Tuumaenergia vastane liikumine: põhjused, ajalugu ja mõjud

Tuumaenergia vastane liikumine: põhjused, ajalugu ja mõjud – riskid, õnnetused, radioaktiivsed jäätmed ning ühiskondlikud ja keskkonnamõjud süvianalüüsis.

Autor: Leandro Alegsa

16-10-2025 13:50

Paljud inimesed, kes on tuumaenergiavastased, on tuumaenergia kasutamise vastu elektrienergia tootmiseks, sest nad arvavad, et tuumaenergia on ohtlik. Nad peavad tuumaavarii ohtu vastuvõetamatuks ja usuvad üldiselt, et radioaktiivseid jäätmeid ei saa ohutult ladustada. Paljud peavad ka uraani kaevandamist ja tuumaenergia ümbertöötamist halvaks, sest need tegevused kujutavad endast keskkonnariski. Jaapani 2011. aasta tuumaõnnetused on "äratanud tuumaenergiavastased kirgi kogu maailmas, pannes valitsused kaitsesse ja õõnestades tuumaenergiatööstuse hiljutist renessanssi".

Põhjused, miks inimesed tuumaenergiale vastu on

Tuumaenergia vastase liikumise tugipunktid on mitmekesised. Peamised murekohad on:

Ohutus ja katastrofiriskid: tuumajaamade õnnetused (nt Three Mile Island, Tšernobõl, Fukushima) on näidanud, et rikke korral võivad tagajärjed olla laiaulatuslikud ja pikaajalised.
Radioaktiivsed jäätmed: kõrgeaktiivsete jäätmete pikaajaline hoiustamine tekitab küsimusi, sest teatud radioaktiivsed isotoobid jäävad ohtlikuks tuhandeks kuni miljoniks aastaks.
Proliferatsioon ja julgeolekuriskid: tuumkütus ja tehnoloogia võivad olla valesti kasutatavad tuumarelva arendamiseks; küber- ja terroriohud on samuti tähelepanu all.
Keskkonnamõjud ja tervis: uraani kaevandamine, tuumajaamade rajamine ja ümbertöötlemine võivad kahjustada ökosüsteeme ja kohalikke kogukondi.
Majanduslikud ja poliitilised argumendid: tuumaprojektid on sageli kallid, ajaliselt venivad ja nõuavad pikaajalist riigi või investorite garantiid; vastased väidavad, et raha kulutamine võiks paremini soodustada taastuvenergiaid ja energiatõhusust.
Demokraatia ja kohaliku vastuseisu tähtsus: paljud kogukonnad tunnevad, et neid ei kaasata õigeaegselt otsustesse, mis mõjutavad nende elukeskkonda.

Liikumise ajalugu ja märkimisväärsed sündmused

Tuumaenergia vastane liikumine sai tõuke juba 1960.–1970. aastatel koos üldisema keskkonnateadlikkuse kasvuga. Mõned ajaloolised võtmehetked:

1979: Three Mile Island (USA) – tehniline rike ja osaline plahvatus suurendas avalikku muret ja regulatiivset järelevalvet.
1986: Tšernobõl (NSV Liit) – katastroof süvendas vastuseisu üle maailma, kuna radioaktiivne saastumine levis laialt ning mõjud kestavad endiselt.
1990.–2000. aastad: mitmes riigis toimusid protestid, kohtuasjad ja rahvahääletused tuumaenergia vastu või selle piiramiseks.
2011: Fukushima (Jaapan) – tsunami põhjustas reaktori sulamise ja uued poliitilised otsused (näiteks Saksamaa otsus lõpetada tuumaenergia kasutamine etapiviisiliselt).

Mõjud poliitikale ja energiasektorile

Tuumaenergia vastasus on avaldanud reaalset mõju nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil:

Energiapoliitika muutused: mõned riigid (näiteks Saksamaa) otsustasid tuumajaamad sulgeda ja kiirendada taastuvenergia arendamist; teised riigid aga jätkavad või isegi laiendavad tuumaenergiat, nägemaks seda madala süsinikusisaldusega lahendusena.
Investeeringute suunamine: avalik surve on ajendanud investoreid ja ettevõtteid kaaluma suuremat panust taastuvenergiasse, energiasalvestusse ja võrguhaldusse.
Kohalikud mõjud: tuumaenergia vastased kampaaniad võivad peatada konkreetseid projekte, nõuda suuremat läbipaistvust või tingimusi kogukondadele (nt tasud, ohutusgarantiid).

Vastuväited tuumaenergia vastastele argumentidele

Kuigi vastased toovad esile palju õigustatud muresid, esitatakse ka vastuväiteid nendele väidetele:

Väike CO2 emissioon: tuumaenergia tootmine ei tekita käigus suuri kasvuhoonegaaside emissioone, mistõttu mõned eksperdid näevad seda vahendina kliimaneutraalsuse saavutamiseks, eriti kui taastuvenergia ja salvestus veel ei kata kogu nõudlust.
Tehnoloogiline areng: arenevad lahendused nagu väikereaktorid (SMR-id) ja uued kütuse- ning ohutuslahendused lubavad vähendada riske ja kulusid, kuigi need pole veel laialdaselt kasutusel.
Jäätmekäitlus: mõned riigid teevad edusamme pikaajaliste lahendustega (näiteks Soome ONKALO), mis näitavad, et olemas on praktilisi viise kõrgeaktiivsete jäätmete eraldi ja turvaliseks hoidmiseks.

Liikumise meetodid ja osapooled

Tuumaenergia vastane liikumine koosneb mitmest rühmitusest ja kasutab erinevaid meetodeid:

avalikud protestid ja meeleavaldused;
õiguslikud tegevused ja ametkondade kaebused;
teadlikkuse tõstmine — kampaaniad, dokumentaalfilmid, haridusprojektid;
rahvahääletused ja poliitiline lobitöö;
koostöö teadlaste ja ekspertidega alternatiivide (nt taastuvenergia) hinnangute esitamiseks.

Mida on tehtud ja võimalikud lahendused

Vastuseks muredele ja liikumisele on välja pakutud mitmeid samme ja kompromisse:

Range regulatsioon ja läbipaistvus: tugevam järelevalve, sõltumatu auditeerimine ja avalik informeerimine suurendavad usaldust.
Pikaajaline jäätmehaldus: sügavgeoloogilised hoiukohad, jäätmete vähendamine ja ümbertöötlemise arendamine on keskseid teemasid.
Varustuskindlus ja mitmekesisus: kombinatsioon taastuvatest allikatest, energiasalvestusest, võrguhaldusest ja vajadusel tuumaenergiast võib tagada stabiilse ja madala süsinikusisaldusega elektri.
Kogukondlik konsensus: kohalike elanike kaasamine, õiglane hüvitis ja selged riskihindamised vähendavad konflikte.

Kuidas edasi?

Teema jääb keeruliseks ja emotsionaalseks. Oluline on kaaluda nii ohutuse ja keskkonnaaspekte kui ka kliimaprobleeme ja energiajulgeolekut. Parim lähenemine sõltub riigi eripärast — olemasolevast taristust, taastuvenergia potentsiaalist, finantsidest ja ühiskondlikust toetusest. Avatud avalik debatt, teaduspõhised otsused ja läbipaistvad regulatsioonid aitavad leida lahendusi, mis vähendavad riske ja toetavad pikaajalist energiakindlust.

Kokkuvõte: tuumaenergia vastane liikumine tugineb laiaulatuslikele muredele — ohutus, jäätmed, keskkond ja demokraatia. Selle mõju on poliitiline ja praktiline: mõned riigid on vähendanud või lõpetanud tuumaenergia kasutust, teised kohandavad regulatsioone ja otsivad tehnoloogilisi lahendusi. Tulevikus on oluline kombineerida ohutuse parandamist, jäätmehalduse arengut ja konkurentsivõimelisi alternatiive, et teenindada nii inimeste turvatunnet kui ka kliimaeesmärke.

Tuumarajatevastane meeleavaldus Colmaris, Kirde-Prantsusmaal, 3. oktoobril 2009.

Tuumaelektrijaamade vastane meeleavaldus 19. septembril 2011 Meiji pühakojas Tokyos.

Probleemid

Tuumavastased mured

Tuumaenergia vastased rühmitused usuvad, et tuumaenergia kujutab endast ohtu inimestele ja keskkonnale. Nende hulka kuuluvad uraani kaevandamise, töötlemise ja transpordiga seotud terviseriskid ja keskkonnakahjustused, tuumarelvade leviku oht, lahendamata tuumajäätmete probleem ja edasiste tõsiste õnnetuste võimalus. Tuumaenergia vastased peavad tuumaenergiat ohtlikuks ja kalliks viisiks, kuidas keeta vett elektrienergia tootmiseks.

Tuumaenergia vastased seovad tuumaenergiatehnoloogia rahvusvahelise ekspordi ja arendamise ning tuumarelvade leviku vahel. Tuumaenergia tootmiseks vajalikke rajatisi ja teadmisi saab hõlpsasti kohandada tuumarelvade tootmiseks. Greenpeace väidab, et tuumaenergia ja tuumarelvad on kasvanud nagu siiami kaksikud.

Tuumaelektrijaamad on väga kallid. Usaldusväärsete kuluhinnangute koostamine on keeruline ning USA uute reaktorite hinnanguline maksumus ulatub 5 kuni 10 miljardi dollarini ühiku kohta. Mitmete mainekate reitinguagentuuride ja investeerimisanalüütikute arvates on tuumajaamade ehitamine "riskantne äri".

Tuumaenergia vastased rühmitused viitavad sageli tuumaavariidele kui tõenditele tuumaenergiaga kaasnevate ohtude kohta. Kõige tuntum tuumaavarii, 1986. aastal Ukrainas Kiievis asuvas Tšernobõli tuumaelektrijaamas toimunud valesti korraldatud ohutuskatse, "tappis vähemalt 4056 inimest ja kahjustas peaaegu 7 miljardi dollari väärtuses vara". Õnnetuse tagajärjel tekkinud radioaktiivne saaste koondus Valgevene, Ukraina ja Venemaa lähedale ning vähemalt 350 000 inimest asustati neist piirkondadest sunniviisiliselt ümber. Pärast õnnetust "leiti peaaegu kõigis põhjapoolkera riikides Tšernobõlile omaseid radioaktiivsete ladestuste jälgi". Teiste tõsiste tuumaõnnetuste hulka kuuluvad Majaki katastroof, Nõukogude allveelaeva K-431 õnnetus, Nõukogude allveelaeva K-19 õnnetus, Chalk Riveri õnnetus, Windscale'i tulekahju, Church Rocki uraanitehase õnnetus ja SL-1 õnnetus.

Eriti pärast 11. septembri rünnakuid on inimesed hakanud muretsema, et terroristid või kurjategijad võivad tuumajaama pommitada ja radioaktiivset materjali vabastada. Rohkemate tuumajaamade ehitamine tekitaks rohkem sihtmärke, mida kaitsta.

On olemas rahvusvaheline konsensus, et kasutatud tuumkütust tuleks ladustada geoloogilistes süvamägedes. Ükski riik ei ole siiski veel sellist hoidlat avanud. Nevadas asuva Yucca Mountaini kavandatud tuumarajatiste lõppemise tõttu puudub USA-l plaan kasutatud tuumkütuse pikaajaliseks ladustamiseks.

Tuumavabad alternatiivid

Tuumaenergia vastased rühmitused väidavad üldiselt, et sõltuvust tuumaenergiast saab vähendada energiasäästu ja energiatõhususe meetmete võtmisega. Energiatõhusus võib vähendada energiatarbimist, pakkudes samas samal tasemel energia "teenuseid".

Tuumaenergia vastased rühmad pooldavad ka taastuvenergia, näiteks tuuleenergia, päikeseenergia, geotermilise energia ja biokütuste kasutamist. Rahvusvahelise Energiaagentuuri sõnul on taastuvenergia tehnoloogiad energiavarustuse portfelli oluline osa, kuna need aitavad kaasa maailma energiajulgeolekule ja pakuvad võimalusi kasvuhoonegaaside vähendamiseks.

President Jimmy Carter lahkub Three Mile Islandi õnnetuspaigast Middletownisse, Pennsylvania, 1. aprill 1979.

Ukrainas asuva Prypjati hüljatud linn pärast Tšernobõli katastroofi. Taustal on Tšernobõli tuumaelektrijaam.

Kolm taastuvat energiaallikat: päikeseenergia, tuuleenergia ja biomass.

Tegevused riikide kaupa

Austraalia

Austraalias ei ole ühtegi tuumaelektrijaama ja praegune Gillardi leiboristide valitsus on Austraalia tuumaenergia vastu, nagu ka Rohelised, kes on praegu ülemkoja võimuliidrid. Siiski on Austraalial üks väike uurimisreaktor (OPAL) Sydneys ja ta ekspordib uraani. Austraalial on 40% maailma teadaolevatest uraanivarudest ning sarnased varud teisest potentsiaalsest tuumareaktori kütusest, tooriumist, ning ta müüb uraani tuumarelva leviku tõkestamise lepingu liikmetele.

Uraani kaevandamine ja eksport ning tuumaküsimused on sageli olnud avaliku arutelu teemaks ning Austraalia tuumavastasel liikumisel on pikk ajalugu. Kõik algas 1972-73. aasta aruteluga Prantsusmaa tuumakatsetuste üle Vaikses ookeanis, milles osalesid mitmed rühmad, ja 1976-77. aasta aruteluga uraani kaevandamise üle Austraalias.

Prantsusmaa

1970ndatel aastatel tekkis Prantsusmaal tuumavastane liikumine, mis koosnes kodanike rühmadest ja poliitilistest tegevuskomiteedest. Toimus palju suuri tuumavastaseid proteste ja meeleavaldusi. Viimasel ajal on korraldatud sihipäraseid kampaaniaid, peamiselt Greenpeace'i poolt, ning Sortir du nucléaire (Prantsusmaa) on nõudnud Areva rajatiste ametlikku ohutuskontrolli.

Saksamaa

Saksamaa tuumavastasel liikumisel on pikk ajalugu, mis ulatub tagasi 1970. aastate algusesse, kui suured meeleavaldused takistasid Wyhli tuumajaama ehitamist. Wyhli tuumajaama vastane edu inspireeris tuumaenergia vastuseisu kogu Saksamaal, mujal Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Ühendkuningriik

Jaanuaris 2008 teatas Ühendkuningriigi valitsus uute tuumaelektrijaamade ehitamise plaanidest ja Ühendkuningriigi tuumaenergia vastane liikumine on väljendanud muret. Samuti on avalikkus mures tuumarelvade leviku pärast. Paljud erinevad rühmad ja üksikisikud on aastate jooksul osalenud meeleavaldustes ja protestides.

Ameerika Ühendriigid

Paljude aastate jooksul õnnestus Ameerika Ühendriikide tuumavastasel liikumisel viivitada või peatada mõne uue tuumaelektrijaama ehitamise lubadused. Tuumaenergia vastased kampaaniad, mis 1970. aastatel pälvisid avalikkuse tähelepanu, olid seotud Calvert Cliffsi tuumaelektrijaama, Seabrook Stationi tuumaelektrijaama, Diablo Canyoni elektrijaama, Shorehami tuumaelektrijaama ja Three Mile Islandi õnnetusega. Hilisemad sihipärased kampaaniad on seotud Indian Point Energy Center'i, Oyster Creeki tuumaelektrijaama, Pilgrimi tuumaelektrijaama, Salemi tuumaelektrijaama, Vermont Yankee tuumaelektrijaama, Idaho riikliku laboratooriumi, Yucca Mountaini kavandatud jäätmehoidla, Hanfordi ala, Nevada katsekoha, Lawrence Livermore'i riikliku labori ja Los Alamose riikliku laboratooriumi tuumajäätmete veoga. Paljud erinevad rühmad on aastate jooksul osalenud erinevates protestides ja meeleavaldustes.

Ameerika Ühendriikides tegutseb või on tegutsenud rohkem kui viiskümmend tuumavastast rühmitust. Nende hulka kuuluvad: Abalone Alliance, Clamshell Alliance, Greenpeace USA, Institute for Energy and Environmental Research, Musicians United for Safe Energy, Nevada Desert Experience, Nuclear Control Institute, Nuclear Information and Resource Service, Public Citizen Energy Program, Shad Alliance ja Sierra Club.

Paljud tuntud teadlased ja insenerid on väljendanud reservatsioone tuumaenergia suhtes. Nende inimeste hulka kuuluvad: Barry Commoner, S. David Freeman, John Gofman, Amory Lovins, Arjun Makhijani, Gregory Minor ja Joseph Romm.

Mõju popkultuurile

Alates 1960ndatest aastatest said tuumavastased ideed kajastust populaarse meedia kaudu romaanide, nagu "Fail-Safe", ja mängufilmide, nagu "Dr. Strangelove" või: (1964), "Hiina sündroom" (1979), "Silkwood" (1983) ja "The Rainbow Warrior" (1992).

Hiljutised arengud

21. aprillil 2010 kutsusid kümmekond keskkonnarühmitust Ameerika Ühendriikide tuumaregulatsioonikomisjoni üles uurima võimalikke probleeme AP1000 reaktori konstruktsioonis.

24. aprillil 2010 moodustasid umbes 120 000 inimest inimketi (KETTENreAKTION!) Krümeli ja Brunsbütteli tuumajaamade vahele. Sellega protesteerisid nad Saksamaa valitsuse plaanide vastu pikendada tuumaenergia tootmise perioodi.

2010. aasta mais marssis umbes 25 000 inimest, sealhulgas rahuorganisatsioonide liikmed ja 1945. aasta aatompommi ellujäänud, umbes kaks kilomeetrit New Yorgi kesklinnast ÜRO peakorteri ees asuvale väljakule, nõudes tuumarelvade kasutamise lõpetamist.

Septembris 2010 muutus Saksamaa valitsuse poliitika taas tuumaenergia suunas, mis tekitas Berliinis ja mujalgi uusi tuumaenergiavastaseid meeleolusid. septembril 2010 piirasid kümned tuhanded sakslased kantsler Angela Merkeli kantseleid tuumaenergiavastasel meeleavaldusel, mis korraldajate sõnul oli suurim sellelaadne meeleavaldus pärast 1986. aasta Tšernobõli katastroofi.

2010. aasta oktoobris protestisid kümned tuhanded inimesed Münchenis kantsler Angela Merkeli valitsuskoalitsiooni tuumaenergiapoliitika vastu. Tegemist oli viimase kahe aastakümne suurima tuumaenergiavastase üritusega Baieris.

Novembris 2010 toimusid Saksamaal vägivaldsed meeleavaldused ümbertöödeldud tuumajäätmeid vedava rongi vastu. Kümned tuhanded meeleavaldajad kogunesid Dannenbergis, et anda märku oma vastuseisust veosele. Protestide lahendamiseks mobiliseeriti umbes 16 000 politseinikku.

Detsembris 2010 kogunes umbes 10 000 inimest (peamiselt kalurid, talunikud ja nende pered), et astuda välja Jaitapuri tuumaelektrijaama projekti vastu India lääneosas Maharashtra osariigis, kus politsei oli tugevalt esindatud.

Detsembris 2010 mõisteti viis tuumarelvavastast võitlejat, sealhulgas kaheksakümneaastased ja jesuiitidest preestrid, USAs Tacomas süüdi vandenõus ja omavolilises sissetungis. Nad lõikasid 2009. aastal mereväebaasis Kitsap-Bangor aedu, et protestida allveelaevade tuumarelvade vastu, ja jõudsid alale, mille lähedal hoitakse punkrites Tridenti tuumalõhkepead. Rühma liikmeid võib süüdimõistmisel oodata kuni 10-aastane vanglakaristus.

2011. aasta jaanuaris pidasid viis jaapani noort inimest Yamaguchi prefektuuri valitsuse büroo ees enam kui nädala jooksul näljastreiki, et protestida keskkonnatundliku Seto sisemere lähedal asuva Kaminoseki tuumaelektrijaama ehitusplatsi ettevalmistamise vastu.

Pärast Fukushima Daiichi tuumaelektrijaama õnnetusi tugevnes Saksamaal tuumavastasus. märtsil 2011 moodustasid 60 000 sakslast 45 km pikkuse inimketi Stuttgardist Neckarwestheimi elektrijaama juurde. 14. märtsil protesteeris 110 000 inimest 450 teises Saksamaa linnas, kusjuures arvamusküsitluste kohaselt oli 80% sakslastest vastu tuumaenergia laiendamisele valitsuse poolt. 15. märtsil 2011 ütles Angela Merkel, et seitse tuumaelektrijaama, mis läksid käiku enne 1980. aastat, suletakse ajutiselt ja seda aega kasutatakse taastuvenergia kiirema turuleviimise uurimiseks.

2011. aasta märtsis demonstreeris umbes 2000 tuumavastast meeleavaldajat Taiwanis, et lõpetada viivitamatult saare neljanda tuumaelektrijaama ehitamine. Samuti olid meeleavaldajad vastu kavale pikendada kolme olemasoleva tuumaelektrijaama kasutusiga.

2011. aasta märtsis osales neljas Saksamaa suures linnas riigikogu valimiste eel üle 200 000 inimese tuumaenergia vastastes meeleavaldustes. Korraldajad nimetasid seda suurimaks tuumavastaseks meeleavalduseks, mida riik on näinud. Tuhanded sakslased, kes nõudsid tuumaenergia kasutamise lõpetamist, osalesid 2. aprillil 2011 üleriigilistel meeleavaldustel.

Pärast Fukushima I tuumaavariid kutsusid keskkonnaaktivistid 2011. aasta aprillis toimunud ÜRO kohtumisel "tungivalt üles astuma julgemaid samme taastuvenergia kasutuselevõtuks, et maailm ei peaks valima tuumaenergia ohtude ja kliimamuutuste hävingu vahel".

Aprilli keskel protesteeris 17 000 inimest kahel meeleavaldusel Tokyos tuumaenergia vastu.

Indias on keskkonnakaitsjad, kohalikud talunikud ja kalurid juba mitu kuud protestinud kavandatava Jaitapuri tuumaelektrijaama kuue reaktori kompleksi vastu, mis asub Mumbaist 420 km lõuna pool. Kui see rajatakse, oleks see üks maailma suurimaid tuumaelektrijaamade komplekse. Protestid on eskaleerunud pärast Jaapani Fukushima tuumakatastroofi ning 2011. aasta aprillis toimunud kahepäevaste vägivaldsete meeleavalduste käigus hukkus üks kohalik mees ja kümned inimesed said vigastada.

KETTENreAKTION! Uetersenis, Saksamaal

Seit 14. märtsist 2011 on seitse Saksamaal tegutsevatest seitsmest reaktorist ajutiselt suletud 2011. aasta Fukushima I tuumaavarii tõttu.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on peamine põhjus, miks inimesed on tuumavastased?

V: Inimesed, kes on tuumaenergia vastu, on üldiselt tuumaenergia kasutamise vastu elektrienergia tootmiseks, sest nad arvavad, et see on ohtlik ja tuumaõnnetuse oht on vastuvõetamatu.

K: Mida paljud inimesed peavad halvaks, kui tegemist on uraani kaevandamise ja tuumaenergia ümbertöötlemisega?

V: Paljud inimesed peavad uraani kaevandamist ja tuumaenergia ümbertöötamist halvaks nende tegevustega seotud keskkonnariskide tõttu.

K: Kuidas mõjutasid 2011. aasta Jaapani tuumaõnnetused avalikku arvamust?

V: 2011. aasta Jaapani tuumaõnnetused tekitasid kogu maailmas taas tuumaenergiavastaseid kirgi, pannes valitsused kaitsesse ja õõnestades tuumaenergiatööstuse hiljutist renessanssi.

K: Kas tuumaenergiaga on seotud ka muid riske, mis panevad inimesi selle kasutamise vastu olema?

V: Jah, lisaks tuumaavarii ohule usuvad paljud inimesed ka, et radioaktiivseid jäätmeid ei saa ohutult kõrvaldada, mis aitab veelgi kaasa nende vastuseisule tuumaenergia kasutamise suhtes.

K: Kas on võimalik tagada, et radioaktiivseid jäätmeid saaks ohutult kõrvaldada?

V: Selleks, et tagada radioaktiivsete jäätmete ohutu kõrvaldamine, peavad valitsused investeerima teadus- ja arendustegevusse uute ohutute kõrvaldamis- või ladustamistehnoloogiate väljatöötamiseks. Lisaks tuleks kehtestada eeskirjad, et tagada nõuetekohaste ohutusprotokollide järgimine lõppladustamisprotsesside käigus.

K: Kas tuumaenergia kasutamisega on seotud mingeid eeliseid?

V: Jah, vaatamata riskidele on tuumaenergial mitmeid eeliseid võrreldes traditsiooniliste energiaallikatega, nagu kivisüsi või nafta. See toodab vähem kasvuhoonegaase kui traditsioonilised allikad, pakkudes samal ajal usaldusväärset baaskoormuselektrit madala hinnaga. Lisaks ei nõua see suuri maa-alasid nagu päikese- või tuuleenergia, mis muudab selle sobivamaks tihedalt asustatud piirkondades, kus maad on vähe.

Otsige