Han-budism (lihtsustatud hiina keel: 汉传佛教; traditsiooniline hiina keel: 漢傳佛教) ehk hiina buddhism viitab hiina tähtedega (hanzi) kirjutatud budismile ehk Ida-Aasia kultuuriruumi budismile. See on üks kolmest peamisest olemasolevast budismi koolkonnast: teised kaks on tiibeti budism ja theravada. Seda praktiseeritakse peamiselt Hiinas, Jaapanis, Koreas ja Vietnamis. Sellel on olnud suur mõju Ida-Aasia kultuurile.

Nagu Tiibeti budism, pärineb ka han-budism Mahayana budismi harust, mis on peamiselt sanskriti keeles kirjutatud ja pärit Põhja-Indias.

Han-budismis on palju vastastikmõju India religioonide ja Hiina religioonide (nagu taoism) vahel.



Ajalooline taust ja levik Hiinas

Budism jõudis Hiinasse esimestel sajanditel pKr silkiteede ja meretranspordi kaudu. Varajased tõlked ja õpetajad (näiteks Lokaksema, Kumarajiva ja hiljem Xuanzang) mängisid olulist rolli sanskritikeelsete pühakirjade tõlkimisel hiina keelde ning idast välja leviva canoni (kannoni) kujundamisel. Tõlkimis- ja kommentaaritöö toel arenes Hiinas välja rikkalik tekstiline traditsioon, mis mõjutas uskumusi, rituaale ja filosoofilisi tõlgendusi.

Peamised koolkonnad ja õpetuse eripärad

  • Tiantai (T'ien-t'ai) — rõhutab Lotus-suutra (Lotosevangeliumi) tähtsust ja pakub süsteemset õpetuse klassifitseerimist ning meditatsioonipraktikaid.
  • Huayan — keskendub Avataṃsaka (Iluookangaste) sutrale ja rõhutab kõiksuse vastastikuseid seoseid ning holistilist kosmoloogiat.
  • Pure Land (Jìngtǔ) — armastatud populaarne liikumine, mis rõhutab Amitābha Budha nimi-hüüde (nembutsu) ja usku taassünni võimalusse Puhastemaal; seda praktiseerib palju laialdasemat rahva hulka.
  • Chan (Zen) — rõhutab otsest kogemust ja meditatsiooni (zazen), traditsioonilist õpetajalt õpilasele ülekannet ning mõnel juhul "äkilist valgustumist".
  • Lü/Vinaya — idaasia monastiline distsipliin, kus tavaliselt järgitakse Dharmaguptaka vinaya reeglistikku ordineerimisel.
  • Esoteeriline/Mantra-budism (Zhenyan) — kuigi vähem domineeriv kui Tiibeti tantrism, on Hiinas ja edasikantud traditsioonides (nt Jaapanis Shingon) arenenud rituaalse tajumise ja mudrate, mantra ning mandalate kasutus.

Tekstid, kanon ja tõlketraditsioon

Hiina budismil on oma mahukas kanon (Hiina Tripitaka), mis sisaldab tõlkeid sanskriti, prakriti ja paljusid originaaltekste. Olulised tõlkijad ja palverändurid nagu Kumarajiva ja Xuanzang tõid kaasa nii tekste kui ka uusi õpetusviise. Puitlõikeprintrad ja Dunhuangi käsikirjad aitasid levitada õppetunde ja rituaale üle Ida-Aasia.

Rituaal, praktika ja igapäevane mõju

Han-budism ühendab nii munga- kui ka laialdase laadi (laikud) praktikaid: laialt levinud on hommikune ja õhtune laulmine, sutrate lugemine, amenemextamine (repentsioon), talitused mälestuspäevadel ja festivalid nagu Vesak või Hiinas eriti tuntud Ulambana ehk „kadunute festival“. Monastilised kogukonnad on ajalooliselt olnud hariduse, meditsiini ja kogukondliku abi keskused.

Mõju teistesse riikidesse: Korea, Jaapan, Vietnam

Hiinast levis han-budism Koreasse, Jaapanisse ja Vietnamisse, kus iga piirkond kohandas õpetusi kohalike kultuuriliste oludega:

  • Koreas arenes seon (Zen) ja Pure Land traditsioon, rõhutades kombineeritud meditatsioon- ja iah praktikaid.
  • Jaapanis kujunesid äratuntavad koolkonnad nagu Zen (Rinzai, Soto), Pure Land (Jodo), Nichiren ja esoteeriline Shingon, millest igaüks tõlkis ja transformeeris Hiina õpetusi omal moel.
  • Vietnamis on tähtis both Thiền (Zen-variandid) ja Pure Land traditsioon, mis on segunenud kohalike praktikatega.

Suhted teiste religioonidega ja sünkretism

Hiina kultuurikonnas kujunes budism tihedalt koos taoismiga ja konfutsianismiga — see viis ideede sõlmpunktidesse ja vastastikmõjusse: filosoofilised terminid kohandati, ritualid vaheldusid ning tekkisid segatud palvemeetodid ja filosoofilised koolkonnad, mis kasutasid elemente kõigist kolmest traditsioonist.

Kaasaegne olukord ja arengud

20. sajandil mõjutasid Hiina budismi moderniseerimine, reformiliikumised ja poliitilised kriisid (nt kultuurirevolutsioon) kogukondi ja templeid. Alates 1980. aastatest on paljud traditsioonid taastunud ning maailma budistlik kultuur on saanud uusi delegeerijaid ja praktikastajaid. Samal ajal on ilmunud liikumisi nagu humanistlik budism, mis rõhutab eetikat, ühiskondlikku tegevust ja kaasaegset haridust.

Erinevused tiibeti ja theravada budismiga

Kuigi kõik kolm suurt traditsiooni (han-budism, tiibeti budism ja theravada) jagavad budismi põhimõisteid (nt kannatus, neljad tõed, kaheksastee tee), erinevad nad tekstide, rituaalide, meditatsioonikombestike ja monastilise reeglistike poolest. Han-budism pärineb peamiselt Mahayana harust, kasutab suurt valikut sutrasid (Lotus, Prajñāpāramitā, Avataṃsaka jpt) ning ordineerimisel ja distsipliinis on levinud Dharmaguptaka vinaya, mis eristab seda mõne teise traditsiooni praktikatest.

Kokkuvõte

Han-budism on mitmekesine, mitmekihiline traditsioon, mis kujunes välja Hiina kultuuriruumis ja mõjutas sügavalt Ida-Aasia usulist, filosoofilist ja kunstielu. Selle suur tähtsus seisneb nii rikkalikes tekstides ja praktikates kui ka võimes kohaneda eri paiksete kultuuriliste vajadustega ning levitada tagasi ja edasi uusi tõlgendusi kogu piirkonnas.