Bari õhurünnak oli Saksa pommitajate õhurünnak liitlasvägede ja laevanduse vastu Itaalias Baris.
See toimus 2. detsembril 1943 Teise maailmasõja ajal. Rünnakus pommitasid 105 Saksa Luftflotte 2 Junkers Ju 88 pommitajat liitlaste Itaalia-kampaania laevu. Nad uputasid 27 kauba- ja transpordilaeva ning ühe kuunari Bari sadamas.
Tund aega kestnud rünnak hävistas sadama. See parandati alles 1944. aasta veebruaris. Rünnakut nimetati "väikeseks Pearl Harboriks".
Surmajuhtumite arvu suurendas ka ühest kaubalaevast eraldunud sinepigaas. Briti ja Ameerika Ühendriikide valitsused varjasid uudiseid sinepigaasi ja selle mõju kohta ohvritele.
Rünnaku käik ja tagajärjed
Rünnak toimus ootamatult ja suure intensiivsusega: palju süütepomme ja lõhkepomme tabasid sadamaahelaid, laevu ja ladustusi. Uputatud ja rikutud laevade hulgas oli nii sõjalisi transpordilaevu kui ka kauba- ja logistikalaevu, mille kaotus rikkus liitlaste varustusahelaid Vahemere operatsioonide jaoks. Sadamarajatised ja kõrvalasuvad hooned said tõsiseid kahjustusi ning sadama töö seiskus mitmeks kuuks.
Sinepigaasi lekke mõju
Rünnaku käigus sai otsa üks salajane last — kaubalaev SS John Harvey (laeva nimi on ajaloolistes allikates üldtuntud) oli laevalt alla laadimata kandev varu sinepigaasi (lämmastik- või väävel-sarnane oksüdeeriv vesinikukloriidiga saadud määratud keemiline relv), mis oli hoiule võetud ettevaatuslikult juhuks, kui Saksamaa keemilisi relvi kasutama hakkaks. Kui laev sai rünnakus otsa ja mõnede kandeainete konteinerid purunesid või plahvatasid, lekkis aine atmosfääri ja vette, põhjustades laialdast saastumist.
Sinepigaas on tugevalt ärritav ja paistetus-, villitus- ja hingamisteid kahjustav aine. Paljud haavatud ja päästjad said esialgu vale diagnoosi, kuna arstid ja meditsiinipersonal ei teadnud, et tegemist on keemilise ainega; sümptomid peeti sageli tavalistele põletustele ja lõhkehaavadele omasteks komplikatsioonideks. Sinepigaasi sissehingamine ja naha kokkupuude põhjustasid keerukaid meditsiinilisi juhtumeid: tugevad villid, hingamisraskused, silmakahjustused ja hilisemad kopsutüsistused.
Varjamine, uurimine ja meditsiinilised õppetunnid
Briti ja Ameerika ametivõimud keelasid algselt üksikasjalike andmete levitamise, et vältida avalikku paanikat ja takistada vaenlasel teadmiste saamist varude olemasolu kohta. See salastamine raskendas abi ja korralikku ravi kannatanutele, samuti ajas segi laialdase uurimise esialgsed tulemused. Alles järgnevatel aastakümnetel avalikustatud arhiivid ja meditsiinilised raportid selgitasid sündmuse ulatust ning sinepigaasi rolli kannatanute hulga ja raskuse suurendamisel.
Õnnetus tõi kaasa olulisi meditsiinilisi ja sõjalisi õppetunde: parandati diagnoosimeetodeid keemiliste agentide mõjude tuvastamiseks, arendati spetsiifilisemaid ravi- ja desinfektsiooniprotseduure ning pandi suurem rõhk salajaste keemiliste lastide ohustamisele transpordis ja sõjalises logistikas. Teadlased ja arstid, kes osalesid haigete ravis ja autopsiates, kasutasid kogemusi hilisemate keemiariskide vastases tööks.
Pikaajaline mõju ja mäletamine
Bari rünnak ja eriti sinepigaasi juhtum jätsid pikaajalisi jälgi nii kannatanute tervisele kui ka sõjajärgsele poliitilisele ja akadeemilisele diskussioonile keemiarünnakute ohu kohta. Sadama taastamine ja meresalvestuste koristustööd kestsid mitu kuud; kohalikud elanikud ja päästetöötajad paljudel juhtudel kannatasid hilisemate terviseprobleemide all.
Tänapäeval on Bari õhurünnak paljude ajaloolaste ja meditsiiniekspertide uurimisobjekt, kuna see näitab, kuidas salastatud keemilised lastid võivad sõjategevuse käigus põhjustada ootamatuid ja laastavaid tagajärgi. Sadama rünnaku meenutamine sisaldab nii mälestusi hukkunutest ja kannatanutest kui ka õppetunde keemiariskide ennetamisest ja kriisiolukordades meditsiinilise abi kiirest ja adekvaatsest osutamisest.
Allikad ja täiendavad uuringud käsitlevad sündmuse täpsemaid arve, kannatanute arvu ja konkreetseid meditsiinilisi aruandeid; need on avalikustatud eri aegadel ning mõnes riiklikus arhiivis endiselt osaliselt klassifitseeritud.
