Mündiametall

Ajalugu

Kõik selle rühma elemendid, välja arvatud roentgeen, on tuntud juba eelajaloolistest aegadest alates, sest kõik need esinevad looduses metallilisel kujul ja nende tootmiseks ei ole vaja kasutada kaevandamismetallurgiat.

Omadused

Sarnaselt teiste rühmade liikmetele on ka selle perekonna liikmetel elektronide konfiguratsioon, eriti kõige välimistel kestadel, mille tulemuseks on suundumused keemilises käitumises:

Need on kõik suhteliselt inertsed, korrosioonikindlad metallid. Vask ja kuld on värvilised.

Need elemendid on madala elektritakistusega, seega kasutatakse neid juhtmestiku jaoks. Vask on kõige odavam ja kõige laialdasemalt kasutatav. Integreeritud vooluahelate sidumisjuhtmed on tavaliselt kuldsed. Hõbedast ja hõbetatud vasest juhtmeid leidub mõnes erirakenduses.

Rakendused

Nendel metallidel, eriti hõbedal, on ebatavalised omadused, mis muudavad need oluliseks tööstuslikuks kasutuseks väljaspool nende rahalist või dekoratiivset väärtust. Nad kõik on suurepärased elektrijuhid. Kõikidest metallidest on kõige juhtivamad hõbe, vask ja kuld (selles järjekorras). Hõbe on ka kõige soojusjuhtivam ja kõige enam valgust peegeldav element. Hõbedal on ka see ebatavaline omadus, et hõbedale tekkiv tuhmumine on endiselt väga elektrijuhtiv.

Vask on laialdaselt kasutusel elektrijuhtmetes ja vooluahelates. Kuldseid kontakte kasutatakse mõnikord täppisseadmetes, kuna need on korrosioonivabad. Hõbedat kasutatakse laialdaselt kriitilistes rakendustes elektrikontaktidena, samuti kasutatakse seda fotograafias (kuna hõbenitraat muutub valguse mõjul taas metalliks), põllumajanduses, meditsiinis, audiophiilsetes ja teaduslikes rakendustes.

Kuld, hõbe ja vask on üsna pehmed metallid ja seetõttu on need müntidena igapäevases kasutuses kergesti kahjustatavad. Väärismetallid võivad ka kergesti hõõrduda ja kuluda kasutamise käigus. Numismaatilistes funktsioonides tuleb neid metalle legeerida teiste metallidega, et tagada müntidele suurem vastupidavus. Leotamine teiste metallidega muudab saadud mündid kõvemaks, vähem deformeeruvaks ja kulumiskindlamaks.

Kuldmündid: Kuldmünte toodetakse tavaliselt 90% kullast (nt 1933. aasta eelsed USA mündid) või 22-karjalisest (92%) kullast (nt praegused kollektsioonimündid ja Krugerrandid), kusjuures vaske ja hõbedat moodustavad mõlemal juhul ülejäänud massi. Kuldmünte toodetakse kuni 99,999% kullast (Kanada Gold Maple Leafi seeria).

Hõbemündid: Hõbemündid on tavaliselt valmistatud kas 90% hõbedast - USAs enne 1965. aastat vermitud müntide puhul (mis olid ringluses paljudes riikides) või sterlinghõbedast (92,5%) müntide puhul enne 1920. aastat Briti Rahvaste Ühenduse ja muude hõbemüntide puhul, kusjuures vasest moodustub igal juhul ülejäänud kaal.

Vaskmündid: Vaskmündid on sageli üsna kõrge puhtusastmega, umbes 97%, ja neid legeeritakse tavaliselt väikese koguse tsingi ja tinaga.

Inflatsiooni tõttu on müntide nimiväärtus langenud alla ajalooliselt kasutatud metallide väärtuse. See on viinud selleni, et enamik tänapäevaseid münte on valmistatud mitteväärismetallidest - populaarne on vask-nikkel (umbes 80:20, hõbedase värvusega), samuti nikkel-messing (vask (75), nikkel (5) ja tsink (20), kuldse värvusega), mangaan-messing (vask, tsink, mangaan ja nikkel), pronks või lihtsalt pinnatud teras.

Seotud leheküljed