Endoskoopia: definitsioon, protseduurid ja näidustused

Endoskoopia: selge ülevaade definitsioonist, protseduuridest ja näidustustest. Kuidas endoskoop töötab, riskid ja ravivõimalused — loe põhjalikku juhendit.

Endoskoopia tähendab sisse vaatamist. See tähendab sageli endoskoobi abil meditsiinilistel põhjustel keha sisemusse vaatamist.

Endoskoop on meditsiiniline instrument, mis on valmistatud selleks, et näha patsiendi keha sisemuses olevaid osi. Selle eeliseks on see, et vaatlusi ja teatavaid operatsioone saab teha ilma keha avamata. Ükskõik milliseid ettevaatusabinõusid ka ei rakendataks, on avatud kehaosa alati nakkusohtlik.

Endoskoopil on pikk toru, mis siseneb patsiendi kehasse, ja selle toru esiosale on kinnitatud väike kaamera või objektiiv. See sisestatakse tavaliselt patsiendi nina, suu või päraku kaudu, et kirurgid saaksid näha, mis toimub. Vajaduse korral saab teha erinevaid toiminguid.

Mis on endoskoopia eesmärk?

Endoskoopia võimaldab arstil vaadata elundeid ja kehaõõnde ilma suure lõikega. Selle peamised eesmärgid on:

• diagnoosimine — selgitada välja valu põhjused, verejooks, põletik, kasvajad või muutused limaskestal;
• võtmeaugukirurgia ja väikeinvasiivsed protseduurid — võtta biopsia, eemaldada polüüpe, sulgeda veritsusallikaid jt;
• jälgimine — haigestunud piirkonna kontrollimine ravi ajal või pärast ravi.

Levinumad endoskoopilised protseduurid

• Gastroskoopia (otseselt maos ja söögitorus): uuring suu kaudu, kontrollib söögitoru, mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskesta.
• Kolonoskoopia (jämesool): uuring päraku kaudu, kontrollib jämesoole limaskesta — oluline soolevähi sõeluuringus.
• Bronhoskoopia (hingamisteed): uurib hingetorusid ja bronhe, võimaldab võtta proove või eemaldada võõrkehasid.
• Tsüstoskoopia (kusepõis): uurib kuseteede ja kusepõie sisepinda.
• Laparoskoopia (kõhuõõs): väike sisselõige kõhu seinal, kasutatakse nii diagnostiliselt kui kirurgiliselt (nt apendektoomia, munasarjade opereerimine).
• Arthroskoopia (liigesed): liigesesisene uuring ja kirurgilised toimingud väikeste instrumentidega.

Näidustused

Endoskoopia tehakse tavaliselt, kui esinevad:

• pikaajalised kõhu‑ või rinnaelundite valud;
• selgitamata veritsus (nt vere oksendamine, must väljaheide, veritsus urineerimisel);
• pidev iiveldus, oksendamine või neelamisraskused;
• muutused käitumises või funktsioonis (nt kõhukinnisus või kõhulahtisus, mis ei allu ravile);
• kahtlus põletikule, haavandile, polüüpile või kasvajale;
• jälgimisuuringud pärast varasemaid leide või ravi.

Ettevalmistus protseduuriks

• Jälgige arsti juhiseid — tihti tuleb enne uuringut olla kastreeritud toitmist (tühja kõhuga) ja tühjendada soolestik kolonoskoopia puhul.
• Teatage kõigist ravimitest, eriti antikoagulantidest (verevedeldajatest), diabeediravimitest ja allergiatest.
• Kui teile on lubatud sedatsioon või üldnarkoos, korraldage koju transport — pärast sedatsiooni ei tohi ise autojuhtida.
• Võimalusel võtke kaasa varasemad uuringud ja ravimite nimekiri.

Kuidas protseduur tavaliselt käib?

Endoskoopiline uuring võtab sõltuvalt liigist tavaliselt 10–60 minutit. Üldine kulg:

• enne uurimist arutatakse riskid ja allkirjastatakse nõusolek;
• kohalik või rahustav ravi (sedatsioon) — näiteks kurgus pihustatav anesteetikum gastroskoopial või intravenoosne rahusti;
• endoskoop sisestatakse ette nähtud teed pitseritades (suu, nina, pärak või väike lõige kõhu seinal);
• kaamera edastab pildi monitorile — arst hindab limaskesta ja vajadusel võtab biopsia või teeb terapeutilisi manöövreid;
• pärast protseduuri viibimine taastustuppa kuni sedatsiooni mõju möödub.

Riskid ja võimalikud tüsistused

Endoskoopia on üldiselt ohutu, kuid sellega võivad kaasneda:

• valulikkus või ebamugavustunne protseduuritsoonis;
• verejooks biopsia või polüüpi eemaldamise kohas;
• infektsioon — harva, tavaliselt ennetatakse või ravitakse antibiootikumidega;
• organite või limaskesta vigastus (näiteks soole perforatsioon) — see on haruldane, kuid nõuab sageli operatiivset ravi;
• sedatsiooni kõrvaltoimed: iiveldus, hingamis‑ või vererõhu muutused.

Riskide ulatus sõltub protseduuri liigist, patsiendi üldseisundist ja kaasuvatest haigustest.

Taastumine ja järelhooldus

• Pärast uuringut võib olla väsimus ja kergelt tuim tunne kurgus või kõhus; need sümptomid mööduvad tavaliselt kiiresti.
• Kui võeti biopsia või eemaldati polüüp, võib arst soovitada ajutist toidupiirangut või raviplaani.
• Kui tekib tugev valu, palavik, rohke verejooks või hingamisraskus, tuleb viivitamatult pöörduda arsti poole.
• Arst annab tulemused kohe või mõne päeva jooksul pärast proovide analüüsi.

Võimalikud alternatiivid

Mõnikord kasutatakse pildiuuringuid (nt CT, MRT, ultraheli) või kapselendoskoopiat (neelatavat väikekaamerat) sõltuvalt kahtlusest ja uuritavast piirkonnast. Arst valib sobivaima meetodi pärast riskide ja kasu hindamist.

Kellele endoskoopia ei sobi?

Mõnedel patsientidel võib endoskoopia olla vastunäidustatud või nõuda erilist ettevaatust, näiteks:

• raske südame‑ või hingamiskahjustus;
• aktiivne verejooks või väga halb üldseisund;
• määratud infektsioonid või muud olukorrad, kus protseduurist saadav kasu on madalam kui risk.

Küsimused, mida arsti käest küsida

• Miks on see uuring mulle vajalik?
• Millised on alternatiivid ja mis võivad juhtuda ilma uuringuta?
• Kuidas peaksin valmistuma?
• Millised on peamised riskid minu puhul?
• Kaua kestab taastumine ja millal saan tagasi tööle või sõita autoga?

Endoskoopia on väärtuslik diagnostiline ja terapeutiline tööriist, mis võimaldab arstidel teha täpsemaid otsuseid väiksema koormusega patsiendile võrreldes avatud kirurgiaga. Rääkige oma arstiga kõigist kahtlustest ja järgige eel- ning järelravi juhiseid, et protseduur oleks võimalikult ohutu ja informatiivne.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab endogoogia?

K: Mis on endoskoop?

K: Millised on endoskoobi kasutamise eelised?

K: Millisesse kehaosasse sisestatakse tavaliselt endoskoop?

K: Mis on kinnitatud endoskoobi toru esiosale?

K: Kas endoskoobiga saab teha erinevaid toiminguid?

K: Milline on oht, kui keha meditsiinilistel põhjustel avatakse?

Otsing