Die Frau vom Checkpoint Charlie

Lugu

1. osa

1982. aastal elab Sara Bender koos oma kahe tütre Silvia (11) ja Sabine (9) tütrega Erfurtis, Ida-Saksamaal. Nende ema ütles mõned asjad, mis kritiseerisid nende riigi valitsust. Kommunistlikus riigis nagu DDR oli halb olla valitsuse suhtes kriitiline. Nende ema sõnade tõttu koheldi tema lapsi koolis halvasti.

Sara tahab abielluda Peter Kochiga, keda ta tunneb tööl. Pulmad korraldatakse. Sara isa elab Helmstedtis Lääne-Saksamaal. Ta sõidab oma tütre pulma, kuid teel satub ta maanteel õnnetusse ja saab raskelt vigastada. Pulmad lükatakse edasi. Sara tahab oma isa Lääne-Saksamaal haiglas külastada, kuid DDR-i valitsus ei luba tal minna, sest ta on öelnud kriitilisi asju. Tema isa sureb. Sara küsib ikka veel luba kodumaalt lahkumiseks, kuid teda ei lubata, ja tööl tehakse talle raskusi.

Ta üritab koos oma kahe tütrega DDRist põgeneda. Neil õnnestub jõuda Rumeeniasse ja nad tahavad minna Jugoslaaviasse, kuid Ida-Saksamaa salapolitsei (Stasi) püüab nad kinni. Stasi teadis, et nad kavatsevad põgeneda, sest nad olid pannud Sara korterisse salajased mikrofonid, et nad saaksid kuulda kõike, mida räägitakse. Sara ja lapsed tuuakse tagasi Ida-Berliini. Lennujaamas eraldatakse lapsed oma emast. Nad viiakse Dresdenis asuvasse lastekodusse. Sara suletakse politseikambrisse. Tema sõber Peter, kellega ta oli tahtnud abielluda, osutub Stasi poolel olevaks. Ta töötab tema vastu. Sara mõistetakse kolmeks aastaks vangi.

2. osa

Pärast kaheaastast vangistust lastakse Sara välja tänu Lääne-Saksamaa valitsusele, kes maksis DDR-le, et see vabastaks ta ja laseks tal läände tulla. Tal ei lubata siiski näha oma kahte tütart, kes olid saadetud elama kommunistlikule valitsusele lojaalse kasuperekonna juurde. Sarat petetakse allkirjastama dokumente, mis tegelikult tähendab, et tal ei ole enam mingeid õigusi oma tütreid näha.

Sara ei talu Läänes ilma oma tütardeta. Ta hakkab viivitamatult paluma, et ta lubaks oma tütreid kaasa võtta, kuid midagi ei juhtu. Isegi Lääne-Saksamaa valitsus ei aita teda, sest poliitilistel põhjustel ei taheta Ida-Berliinis halbu suhteid DDRiga luua.

Sara arvab, et ainus viis, kuidas ta saab kedagi tema suhtes tähelepanu pöörata, on saada reklaami. Ta saab abi ajakirjanikult ja fotograafilt Richard Panterilt. Ta seisab Checkpoint Charlies, kohas keset Berliini, kus välismaalased saavad üle minna jagatud linna ühelt poolt teisele. Ta kannab suurt plakatit, millel on kirjas: "Andke mulle mu lapsed tagasi!". Richard teeb fotosid ja laseb ajalehtedel üle kogu maailma need ära trükkida. DDRi valitsusele see üldse ei meeldi. Nad saadavad agendid teda ähvardama. Teda rünnatakse ja haavatakse isegi tänaval ning talle öeldakse, et järgmisel korral tapetakse ta, kui ta oma kampaaniat jätkab. Isegi BRD (Lääne-Saksamaa) palub tal oma kampaania lõpetada, sest see on halb rahvusvahelistele suhetele.

Kuid Sara ei peatu. Tal õnnestub oma lastega ühendust võtta, smugeldades kirju ja sõnumeid kassettidel. Tüdrukud on väga rõõmsad ja arvavad, et peagi saavad nad emaga läände ühineda. Kuid luba ei anta.

Sara sõidab Helsingisse konverentsile, kus ta tahab rääkida Lääne-Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheriga (film erineb siinkohal veidi sellest, mis tegelikult juhtus). Teda võtavad autoga kaasa mehed, kes ütlevad, et viivad teda Genscheri juurde, kuid tegemist on Stasi agentidega, kes viivad ta metsa, et teda mõrvata, kuid tal õnnestub põgeneda.

Tema kahele tütrele öeldakse, et nende ema on autoõnnetuses hukkunud, kuid see on vale. Lapsed näevad juhuslikult oma ema demonstreerimas teleuudistes. Nad mõistavad, et ta on veel elus. Tema kasuvanemad leiavad kassetil salvestuse, millel tüdrukud on kritiseerinud DDRi valitsust. Neid karistatakse karmilt.

Lõpuks tunneb nende kasuvanem neile kaasa ja aitab veenda DDRi valitsust, et nad lastest lahti lasta. Nad saavad oma emaga taasühineda Lääne-Berliinis.