Tiibeti budism (tiibeti keeles: བོད་བརྒྱུད་ནང་བསྟན།; hiina keeles: 藏传佛教) on Tiibetist pärit budistlikud õpetused. See on osa mahajaana budismist ja üks kolmest tänapäeval laialdaselt praktiseeritavast harust; teised kaks on han-budism ja theravada. Tiibeti budismi leidub laialdaselt Himaalaja, Kesk-Aasia ja Siberi ümbruses ning selle mõju ulatub ka Nepali, Bhutani, Mongoolia ja India kõrgmäestiku piirkondadesse. Tiibeti budism on tuntud oma rikkaliku rituaalse traditsiooni, keeruka filosoofia ja tantriliste praktikate poolest.

Ajalugu lühidalt

Tiibeti budism kujunes välja alates 7.–8. sajandist, kui budistlikud õpetused hakkasid Tiibetisse jõudma nii Indiast kui ka Kesk-Aasiast. Olulised isikud ja sündmused selle kujunemisel on:

  • Padmasambhava (Guru Rinpoche) ja Nyingma koolkonna varajane levik: usutakse, et ta aitas juurutada tantrilist õpetust Tiibetis.
  • Atisha (11. sajand) tõi Mahāyāna õpetusi, mis mõjutasid Tiibeti reformimise ja koolkondade tekke protsessi.
  • 12.–15. sajandil tekkis mitu peamist traditsiooni, sh Nyingma, Kagyu, Sakya ja hiljem Gelug, mille asutas Je Tsongkhapa (14.–15. sajand).
  • Tänapäeval on Tiibeti budism mõjutanud ka lääne vaimse praktika levikut, eriti alates 20. sajandi teisest poolest.

Peamised õpetused ja struktuur

Tiibeti budism sisaldab kõiki budistlikke õpetusi, mida vahel nimetatakse ka "kolmeks sõidukiks". Kõik Tiibeti budismi traditsioonid praktiseerivad:

  • kuulaja sõiduki (Shrāvakayāna) moraalse distsipliini (Pratimoksha) lubadusi;
  • suure sõiduki (Mahāyāna) universaalse vabanemise ja bodhisattva-ideaaliga seotud lubadusi ja filosoofilisi õpetusi;
  • salajase mantra sõiduki (Vajrayāna) lubadusi (samaya) ja erimeetodeid, mis hõlmavad mantraid, mudrasid, visualiseerimisi ja deity-yoga praktikaid.

Tiibeti budismi iseloomustab kolmepoolne lubaduste süsteem: pratimoksha (isiklik eetika), bodhisattva-lubadused (kaastunnet juhtiv pühendumus) ja vajrayana-samaya (töötamine tantriliste meetoditega). Nende ühist rakendamist peetakse oluliseks teekonnal ärkamiseni.

Peamised koolkonnad

Tiibeti budism jaguneb mitmeks suureks traditsiooniks, millest igaühel on oma rõhuasetused ja praktikasüsteemid:

  • Nyingma – vanim traditsioon, keskendub vanadele tantra-vormidele ja dzogcheni õpetusele.
  • Kagyu – rõhutab meditatsiooni, eriti mahamudra ja linna-meistri (mahamudra) praktikaid; tuntud ka suust suhu antavate õpetuste kaudu.
  • Sakya – kombineerib filosoofilist õppimist ja tantrilist praktikat; ajalooliselt olulised poliitilise ja õigusliku rolli tõttu Tiibetis.
  • Gelug – Je Tsongkhapa traditsioon, rõhutab monastilist distsipliini, süsteemset filosoofiat ja loogikat; sellest koolkonnast on pärit ka Dalai Lama ametikandja.

Praktikad ja rituaalid

Tiibeti budistlik praktika on mitmekesine ja sisaldab nii igapäevaseid harjutusi kui ka keerukaid initsiatsioonide ja tantriliste rituaalide süsteeme:

  • meditatsioon (sh shamatha ja vipashyana), hingamisharjutused ning visualiseerimispraktikad;
  • mantralaulsed praktikaid ja pühade tekstide reciteerimine, tööd mandalatega;
  • deity-yoga, kus praktik visualiseerib end jumalusena (yidam) ja ühendub selle omadustega;
  • pujased ja rituaalid, mis kutsuvad esile vaimseid toetajaid ning kaitsjad (dharmakaitsjad);
  • tulku süsteem — ärkamiseni jõudnud õpetajate kehastuste järjepidevus (näiteks Dalai Lama ja Panchen Lama traditsioonid).

Tekstid, keel ja kirjanduse roll

Suured tõlkekampaaniad 8.–12. sajandil tõid sanskritike tekstide tõlked tiibeti keelde ja lõid rikkaliku kirjandusliku traditsiooni. Peamised tekstikogumid hõlmavad kangyur (Buddha kõned) ja tengyur (kommentaarid). Tiibeti kirjalik kultuur ja kloostrikoolkonnad on olnud olulised filosoofilise uurimise, meditatsiooniõpetuse ja rituaalse praktika säilitamisel.

Roll ühiskonnas ja kultuuris

Tiibeti budism mõjutas tugevalt kohalikke kombeid, kunsti, arhitektuuri, muusikat ja meditsiinilisi traditsioone. Kloostrid olid teadmiste, kirjanduse ja hariduse keskused. Samuti on Tiibeti budismil olnud poliitiline komponent, eriti Tiibeti ajaloo eri perioodidel.

Tänapäev ja levik väljaspool Tiibetit

20. sajandi poliitilised muutused, eriti Hiina surve ning 1959. aasta ülestõusu järgne pagulus, viisid paljude Tiibeti õpetajate ränneteni ning õpetuste levikuni üle maailma. Tänapäeval on Tiibeti budismi praktikume, kloostreid ja keskust nii Aasias kui ka Läänes. Dalai Lama ja teised tuntud õpetajad on aidanud kaasa huvi kasvule, rõhutades samas ka kaasavat eetikat ning teadusliku uurimistöö ja budistliku praktikadialoogi.

Kokkuvõte

Tiibeti budism on rikkalik, mitmekihiline traditsioon, mis ühendab Mahāyāna filosoofia, monastilise distsipliini ja tantrilised meetodid. Selle keskmes on eesmärk vabaneda kannatusest nii isiklikul kui ka universaalsel tasandil, juhtides praktiseerijaid läbi eetika, meditatsiooni ja pühendunud õpetussidemete (samaya) ärkamise suunas.