FG 42
FG 42 (saksa keeles Fallschirmjägergewehr 42 ehk "langevarjuripüss 42") oli lahingupüss. Seda valmistati Natsi-Saksamaal Teise maailmasõja ajal. Relv valmistati Fallschirmjägeri õhudessantjalaväe kasutamiseks 1942. aastal. Seda kasutati väikestes kogustes kuni sõja lõpuni.
FG 42 oli kerge kuulipilduja võimsusega. See oli kerge ja ei olnud suurem kui püstolkuulipilduja Kar 98k. FG 42 on arvatavasti üks II maailmasõja kõige arenenumaid relvi. See aitas kujundada kaasaegse ründepüssi ideed.
Ajalugu
Kreeta lahingu (operatsioon Merkuur) ajal olid Saksa Fallschirmjägeritel samad relvad kui tavalisel armeel. Kui nad hüppasid lennukitest, olid neil ainult püstolid ja käsigranaadid. Kuulipildujad, püssid ja muud raskemad relvad langesid kastides. Saksa langevarjude konstruktsioon tähendas, et raskemaid relvi, näiteks püssid, ei olnud hüppamisel ohutu kaasas kanda. Kreetal tapsid või vigastasid Rahvaste Ühenduse kaitsjad palju saksa sõdureid. Seda seetõttu, et saksa langevarjurid pidid minema konteineritest relvi kokku korjama. Need võisid olla kõikjal lahinguväljal. See näitas, et regulaararmee kasutatavad relvad ei olnud õhuoperatsioonideks head.
Arendus
1941. aastal palus Saksa õhujõud (Luftwaffe), et nad saaksid kasutada langevarjurite jaoks valikulise tulega relva. Luftwaffe relvaarenduse osakonna (Tarnewitzis Lübecki lähedal) vanemstaabi lennusekretär Ossenbachil paluti see uus relv välja töötada. Reichsluftfahrtministerium (RLM) soovis välja töötada automaatpüssi, mida oleks võimalik tulistada õlast. See pidi asendama õhurünnaku püstolkuulipilduja, püstolkuulipilduja ja kerge kuulipilduja. See relv muudaks ka logistika lihtsamaks ja annaks tavalisele langevarjurile rohkem tulejõudu.
RLM püüdis alustada ametlikku arendusprogrammi, kasutades selleks Heereswaffenamt'i (HWaA ehk sõjaväe relvajõudude osakond). HWaA vastutas Saksamaa väikerelvade arendamise eest. Kuid HWaA-l ja Luftwaffe-l olid erinevad prioriteedid. Samuti esinesid Luftwaffe ja sõjaväe vahel erimeelsusi (HWaA ütles programmile ei, sest see ei olnud nende arvates realistlik. Nad püüdsid selle asemel anda oma G 41(W) poolautomaatse vintpüssi). See tähendas, et Luftwaffe pidi relva ise välja töötama. Insenerid, kes pidid relva välja töötama, olid vilunud kergete automaatrelvade arendamises (nad suutsid muuta MG 15 lennukipüstolit nii, et seda saaks kasutada ka maapeal). Siiski oli langevarjuritele operatsiooni "Merkuur" käigus palju kaotusi. Selle tõttu otsustas Hitler, et õhurünnakud ei ole olulised ja relva plaanid tühistati. Luftwaffe juht Hermann Göring andis aga salaja käsu programmi jätkata.
RLM pöördus oma plaanidega otse Saksa ettevõtete poole. Esimene plaan oli LC-6. See anti välja 14. detsembril 1941. Selles oli kirjas, et relv ei tohiks olla pikem kui 1000 mm (39,4 tolli), et see ei tohiks olla pikem kui vintpüss Kar 98k, tulistada üksiklaske suletud poldist, tulistada täisautomaatselt avatud poldist, võtta kuulid 10 või 20 padruniga hoidikust ja olla võimeline tulistama püssigranaate. Kuigi Heer'i (peastaabi) kasutas 7,9 mm Kurz'i padrunit (mis oli välja töötatud MP 43 ründepüssi jaoks), otsustas Luftwaffe kasutada 7,92 x 57 mm Mauseri püssimoona. Seda seetõttu, et sellel oli suur laskekaugus. Seda kaliibrit mainiti ka konstruktsiooni plaanides.
Prototüübid
Kuuel ettevõttel paluti projekteerida prototüüpe. Need olid: Gustloff-Werke, Mauser, Johannes Großfuß Metall- und Lackierwarenfabrik, C.G. Hänel, Rheinmetall-Borsig ja Heinrich Krieghoff Waffenfabrik. Välja anti mitu lepingut, kuid teadaolevalt anti ainult mõned prototüübid. Mauser andis MG 81 versiooni. See lükati aga tagasi, sest see oli liiga raske ja sai oma kuulid vöölt. Oli üks projekt, mille tegi Louis Stange Rheinmetall-Borsigis, mis võeti vastu. Seda katsetati 1942. aasta keskel Tarnewitzis asuvas katsejaamas. Seda prototüüpi nimetati Gerät 450 ("seade 450") või Ausführung "A" ("tüüp A"). See pidi olema lehtmetallist konstruktsioon. Tüüpi "A" ei valmistatud kunagi (välja arvatud mõned mudelid). Põhikonstruktsioon jäeti siiski alles, et seda saaks edasi arendada.
LC-6 põhiosad kiideti heaks. Pärast seda tehti mitmeid muudatusi konstruktsioonis. LC-6 täiustatud versiooni nimetati Ausführung "B". Selle parandusega muudeti käekaitset nii, et see andis parema kaitse kuumuse eest ja parema haarde märjalt.
Need testid näitasid palju probleeme. Stange parandas need 1942. aasta aprillis. Seda teist täiustatud versiooni nimetati LC-6/II. Prototüübile tehti seejärel palju katseid. Need katsed korraldas HWA. Prototüüpi muudeti veelgi ja lõpuks sai sellest LC-6/III prototüüp. Sellest sai FG 42.
1943. aasta alguses valmistati 50 vintpüssi. Neist kuus saadeti minema, et neid veel katsetada. Nendel relvadel olid mõned tõsised vead. Üks vintpüss lagunes pärast ainult 2100 lasku. Samuti sai üks sõdur vigastada, kui ta püüdis püssist granaati tulistada.
Tootmine
FG 42-sse tehti veel mitmeid muudatusi, enne kui seda lubati teha. Esimeses Rheinmetalli konstruktsioonis kasutati palju kroom-nikkelterast. Seda kasutati paljudel osadel, mida oli vaja relva toimimiseks. Seda materjali oli vähe. Kui Luftwaffe sai loa valmistada 3000 püssist, et neid veel katsetada, muudeti relva ja kroomnikkelterase asemel kasutati mangaanterast. Heinrich Krieghoffi firmal paluti valmistada mõned FG 42. See oli tingitud sellest, et Rheinmetall ei olnud piisavalt suur, et valmistada palju FG 42-sid. Relva kasutasid esimest korda komandod 1943. aasta operatsiooni Eiche ajal. Operatsioon Eiche oli ohtlik missioon, kuhu mõned Fallschirmjägerid läksid. Selle missiooni käigus pidid nad päästma Benito Mussolinit. Fallschirmjägeri meeskonda juhtis Otto Skorzeny.
Relva muudeti pidevalt. Kuna selle esimest konstruktsiooni muudeti mitu korda ja Luftwaffe vajas erinevaid asju, tehti FG 42-st palju erinevaid tüüpe. Pärast Teist maailmasõda kirjutatud dokumentides ja raamatutes on tavaliselt kirjas, et FG 42-l oli kolm peamist versiooni. Sakslased ei öelnud siiski kunagi, et need olid erinevad mudelid. "Mudel I", "Mudel II" ja "Mudel III" ei ole kunagi ametlikult mainitud. Saksa paberid nimetavad relva lihtsalt "FG 42". Alati mainiti FG 42 viimast versiooni.
BD 42
BD 42/I on poolautomaatne koopia varasest FG 42 püssist. BD 42/II on hilisema FG 42 poolautomaatne koopia. Mõlemat valmistas HZA Kulmbach GmbH.
Saksa Fallschirmjäger oma FG 42-ga.
FG 42 kasutasid Fallschirmjäger-Lehr-pataljoni langevarjurid 1943. aasta septembris Benito Mussolini vabastamiseks korraldatud julge rünnaku ajal.
Disaini üksikasjad
Üldine teave
FG 42 oli valikuline tulirelv. Seda jahutati õhuga. FG 42-l oli ka oma hoidik küljes. Seda oli üsna lihtne juhtida, kui seda tulistati täisautomaatsel režiimil.
Söötmine ja põletamine
FG 42 sai oma kuulid karbikujulisest hoidikust. Sellesse hoidikusse mahtus 10 või 20 padrunit.
FG 42 oli poolautomaatne, kui seda tulistati suletud poldist. Relvaga tulistades ei olnud väga palju liikumist. See tähendas, et üksiklaskmine oli täpsem. Kui relva tulistati automaatrežiimil, tulistati avatud poldist. Kui automaatrežiim oli sisse lülitatud, jäi pult avatuks, et hoida relva jahedana.
Testimine
FG 42 pidi andma natsi-Saksamaale kasulikku tulejõudu. Siiski valmistati ainult väike kogus. Kui seda katsetati, meeldis see langevarjuritele üsna hästi. Siiski oli FG 42-l mõned probleemid. FG 42-l oli 20, mõnikord ka 10 padrunit sisaldav hoidik, mis pandi püssist vasakusse külge. See oli küllaltki tavaline, et püstolkuulipildujate puhul olid ajakirjad küljes, kuid püstolkuulipilduja suurem mahuti koos raskemate padrunitega üsna tasakaalustamata. Samuti tõusis FG 42 ots üsna kiiresti õhku, kui sellega automaatrežiimil tulistati. See muutis täpse automaatse laskmise raskeks. See tähendas ka seda, et automaatne tulekahju ei olnud väga kasulik. USA M14 püssil olid sarnased probleemid.
FG 42-l põhinevad relvad
Ameerika M41 Johnson LMG-l on palju asju, mis on sarnased FG 42-ga. Mõlemal neist olid ajakirjad vasakul küljel. Samuti tulistasid nad automaatrežiimil avatud poldist ja poolautomaatrežiimil suletud poldist. Kuigi mõned asjad on sarnased, ei ole tõendeid, et ühe relva konstruktorid oleksid kopeerinud teise relva disaini.
Viimased teadaolevad relvad, mis põhinesid FG 42-l, on Sturmgewehr 52 ja M60 kuulipilduja.
Saksa ohvitserid kontrollivad FG 42.
T-44 oli USA FG 42 tüüpi, mida pidi kasutama kerge kuulipildujana.
Kasutage
Pärast seda, kui Krieghoff oli valmistanud umbes 2000 FG 42, viidi mangaanteras, millest paljud olulised osad valmistati, ära, et neid saaks kasutada muude asjade jaoks. See tähendas, et relv tuli ümber kujundada, et kasutada stantsitud terast. Sõdurid, kes kasutasid FG 42, palusid, et konstruktsiooni tehtaks palju väikseid muudatusi. Neid muudatusi võib näha hilisematel FG 42-l. FG 42-l oli ka lihtne bajonett toru all. See oli peidetud bipodi alla. FG 42 hilisemal versioonil lühendati bajonetti. Enne uuendust oli see 10 tolli (250 mm). Pärast seda muutus see umbes 6 tollile (150 mm).
Fallschirmjäger , kes tulistab varakult FG 42-ga juunis 1944
Küsimused ja vastused
K: Mis on FG 42?
V: FG 42 on II maailmasõja ajal Natsi-Saksamaal valmistatud lahingupüss.
K: Kellele tehti FG 42?
V: FG 42 valmistati 1942. aastal Fallschirmjägeri õhudessantjalaväe kasutamiseks.
K: Kas FG 42 kasutati sõja ajal suures koguses?
V: Ei, seda kasutati ainult väikestes kogustes kuni sõja lõpuni.
K: Milline oli FG 42 võimsus?
V: FG 42 oli kerge kuulipilduja võimsusega.
K: Kuidas on FG 42 suurus võrreldav püstolkuulipildujaga Kar 98k?
V: FG 42 ei olnud suurem kui poltpüss Kar 98k.
K: Kas FG 42 peetakse Teise maailmasõja aegseks relvaks?
V: Jah, FG 42 peetakse üheks II maailmasõja kõige arenenumaks relvaks.
K: Kuidas mõjutas FG 42 tänapäeva ründepüsside arengut?
V: FG 42 aitas kujundada kaasaegse ründepüssi ideed.
