FG 42 (saksa keeles Fallschirmjägergewehr 42 ehk "langevarjuripüss 42") oli lahingupüss, mida hakati arendama ja tootma Natsi-Saksamaal Teise maailmasõja ajal. Relv valmis 1942. aastal spetsiaalselt Fallschirmjägeri õhudessantjalaväe (langevarjurite) vajadusi silmas pidades ning jõudis lahingusse kasutusse piiratud koguses kuni sõja lõpuni.

Arendus ja taust

FG 42 projekt sai alguse praktilisest vajadusest anda langevarjuritele suurem tulejõud ja iseseisev tulekaitse suutlikkus, ilma et relv kaaluks palju või oleks ebamugav õhudessantiks. Kogemused varasematest dessantoperatsioonidest näitasid, et traditsioonilised käsirelvad ja raskemad masinapüssid ei olnud langevarjuritele sobiv lahendus — tuli oli kas liiga nõrk või relv liiga raske ja mahukas.

Disain ja omadused

FG 42 oli disainilt kompromiss automaatpüssi ja kerge masinapüssi vahel: see võimaldas valikuliselt lühikest tulelööki või automaatset tulemisekset, pakkudes nii täpsust kui ka pidevat tulejõudu. Relv kasutas laialt levinud Saksa kaliibri padrunit ning oli laetav eemaldatava ajamiga. Sellel oli integreeritud kinnitus jalale (bipod), ergonoomiline püstolikäepide ja eri versioonidel ka kokkuvolditav padjasarnane tagumine osa, et vähendada maapinnal kasutamist.

Võrreldes traditsiooniliste masinapüssidega oli FG 42 kerge kuulipilduja-tüüpi relv — kompaktsem ja kergem — kuid samas suurem kui enamik püstolkuulipildujaid. See kombinatsioon andis langevarjurile võimaluse toimida nii ambush- ja toestustules kui ka iseseisvate rünnakute käigus.

Kasutus ja tootmine

FG 42 oli tehniliselt arenenud ja kallis toodetav relv. Tootmismaht oli piiratud — relva valmistati ainult mõned tuhanded eksemplari — ning seetõttu ei jõudnud see laialdaselt välja kõigile saksa üksustele. Peamiselt kasutasid seda Fallschirmjägeri üksused ja teised eliitüksused, kus väiksem kaal ja suur tulejõud olid strateegiliselt olulised. Mõned FG 42 eksemplarid sattusid lahingute käigus liitlaste kätte ja äratasid huvi tänu oma innovaatiliste lahenduste pärast.

Tugevused ja nõrkused

  • Tugevused: kõrge tulejõud võrreldes tavapäraste käsirelvadega, hea täpsus ja valikuline tulerežiim, kompaktne lahendus langevarjurite nõudmistele.
  • Nõrkused: keeruline ja kulukas valmistada, automaatrežiimis tugev tagasilöök raskematel laskesuundadel, mõnel mudelil häiris küljes paiknev ajami paigutus madalalt tulistamist või liigutamist maapinnal.

Mõju ja pärand

FG 42 peetakse üheks II maailmasõja II maailmasõja olulisemaks eksperimendiks automaatse, kerge ja mobiilse tulejõu ühendamisel ühte relva. Selle lahendused aitasid kaasa hilisemate valikute ja ideede kujunemisele modernse ründepüssi (assault rifle) kontseptsiooni suunas — töötati välja mõtteid, kuidas ühendada automaatne tulevõime ja kandlikkus tavakaitses kasutuses olevates relvades.

Kokkuvõtlikult oli FG 42 innovatiivne ja kaasaegne relv oma aja kohta: oluline panus relvaarendusse, kuigi tootmiskulude ja piiratud laialdase kasutuse tõttu jäi see pigem erandiks kui massiliseks lahenduseks. Tänapäeval on FG 42 huvipakkuv nii sõjamuuseumidele kui relvakollektsionääridele ja relvauurijatele.