Tsiviilkogudus (civil parish) Inglismaal – kohaliku omavalitsuse madalaim üksus

Ajalugu

Vana päritolu

Muistsete kihelkondade loomine oli seotud mõisasüsteemiga. Sageli olid kihelkondadel samad piirid kui kohaliku mõisniku mõisal. Alguses oli mõis peamine kohaliku halduse ja õigusemõistmise üksus varases maamajanduses. Lõpuks asendas kirik mõisakohtu kui maapiirkondade halduskeskuse ja maksustas kohalikku toodangut, mida tuntakse kümnise nime all. Vastutus selliste asjade eest nagu vaeste abistamine läks mõisahärralt üle kirikule, kuid tegelikkuses haldasid seda kloostrid. Pärast kloostrite laialisaatmist anti 1601. aasta vaeste abistamise seadusega (Act for the Relief of the Poor) koguduste ametiasutustele õigus võtta vaeste abistamise rahastamiseks maksu (maksu).

Kihelkonna ametiasutusi nimetati volikogudeks ja need koosnesid kõigist kihelkonna elanikest. Kuna elanikkond kasvas, muutus koosolekute pidamine avatud vestriona üha raskemaks. Mõnes, enamasti hoonestatud piirkonnas võttis valitud volikogu vastutuse üle üldkogukonnalt. See uuendus parandas tõhusust, kuid võimaldas valitsemist eneseteostava eliidi poolt. Koguduste haldamine tugines Inglismaa kiriku monopolile. Kuna usuline liikmeskond muutus üha enam killustatuks, näiteks metodismi taaselustumise tõttu, seati kahtluse alla koguduse vaksali legitiimsus ning süsteemi ebatõhususe ja korruptsiooni tajumine tekitas muret. Selle skeptitsismi tõttu kaotas kogudus 19. sajandi alguses järk-järgult oma volitused ajutistele komisjonidele ja muudele organisatsioonidele, näiteks kaotas 1834. aasta vaeseaduse muutmise seaduse (Poor Law Amendment Act) tõttu vastutuse vaeste abistamise eest. Asenduskomisjonid võisid igaüks oma koguduses oma maksumäära sisse nõuda. Paljudes piirkondades lõpetati kirikumaksu kogumine ja 1868. aastal kaotati see täielikult.

Tsiviil- ja kiriklik lõhe

Vana kihelkond jagunes 19. sajandil kaheks eraldi üksuseks. 1866. aasta vaeseaduse muutmise seadusega kuulutati, et kõik piirkonnad, mis maksavad eraldi maksu - ekstra-parokiaalsed piirkonnad, linnad ja kabelid - muutuvad samuti tsiviilkohtudeks. Kiriklikuks kasutamiseks mõeldud kogudused jäid muutumatult kiriklikeks kogudusteks. 19. sajandi teisel poolel likvideeriti enamik tsiviilsüsteemist päritud vanu ebakorrapärasusi, kusjuures enamik eksklaavidest kaotati.

Reform

Tsiviilhooned nende tänapäevases tähenduses loodi uuesti 1894. aastal 1894. aasta kohaliku omavalitsuse seadusega. Selle seadusega kaotati volikogud ja kehtestati valitud koguduse volikogud kõigis maapiirkondades, kus oli üle 300 valija. Need rühmitati maapiirkondadeks. Piire muudeti, et vältida valdade jagamist maakondade vahel. Linnapiirkonnad jäid alles ja nende piirid muudeti tavaliselt samaks, mis oli linnaosa või linnapiirkond, kus nad asusid. Suuremad linnad, mis algselt olid jagatud mitme kihelkonna vahel, liideti lõpuks enamasti üheks kihelkonnaks. Linnakoguduste jaoks ei moodustatud kogudusekogusid ja nende ainus funktsioon oli olla piirkond, kus valitakse eestkostjad vaestele mõeldud ühingutele. Pärast vaesteseaduste süsteemi kaotamist 1930. aastal olid kogudused vaid nominaalselt olemas.

1965. aastal kaotati Londoni tsiviilkohus ametlikult, kui loodi Suur-London, kuna Suur-Londoni õigusraamistik ei näinud ette ühtegi kohalikku omavalitsusorganit allpool Londoni linnaosa (kuna kogu London kuulus varem suurlinna-, linna- või linnapiirkonda, ei kaotatud ühtegi tegelikku kihelkonnakogu). 1974. aasta kohaliku omavalitsuse seadusega (Local Government Act 1972) jäeti maapiirkondades ja väikestes linnapiirkondades alles tsiviilkohus, kuid kaotati suuremates linnapiirkondades. Paljud endised linnapiirkonnad ja munitsipaalringkonnad, mida pigem kaotati kui et need muutusid, jäid uuteks valdadeks. Linnapiirkonnad, mida peeti liiga suurteks, et olla üksikud kihelkonnad, jäeti sellest loast ilma ja neist said kihelkondadeta piirkonnad. Seaduse tulemusel oli võimalik jagada kõik piirkonnad (välja arvatud Londoni linnaosad, mis reformiti 1965. aastal) mitmeks tsiviilkohuslaseks. Näiteks Oxford, mis 1974. aastal oli täielikult kihelkondadeta, on nüüd neli tsiviilkohustust, mis hõlmavad osa selle piirkonnast.

Taastumine

Linnade ja valdade volikogude loomist soodustatakse valdadeta piirkondades. Kohaliku omavalitsuse ja hindamise 1997. aasta seadus andis kohalikele elanikele õiguse nõuda uue valla ja volikogu loomist valdades, mis ei ole jagatud. Seda õigust laiendati 2007. aasta kohaliku omavalitsuse ja tervishoiusektori kaasamise seadusega Londoni linnaosadele - sellega on Londoni linn praegu ainus osa Inglismaast, kus ei saa luua tsiviilkohti.

Kui piisavalt palju valijaid kavandatava uue valimisringkonna piirkonnas (alates 50% vähem kui 500 valijaga piirkonnas kuni 10% üle 2500 valijaga piirkonnas) allkirjastavad petitsiooni, milles nõutakse selle loomist, siis peab kohalik ringkonnanõukogu või kohalik omavalitsusüksus ettepanekut kaaluma. Hiljuti on loodud näiteks Daventry (2003), Folkestone (2004) ja Brixham (2007). Aastal 2003 loodi seitse uut koguduse volikogu Burton upon Trentis ja 2001. aastal sai Milton Keynes'i linnapiirkond täielikult koguduse, kus loodi kümme uut kogudust. Aastal 2003 sai Great Coatesi küla (Grimsby) taas kihelkonna staatuse. Kihelkondi võib kaotada ka juhul, kui on tõendeid, et see on vastus piirkonna elanike "põhjendatud, selgele ja püsivale kohalikule toetusele". Näiteks Birtley, mis kaotati 2006. aastal, ja Southsea, mis kaotati 2010. aastal.

Juhtimine

Igas koguduses on koguduse koosolek, mis koosneb kõigist valijatest. Üldiselt toimub koosolek kord aastas. Kodanikukihelkonnal võib olla kihelkonnanõukogu, mis täidab mitmesuguseid seadusega antud kohalikke ülesandeid. Kui koguduses on vähem kui 200 valijat, peetakse seda tavaliselt liiga väikeseks koguduse nõukogu loomiseks ja selle asemel toimub ainult koguduse koosolek; see on näide otsedemokraatiast. Teise võimalusena võib mitu väikest kogudust koonduda ja neil on ühine koguduse nõukogu või isegi ühine koguduse koosolek. Kohtades, kus ei ole tsiviilkohtu (piirkonnad, kus ei ole kogudust), vastutab tavaliselt koguduse poolt teostatavate tegevuste haldamise eest ringkonna või linnaosa nõukogu (district või borough council). Inglismaal on umbes 8700 valla- ja linnavolikogu ning umbes 1500 kihelkonda, kus on ainult kihelkonnakoosolekud. Alates 1997. aastast on loodud umbes 100 uut tsiviilkohtu, mõnel juhul jagades olemasolevaid tsiviilkohtu, kuid enamasti luues uusi kogudusi mittekoosseisulistest piirkondadest.

Volitused ja funktsioonid

Tüüpilised tegevused, mida valla- või linnavolikogud teostavad, hõlmavad järgmist:

• Teatavate kohalike rajatiste, nagu näiteks puistute, bussiootepaviljonide, parkide, mänguväljakute, avalike istekohtade, avalike tualettide, avalike kellade, tänavavalgustuse, küla- või linnahallide ning mitmesuguste vaba aja veetmise ja vaba aja veetmise võimaluste tagamine ja hooldamine.
• Jalgteede, kalmistute ja külade haljasalade hooldamine
• Alates 1997. aastast on koguduste nõukogudel uued volitused pakkuda ühistransporti (nt väikebuss), kuritegevuse ennetamise meetmeid (nt videovalve) ja anda raha liikluse rahustamise skeemide jaoks.
• Kihelkonnanõukogud peaksid toimima kohaliku arvamuse edastajana suurematele kohalikele omavalitsusorganitele ning neil on õigus konsulteerida kõigi kihelkonda puudutavate planeerimisotsuste puhul.
• Toetuste andmine kohalikele vabatahtlikele organisatsioonidele ja avalike ürituste sponsorlus, sealhulgas osalemine "Britain in Bloom".

Kihelkonnanõukogude roll on erinev. Väiksematel koguduste nõukogudel on vaid piiratud ressursid ja nende roll on üldiselt väike, samas kui mõnel suuremal koguduse nõukogul on roll, mis sarnaneb väikese mittemetropolikogukonna rolliga. Kihelkonnanõukogud saavad rahalisi vahendeid koguduse elanike poolt makstavast volikogu maksust.

Nõunikud ja valimised

Kihelkonnanõukogusid juhivad vabatahtlikud volikogu liikmed, kes valitakse neljaks aastaks ja kellele ei maksta palka. Mõned volikogud on otsustanud maksta oma valitud liikmetele väikest hüvitist, mis on lubatud 2000. aasta kohaliku omavalitsuse seaduse (The Local Authorities (Members' Allowances) (England) Regulations 2003) 5. osas. Volikogu liikmete arv varieerub ligikaudu proportsionaalselt valla rahvaarvuga. Enamik valla volikogu liikmeid valitakse esindama kogu valda, kuigi suurema rahvaarvuga või suurt piirkonda hõlmavates valdades võib vald olla jagatud jaoskondadeks. Need piirkonnad saadavad siis igaüks teatud arvu volikogu liikmeid koguduse volikogusse (sõltuvalt elanike arvust). Valimised toimuvad ainult siis, kui valimistel kandideerib rohkem kandidaate, kui on kohti volikogus. Mõnikord on siiski vähem kandidaate kui kohti. Kui see juhtub, tuleb vabanenud kohad täita volikogu poolt koopteerimise teel. Kui mõni koht vabaneb vahepeal, toimuvad valimised ainult siis, kui teatud arv (tavaliselt 10) vallaelanikke taotleb valimisi. Vastasel juhul koopteerib volikogu kedagi asendusliikmeks. Iga Inglismaa koguduse nõukogu peab vastu võtma käitumisjuhendi ja koguduse volikogu liikmed peavad järgima selle standardeid, mida rakendab Inglismaa standardite nõukogu.

Staatus ja stiilid

Kihelkonnal võib olla linna staatus, kuid ainult siis, kui kroon annab sellele õiguse. Inglismaal on praegu kaheksa linna staatusega kogudust, kõik need on kohad, kus on juba ammu asutatud anglikaani katedraalid: Chichester, Ely, Hereford, Lichfield, Ripon, Salisbury, Truro ja Wells.

Rühmitamata koguduse volikogu võib ühepoolselt vastu võtta otsuse, millega antakse kogudusele linna staatus. Kihelkonna volikogust saab "linnavolikogu". Umbes 400 koguduse volikogu nimetatakse linnavolikoguks.

Vastavalt kohaliku omavalitsuse ja üldsuse kaasamise seadusele (Local Government and Public Involvement in Health Act 2007) võib tsiviilhoonele nüüd anda "alternatiivse stiili", mis tähendab ühte järgmistest:

• kogukond
• naabruskond
• küla

Linnavolikogu esimees kannab tiitlit "linnapea" ja linnaks oleva valla volikogu esimees kannab tavaliselt linnapea tiitlit. Sellest tulenevalt võib koguduse nõukogu nimetada ka linnavolikogu, kogukonna nõukogu, külanõukogu või mõnikord ka linnavolikogu (kuigi enamik linnu ei ole kogudused, vaid peamised piirkonnad või Inglismaal konkreetselt suurlinnapiirkonnad, mitte- suurlinnapiirkonnad).

Harta usaldusisikud

Kui linn või linn on kaotanud linnaosa ja kui peetakse soovitavaks säilitada põhikirja järjepidevus, võib põhikirja üle anda selle piirkonna koguduse volikogule. Kui sellist koguduse volikogu ei ole, võib ringkonnanõukogu määrata põhimääruse usaldusisikud, kellele kuuluvad endise linnaosa põhimäärus ja vapp. Harta usaldusisikud (kes koosnevad endise linnaosa piirkonna volikogu liikmetest) säilitavad traditsioone, nagu linnapeaamet. Sellise linna näiteks oli Hereford, mille linnavolikogu liideti 1998. aastal ühtseks Herefordshire'i linnaks. Herefordi linna piirkond jäi lahkumata kuni 2000. aastani, mil linna jaoks loodi valla volikogu. Bathi linna põhimääruse usaldusisikud moodustavad enamuse Bathi ja Kirde-Somerseti nõukogu volikogu liikmetest.

Geograafia

Tsiviilhooned ei hõlma kogu Inglismaad. Suur-Londonis ei ole ühtegi ja teistes linnastutes on neid väga vähe. Tsiviilkohtade suurus on väga erinev: paljud hõlmavad pisikesi, alla 100 elanikuga külasid, samas kui mõned suured kihelkonnad hõlmavad kümnete tuhandete elanikega linnu. Weston-super-Mare on 71 758 elanikuga kõige suurema rahvaarvuga civil parish. Paljudel juhtudel on mitu väikest küla ühes kihelkonnas. Suured linnapiirkonnad on enamasti kihelkondadeta, sest 1972. aasta kohaliku omavalitsuse seaduse ajal ei soovinud valitsus luua neid suurte linnade või nende eeslinnade jaoks, kuid üldiselt ei ole nende loomisele midagi takistuseks. Näiteks Birminghamis on üks vald, New Frankley, Oxfordis on neli ja Northamptonis seitse. Londonis ei saanud aga kogudusi luua enne 2007. aasta seadusemuudatust ja seni ei ole seal veel ühtegi loodud.

Hüljatud kogudused

2001. aasta rahvaloendusel registreeriti mitu kihelkonda, kus ei olnud ühtegi elanikku. Need olid Chester Castle (keset Chesteri kesklinna), Newland with Woodhouse Moor, Beaumont Chase, Martinsthorpe, Meering, Stanground North (hiljem kaotati), Sturston, Tottington ja Tyneham. Kolm viimast olid Teise maailmasõja ajal Briti relvajõudude poolt üle võetud ja jäid tühjaks.

Eraldiseisvad osad ja jagatud kogudused

Vanadel kogudustel olid sageli eraldiseisvad osad, eksklaavid ja enklaavid, mis ei olnud ülejäänud kogudusega ühendatud. Mõnel juhul asus eraldiseisev osa teises maakonnas. Teistel juhtudel asus terve kihelkond selle maakonna eraldiseisvas osas, kuhu ta kuulus. Samuti oli palju näiteid kahe või enama maakonna vahel jagatud kihelkondadest.

Need kõrvalekalded kõrvaldati enamasti 19. sajandil. Enne tsiviilkohtade kasutuselevõtmist anti 1844. aasta seaduse (Counties (Detached Parts) Act) alusel paljud (kuid mitte kõik) maakonna eraldiseisvad osad maakonnale, kus nad geograafiliselt asusid. Ülejäänud eraldiseisvad kihelkonnad anti üle 1890. ja 1931. aastal. Huntingdonshire'i Tetworthi kihelkonna eraldiseisev osa, mis oli ümbritsetud Cambridgeshire'iga, jäi alles kuni piiride muutmiseni 1965. aastal.

Teised seadused, sealhulgas 1882. aasta "Divided Parishes and Poor Law Amendment Act", kõrvaldasid enamiku kahe (või enama) krahvkonna koosseisu kuuluvate tsiviilkohtade juhtumeid ning 1901. aastaks oli Stanground Huntingdonshire'is ja Ely saarel ainus allesjäänud näide. Stanground jagati 1905. aastal kaheks kihelkonnaks, üks kummaski krahvkonnas.

Seotud leheküljed

• Inglismaa tsiviilkohtade loetelu