Candiru (candirú) (hispaania keeles, tuntud ka kui canero või hambakala) on parasiitne mageveekarplaste perekonna Trichomycteridae liige. Neid leidub peamiselt Amazonase jões ja nende hulgas on palju legende ning hirme — kohalikule elanikkonnale on candiru sageli üks kardetavamaid kalu, isegi piranha ees. Candiru-d iseloomustavad angerjakujuline keha ja tihti üsna läbipaistvad õrnad katted, mistõttu neid on vees raske märgata. Mõned suuremad liigid võivad kasvada kuni umbes 15 cm pikkuseks, kuid enamik on palju väiksemad.

Piirkond, kus neid kalu on kõige rohkem, asub Amazonase jõe ja Rio Negro jõe vahelisel lõigul, Brasiilia sisemaal asuva Manaus'i linna lähedal. Candiru elupaigaks on peamiselt madalad, hita vooluga piirkonnad ja kalade gillid, kus nad leiavad toitu ja peavarju.

Kirjeldus ja bioloogia

Candiru on väike, sileda ja pikliku kehaga taimetoidulise või pigem parasiitse elustiiliga mageveekala. Neil on teravad hambad ja erikujundusega lõualuud, mis aitavad kinnituda suuremate kalade gillidele. Mõned liigid toituvad peamiselt verest (hematofaagia), teised võivad olla saprofüüdid või toituda väikestest selgrootutest. Paljude liikide täpne elutsükkel ja kordumine on veel halvasti uuritud.

Eluviis ja toitumine

Candiru parasiitid kinnituvad suuremate kalade lõpuhingamiskanalitele ehk gillidele ning imevad sealt verd ja kudede vedelikke. Nad otsivad kalade hingamisvoogu ning kasutavad selle abil orientiiri. On arutletud, kas neid meelitab ka inimuriini lõhn; see oletus on aga teadlaste seas vaidlustatud ja igapäevane seletus on pigem see, et candiru järgib veevoolu ja hingamiseksaudi ka eespool kulgevat vett.

Candiru ja inimesed — legendid vs. teaduslikud faktid

Candiru kohta ringleb palju värvikaid lugusid, eriti hirmutavaid jutustusi kala sissetungist inimeste uriinikanalitesse. Suured osad neist lugudest on anekdootlikud ja emotsionaalsed; kuigi maailmas on teatatud mõnest üksikust meditsiinilisest juhtumist, on sellised invasiivid äärmiselt haruldased ning nende kirjeldused on sageli vastuolulised. Tänapäeva teadlased sõnastavad üldpõhimõttena, et candiru on kohastunud kalade gillide parasiidiks ja inimkeha sissetung on ebatüüpiline käitumine, mitte liikide tavapärane toitumisviis.

Liikide mitmekesisus ja taksonoomia

Terminit "candiru" kasutatakse mitme väikese Trichomycteridae perekonna liigi kirjeldamiseks, neist tuntumad on perekonnad nagu Vandellia. Liikide välimus, suurus ja käitumine võivad oluliselt erineda: mõned on väga väikesed ja peaaegu nähtamatud, teised robustsemad. Kuna Amazonase piirkonna bioloogiline mitmekesisus on võimas, jääb paljude candiru liikide bioloogia endiselt osaliselt selgitamata.

Ohud, kaitse ja ennetus

Inimestele candiru reaalne ohutuse tase on väga madal — sellised juhtumid on harvad ja üldiselt seotud spetsiifiliste tingimustega. Siiski, kui reisite Amazonase piirkondadesse, on mõistlik järgida mõned lihtsad ettevaatusabinõud:

  • Võimalusel vältida urineerimist otse jõkke või väikestesse ojakestesse, kus on rohkelt kalu.
  • Vältida ujumist või pügamist sumbunud veekogudes pimedal ajal ja piirkondades, kus on teada tugev parasiitide esinemine.
  • Pöörduge kohe arsti poole, kui tunnete vees viibides ebaharilikku valu või kui ilmnevad infektsiooni märgid.

Miks candiru huvi pakub teadlastele

Candiru on huvitav nii bioloogilise kohanemise kui ka inimese-kaaluva kultuurilise mõtlemise tõttu: nende väikest kasvu ja parasiitset eluviisi uuritakse, et mõista parasitismi mehhanisme, vastupanuvõimet ja ökosüsteemi rolli. Samuti annavad candiru lood hea näite sellest, kuidas loomade käitumuse üle levivad müüdid ja tegelikkus võivad erineda.

Kui otsite täpsemat liiginimekirja või teaduslikke uurimusi candiru kohta, tasub pöörduda erialase zooloogia- või ichthyoloogiaallika poole, sest taksonoomia ja liiginimetused võivad piirkonniti erineda.