse ja tsiviilkaitsega – näiteks otsingud, evakuatsiooniabilised ja tuletõrje toetamine.
Kuigi Kodukaitse ei olnud ette nähtud esmaseks rünnakuvõimekuseks, oli tema kohalolek oluline, et pidurdada või aeglustada vaenlase edasiliikumist kuni regulaarväe kohaldeni jõudmiseni.
Organisatsioon, väljaõpe ja varustus
Kohalikes üksustes toimus juhtimine sageli kohalikku kogemust ja algatust kasutades: vallavanemad, endised sõjaväelased või kogukonna juhid aitasid rühmi organiseerida. Väljaõpe hõlmas relvakasutust, lähedastest strateegiatest kinnipidamist, maaeesmärkide tuntust ja sidetehnikaid. Väljaõppe tase oli piirkonniti erinev, sõltudes juhendajate ja varustuse kättesaadavusest.
Algusaegadel oli relvastus ja varustus napp: paljudel ridades olid improvisatsioonilised tööriistad, jahirelvad või vanemad nõukogude Ajast pärinevad relvad. Hiljem, kui sõjapõhised võimalused paranesid, varustati Kodukaitset rohkemate relvade, sidevahendite ja mõningate raskeema materiaaliga. Kanda hakati ka ühtlast armbandi või tunnusmärke, ning paljud üksused kasutasid sõjaväelist riietust seal, kus see oli võimalik.
Hääl ja pärand
Kodukaitse oli oluline nii reaalse kaitsevõime kui ka moraalse tähenduse poolest: see andis kogukondadele võimaluse aktiivselt kaasa lüüa riigi kaitsmises ja suurendas kodanikualgatust kriisiolukorras. Organisatsioon laialdaselt tunnustati ning paljud liikmed pidasid oma teenistust oluliseks panuseks sõjapüüdlusesse.
Pärast sõja pöördumist väiksema ohu suunas vähendati Kodukaitse aktiivsust ning ametlikult likvideeriti see 1944. aasta detsembris. Hiljem elab Kodukaitse kuvand edasi eelkõige populaarse kultuuri kaudu: televisioonikomöödiasarjaga "Dad's Army" (süžeed ja tegelasi lõid Jimmy Perry ja David Croft) populariseeriti kodukaitse imagot laiadele massidele, jättes humoristliku, ent sümpaatse mälestuse sellest ajastust.
Taasiseseisvumise ja ajaloolaste uurimuste kaudu on Kodukaitse tegevus täna uurimis- ja näituseobjekt: muuseumid ja mälestusüritused aitavad säilitada teadmisi selle organiseerimise, rahalise panuse ning tavainimeste rolli kohta sõjaastatel.
Ajalugu
Kodukaitse algus on tavaliselt seotud kapten Tom Wintringhamiga. Hispaania kodusõjast naastes kirjutas Wintringham raamatu "Kuidas reformida armeed". Selles kirjutab ta sellest, kuidas Suurbritannia võiks teha midagi sarnast nagu Hispaania rahvusvahelised brigaadid kodusõjas. Kuigi raamat sai hea vastuvõtu osaliseks, jäeti paljud selle ettepanekud tollal tähelepanuta. Seda seetõttu, et pinged Euroopas ei tundunud tõenäoliselt sõjaks eskaleeruvat.
Pärast mitmeid sündmusi tegi toonane sõjaminister Anthony Eden 19. mail 1940 raadiosaate. Ta palus vabatahtlikke liituda kohaliku kaitse vabatahtlikega, nagu seda algul nimetati. Algselt anti tööd, mis ei olnud seotud lahingutegevusega. See töötas omamoodi "relvastatud politseijõududena". Kuid pärast liikmete kaebusi lubas valitsus tal siiski "viivitada ja takistada" vaenlase edasitungi. See tähendas enamasti väljaõppeta ja vananevate relvadega relvastatud inimeste asetamist väljaõppinud vägede vastu. Hiljem sõja ajal nimetati see peaminister Winston Churchilli survel ümber Kodukaardiks. Kui natsid oleksid ületanud kanali, ei oleks Kodukaart sakslasi väga kaua peatanud.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Briti kodukaitse?
V: Briti Kodukaart oli Briti armee kaitseorganisatsioon Teise maailmasõja ajal.
K: Mis oli Briti Kodukaitse eesmärk?
V: Briti Kodukaitse eesmärk oli takistada natside sissetungi, kuna see oli sekundaarne kaitseliin.
K: Millal eksisteeris Briti Kodukaitse?
V: Briti Kodukaitse eksisteeris 1940. aastast kuni 1944. aastani.
K: Kes moodustasid Briti Kodukaitse?
V: Briti Kodukaart koosnes pooleteisest miljonist vabatahtlikust, kes muidu ei saanud vanuse tõttu sõjaväeteenistusse minna.
K: Kuidas sai Briti kodukaart oma hüüdnime?
V: Briti Kodukaitse sai oma hüüdnime "Isa armee" tänu sellele, et see koosnes vanematest vabatahtlikest, kes ei tohtinud minna sõjaväeteenistusse.
K: Milliseid piirkondi Briti Kodukaitse valvas?
V: Briti kodukaart kaitses Suurbritannia rannikualasid vaenlase ohtude, näiteks langevarjurite eest, ning aitas ka valvata tööstuspiirkondi, näiteks tehaseid ja lennuvälju.
K: Kuidas populariseeriti Briti kodukaart pärast sõda?
V: Briti kodukaart sai pärast sõda populaarseks komöödiasarjas "Dad's Army".
Otsige