Umbes 98% Pakistanis kõneldavatest keeltest kuulub indoeuroopa keelte suurperre, täpsemalt indo-iraania harusse: enamik on indoaraania keelte alamharru, osa aga iraani keelte hulka. Paljud Pakistani keeled kirjutatakse pärsia-araabia kirjas (tavaliselt Nastaliq-stiilis), ja märkimisväärne osa sõnavarast on laenatud araabia ja pärsia keeltest. Riigis kõneldavate peamiste keelte hulka kuuluvad urdu (riiklik lingua franca), belutši, pashto, sindhi, seraiki, kašmiiri (koshur), pandžabi (tavaliselt Shahmukhi-kirjas Pakistanis) jpt. Lisaks elavad riigis nii indoarjamikeelsed, iraani rahvaste kui ka dardikeelsete gruppide esindajad, ning väiksemaid keelerühmi nagu burusho ja brahui kõnelejad.
Keeleline olukord on mitmekesine: urdu on ametlikult riiklik keel ja rahvuslik sidekeel, kuid emakeelena seda räägib väike osa elanikkonnast. Inglise keel on laialdaselt kasutuses administratsioonis, õigussüsteemis ja hariduses. Kohalikud keeled on tugevalt seotud piirkondliku identiteediga — pandžaabid domineerivad Punjabis, pashtunid elavad peamiselt Khyber Pakhtunkhwa ja Balochistani lääneosades ning Karachi piirkonnas, sindhid on koondunud Sindhi provintsis ja belutšid Balochistanis. Dialektid ja kõnekujundid (nt seraiki Lõuna-Punjabis) moodustavad olulise osa keeleilisest maastikust. Paljud inimesed on mitmekeelsed ja toimub aktiivne keeltevaheline laensõnade, grammatiliste mõjutuste ja kodeerimise segunemine.
Pakistanis elavad etnilised rühmad on ajalooliselt jaotunud piirkondade järgi ning nende osakaalud on ligikaudsed (andmed 2009. aasta hinnangul):
- Pandžaabid (40,20%) 70,7 miljonit
- Pashtunid (19,80%) 35,2 miljonit
- Sindhid (14,1%) 24,8 miljonit
- Seraikid (10,53%) 14,8 miljonit
- Muhajirid (7,57%) 13,3 miljonit
- Belutšid (3,57%) 6,3 miljonit
- Muud (4,66%) 11,1 miljonit
Siia "muhajiride" kategooriasse kuuluvad peamiselt 1947. aasta ümberasumise järgselt India aladelt saabunud Urdu kõnelejad, kes suures osas elavad linnapiirkondades (eriti Karachis) ja kelle emakeel erineb piirkondlikest keeltest. "Muud" kategooria hõlmab mitmesuguseid väiksemaid rahvus- ja keelegruppe.
Väikesemad etnilised ja keelegrupid, nagu kasmiirid, kalash, burusho, brahui, khowar, shina ja turvalid, elavad peamiselt riigi põhjaosas. Näiteks burushaski keel (Burusho rahvas) ja brahui (Draviidi keelte haru, mis on territoriaalselt ümbritsetud indo-iraania keeltest) on keeleliselt eristatavad: burushaski on keeleisolaat, brahui kuulub draviidi keelte hulka, mis teeb Pakistanis keelelist kooslust eriti huvitavaks.
Põhja-Pandžabis asuva Potohari platoo elanikud (potoharid) eristuvad mõnikord eraldi ja neid loetakse tihti Punjabi alarühmaks; see eristamine võiks mõjutada pandžabi arvestust ning vähendada Punjabist arvatavat kuulumist, sõltuvalt sellest, kuidas uuringud ja loendused rühmi klassifitseerivad. Tuleks tähele panna, et rahvastiku- ja keeleandmed varieeruvad allikate lõikes ning ametlikud loendused (nt 2017. aasta rahvaloendus) annavad ajas muutuvat pilti — esitatud protsendid ja arvud on ligikaudsed hinnangud, mis aitavad mõista üldisi proportsioone ja geograafilist jaotust.
